Ma ei teagi, kuidas seda öelda...

...viisakalt, ilustamata. Ma siis ütlen otse ja nii nagu ma mõtlen: "Käige kõik p***e, kes te mind kritiseerite ja ütlete, et ma vingun liiga palju!" Ma ei ole kunagi öelnud, et kõik mulle liiga teevad või et vaid minuga juhtub halbu asju, ma lihtsalt kirjutan asjadest nii nagu nad on - hästi või halvasti. On tõuse ja mõõnu. Hetkel on mõõn. Ma ei ütle, et vaid mul on raske - kui ma loen vanamemmest, kes oma viimased neli eurot andis pojale, et too piima ja leiba tooks, kuid too hoopis alkoholi ostis ning memm peab inimestelt tänavalt abi paluma või kui ma mõtlen üldse pensionäridele või kodutetele või nälgvatele lastele,siis loomulikult ei ole minu elul midagi viga, aga mul on õigus öelda, et ka minul on raske. Eriti oma blogis.

Alles hiljuti oli mu rahakotis kaheksa krooni ja ma ei teadnud, mille eest süüa osta, mul on hambajuure põletik, mis teeb põrgulikku valu, kuid mida ma ei saa ravida, ma pean vastu võtma kellegi vana kasutatud ja ka katkise vankri, sest Ida enda oma läks katki jne jne Karma, parastate te. Võib-olla tõesti. Võib-olla ma olengi selle ära teeninud. Võib-olla. Lisaks pean ma 24/7 olema lapsega üksinda.  So what, ütlete te, sada tuhat üksikema saab hakkama, mis siis sinu "mure" juures nii erilist on. Ei olegi. Mõni päev on nagu muinasjutt ja teine päev jälle mitte nii väga. Olete te  iga päev lapsega koos tööl olnud? Olete te käeotsas tassinud rasket peeglit ja püüdnud väsinud lapsele selgeks teha, et emme ei saa teda hetkel sülle võtta? Kui olete, siis saate aru, et see pole kõige kergem. Kui ei ole, siis pole teil ka sõnaõigust.

Kas ma julgen öelda, et mu juuksed on välja kasvanud või pillutakse mind sellise "first world probleemi" pärast kividega surnuks? Ma võin nende asjade pärast  tujust ära olla, "vinguda", ma võin öelda, et ka mul on raske. Aga teate mis? Ma "vingun" ja saan hakkama! Elu ei jää seisma. Ma leiangi teisi asju, millest rõõmu tunda.  Rõõmustangi pisiasjade üle. Asjade üle, millele ma võib-olla varem ei leidnud aega tähelepanu pöörata. Kas te teate, mis tunne see on, kui kell kuus hommikul vaatavad sulle otsa kaks suurt silma ja sa tahaks vaid magada, aga siis poeb see suurte silmade omanik sulle kaissu, paneb mõlemad käed ümber kaela ja ütleb "kalli-kalli". See on selline hetk kui need mured lähevadki meelest ja ma sisendan endale: "Kõik see möödub. Mõõnale järgneb tõus!"

Ja ma ütlen ilma viisakuseta, et minge ka p***e kõik teie, kes te mind petiseks, ullikeseks, debiilikuks, lihtsameelseks, ebaadekvaatseks või ma ei tea kelleks veel nimetate, minust kõike teate, rohkem ja paremini kui ma ise, kes te kõike minust paremini teete. Ma ei pea teile midagi tõestama või teile isegi meeldima, sest teie ei meeldi ka mulle - tunne on vastastikune. Kui te loete bussipeatuse seinale soditud "Maša on l**s", siis see ei tee veel Mašast lõtvade elukommetega neidu. See võib ka tähendada, et Maša on Kati poiss-sõbra üle löönud ja Kati ei oska suurest vihast midagi täiskasvanulikumat välja mõelda ning kirjutabki bussipeatuse seinale "Maša on l**s". 

Ja käige p***e ka teie, kes te leiate, et see blogi on nõme/igav/valelik. Teie õnneks on palju palju toredaid, nunnusid ja armsaid blogisid ilusatest imimestest, ilusas fondis, ilusate piltidega, ilusatest asjadest. Minu blogi on selline nagu ta on. Mina ei käi külas inimestel, kes mulle ei meeldi, ka teie ei pea minul külas käima. Kui teil muidugi teeb tuju paremaks kui leiate siit  midagi mille kallal nokkida/norida, siis jumala eest, laske käia. Kui teile pakub rõõmu minu "ebaõnnestumine", siis rõõmustage ja tehke paremini, kui teetegi paremini, siis palju õnne teile, mul on hea meel teie üle. Ei, te ei pea mind pidama tubliks, et ma julgesin uuesti püsti tõusta ja uue ettevõtmisega alustada. Sest see ei ole nii. See kukkus lihtsalt nii välja. Kui ma ei oleks uue ettevõtmisega juba sügisel alustanud, siis ei, ma ei julgeks hetkel kohe, pärast kukkumist, uue asjaga alustada. Õnneks/kahjuks kukkus aga nii välja, et uus algus sattus vana lõppu. Ja mul on selle üle hea meel, et see just nii läks. Asjad juhtuvad täpselt nii ja siis nagu peavad...

Kui te leiate, et mu elu on nagu reality või meelelahutus, siis seda ta ongi. Teie jaoks. Ma olen varemgi öelnud, et ma olen võtnud vastu otsuse avalikult blogida ja olla meelelahutus ning lepin ka sopaga, mis sellega kaasneb. Ühte ütlen ma aga küll, et ma saan aru, miks tõsielusarjades osalejad on jõudnud ka enesetappudeni. Enda kohta solki lugeda ei ole lihtne. On vaid üks moodus sellest pääseda - mitte end "eksponeerida" või mitte lugeda. 

Kõige rohkem aga ütlen ma käi p***e sina, haige inimene, kelle nime ei tohi nimetada, sest siis kukud sa kohe oma uhke advokaadiga ähvardama ja kohtusse kaebama. Kas mina ei peaks hoopis sind kohtusse kaebama?  Ja käi p***e ka sina, kallis selle inimese abistaja, sina oledki üks selliseid inimesi, kes kaitseb kohtus vägistajaid ja koerapiinajaid, sest raha ei haise. Kui mul ei oleks pärisprobleeme, siis ma võitleks teiega, kuid mul ei ole selleks jaksu, mul ei ole varnast võtta uhket advokaati.

Usun, et sa loed seda siin praegu ja mõtled juba vihast värisedes, kuidas ma julgen sind haigeks nimetada ja haud juba plaani, kuidas selle eest kätte maksta. Ma ütlen sulle uuesti käi p***e! Ja ära unusta karmat, sest sinu südametunnistus on must, palju mustem kui sa tahad minu oma näidata.  Käige p***e ka teie, kes te nüüd vangutate pead ja ütlete, et miks ta ometi selle postituse kirjutas, misjaoks, kas ta on hulluks läinud. Ma lihtsalt pidin välja ütlema, mis ma asjadest tegelikult arvan. 

Lõpetuseks ütlen ma veel, et käige p***e ka need, kes te mind maailma kõige mõttetumaks nartsistiks peate. Kas te teate, et nartsismi ja kõrge enesehinnangu vahele ei saa võrdusmärki panna? Ma arvan endast hästi ja ei häbene seda. On see tõesti häbiasi? 

Ja ma ei teagi, kuidas nüüd seda öelda, aga ma olengi big deal. Meeldib see teile või mitte. Mõnusat kommenteerimist, kritiseerimist, halvustamist, parastamist! Või ka lihtsalt head blogilugemist ja kaasaelamist!