Mittesõbralikud Lillehammeri inimesed?

Milline imeline vaade elutoast, kas pole? 

Täna kutsus Antoni lapselaps Lilian meid Idaga õhtusöögile. Samal ajal kui Ida nautis täiega Nikoga mängimist - nii tore oli vaadata, kuidas üks viieaastane poiss  nii armsalt ja hoolitsevalt tema jaoks siiski suhteliselt beebiga mängis, jagas talle meelsasti mänguasju, õpetas jalgpalli mängima ja plastiliinist figuure voolima - jutustasime meie elust-olust. Lillehammeris ja Norras ja Eestis. Kusjuures mina ei mäletanud, et ka Lilian oli tookord kui Anton mind ja Yukot Fornebust peale korjas autos olnud, Lilian mäletas, nii mind, mu (patsi)lokkis juukseid ja lillelist suvekleiti. 

"Lillehammeri inimesed on ju kurjad ja kinnised!" ütles Lilian. Ma ei mõistnud teda. Ma ei olnud, midagi sellist kogenud. "Jaa," jätkas Lilian, "kui Oslos on inimesed avatud ja sõbralikud, tulevad hea meelega õhtusöögile ja kutsuvad sind õhtusöögile, siis Lillehammeris vaadatakse mind tihti veidralt kui ma kedagi õhtusöögile kutsun. Et mida sa tahad või mis on selle kutse tagamõte."

Ma ei olnud temaga nõus, et Lillehammeri inimesed oleksid mittesõbralikud, kuid samas pidin ma siiski mainima, et mu meelest on norrakad üleüldse tihti natuke kahepalgelised. Ütlevad "jah" kui tegelikult mõtlevad "ei" ja naeratavad, kuid tegelikult mõtlevad midagi muud (võtame kasvõi minu naabri, kes mulle esimesel päeval ütles, et nii imeilus poeke, kuid tegelikult mõtles ju, et isver kuidas siin haiseb)

Lilian jälle ei olnud minuga nõus. "Ei, ma ei ole nõus, et norrakad ütlevad midagi muud kui nad mõtlevad," lausus ta mõtlikult, "nad räägivad vähe ja naeratavad harva, kuid kui nad seda teevad, siis südamest ja ütlevad, mida nad mõtlevad."

Nüüd ei saanud jälle mina nõus olla. "Norrakad naeratavad vähe?" küsisin ma. "Oled sa Eestis käinud?"

Lilian raputas pead. "Ei, aga ma vist pean sinuga nõustuma siin. Mu üks sõbranna käis Eestis ja ütles, et pole kurjemaid inimesi näinud, keegi ei naeratanud kordagi ja kõik olid kogu aeg vihase näoga olnud." 

Ma noogutasin. Me olime ühes asjas ühte meelt. Kuid mitte kuidagi ei saanud ma nõustuda sellega, et Lillehammeri inimesed oleksid kurjad või mittesõbralikud. Võtame kasvõi Liliani enda. Mul tuli päriselt pisar silma kui ta meile jäätise, mustikad ja šokolaadi kaasa pakkis, me ei saanud magustoitu nautima jääda, sest me saime endale täna diivani ja see toodi meile ära just siis kui Lilian oli kohvi välja valanud ja hakkas jäätist välja tõstma. 

Diivani kusjuures andis keegi lihtsalt niisama ära, see näeb välja nagu uus. Mul oli selle üle nii hea meel, sest nüüd on meie toake palju rohkem toa moodi. Knuti lapselapsed tõid selle mulle ära. Ühte neist - Trulsi - nägin ma viimati 1997.aastal kui ta oli paariaastane. Tema ja ta kaksikvend Erik olid kaks natuke tüütut väikest tegelast, kes mind pühapäeva hommikuti käisid üles ajamas. Te võite ju arvata, kas see mulle meeldis? Teist neist nägin ma ristimisel, ta oli just sündinud. 

Ja Anton, Knut, Kari - kõik nad on ääretult sõbralikud ja abivalmid, ilma igasugu teeskluseta. Meil jäi Liliani juurde ka pesu kuivama, ma küll ütlesin, et haaran selle kaasa ja me paneme pesu kodus kuivama, kuid Anton arvas, et toob need meile ise ära. Ta on 85-aastane. Mulle meenus tädi Helju kes onu Endeliga mulle "sori-mari-putru" saatis. 

Loetellu tuleb lisada ka Anne, kuigi ta on ju tegelikult eestlane. Absoluutselt mitte-eestlaslikult sõbralik ja heatahtlik. 

Minu jaoks on Lillehammeris piisavalt palju toredaid inimesi. Tõsi, Lilianil võib õigus olla, et uusi sõpru ei pruugi siin lihtne leida olla (keskkooli ja kolledži ajal ei tekkinud mul ühtegi päris Lillehammeri sõpra), kuid vähemalt on mul olemas need toredad inimesed, kes mind aitavad ja toetavad. See aitab leevendada igatsust kodu ja Mareki järele. 

Kui laud oli kaetud, istus väike šeff otsustavalt laua otsa ja hakkas endale süüa nõudma. 

Knuti lastelaste Trulsi ja Erikuga tuleb mul aga alati meelde see allolev lugu: 

Pühapäevased suusamatkad olid raudne reegel, millest ära viilida ei olnud võimalik, mitte et keegi teine, peale minu, oleks üldse tahtnud ära viilidagi. Truls ja Erik, Knuti ja Kari kaksikutest kolme-nelja-aastased lapselapsed, kes oma vanematega meiega samas majas elasid, olid jalul juba enne kukke ja koitu ning ajasid mu oma jooksmine ja elevusega igal pühapäeva hommikul üles. Nad ei tahtnud isegi hommikust süüa, vaid nõudsid, et ema ja isa neid kohe suusarajale viiks. Mina asjasse nii optimistlikult ei suhtunud.

„No nii, Lisa, tuled ka meiega kaasa suusatama,“ otsustas Knut ühel pühapäeval. Nende peres oli „Lissüst“ sujuvalt „Liisa“ saanud.

„Kuidas, mul pole ju suuski,“ vastasin ma naiivselt. Otseloomulikult oli Knutil garaažis korralik varusuuskade valik,

„Aga ma ju ei oska,“ proovisin ma uut vabandust leida.

„Õpetame,“ lausus Knut ja tõi suusavarustuse välja. Tund aega hiljem olin ma täissuusavarustuses Knutiga nende tagahoovis suuskadel seismist harjutamas.

„Oota, ma ei saa nii kiiresti,“ podisesin ma mäest, mis Norra ja isegi Eesti mõistes oli täiesti lame maa, suuskade otsa koperdades üles rühkides.

„Ei, ole midagi,“ julgustas Knut. „Hoia keppe rohkem keha lähedal, mitte ära aja käsi nii laiali. Püüa nüüd mitte jalgu tõsta, vaid suuskade peal end libistada ja keppidega end toetada.“

Nii kui ma suusakepid kehale lähemale liigutasin, kaotasin tasakaalu. „Ma ei saa ju, see on võimatu,“ torisesin ma end püsti ajades.

„Mis sa ajad, vaata Trulsi ja Erikut, ei ole ju võimatu.“

„See ei ole sama, nemad on sündinud ski på beina, mina näen suuski põhimõtteliselt esimest korda elus!“

Truls ja Erik kolme-nelja-aastased tulevased suusakuningad olid ilmselgelt lamedal maal suusatamisest tüdinenud ja justkui minu narritamiseks laskusid nad siuh ja siuh maja taga olevast mäenõlvast alla. Igavesed väikesed kiusupunnid!

„Ei ole nemad ka suusad jalas sündinud, kõik on harjutamise asi. Ja nüüd proovime aga uuesti, küll see varsti välja tuleb,“ sundis Knut mind uuesti püsti tõusma ja suuskadel edasi liikuma. „Proovi rahulikult end libistada ja ära ole nii kange, lase end põlvedest allapoole.“

Ma kujutan ette kui koomiline ma võisin välja näha – käed laiali ja suusakeppidega vehkimas nagu juhendaks ma orkestrit, suuskade otsa koperdamas ja kukkumas. Kukkumine tuli mul palju paremini välja kui suusatamine. Aga Knut ei andnud alla. Ta oli endale võtnud eesmärgiks mind suusatama õpetada, võtku see aega kasvõi munapühadeni, sest polnud kartagi, et lumi võiks enne seda ära sulada ja mind piinast päästa.

Ma ei teagi, mis ühel hetkel juhtus, aga korraga liikusin ma suuskadel edasi ilma, et ma oleks suusaotsi risti ajanud, nende otsa koperdanud ja pikali kukkunud. Ma suutsin terve ringi aiamaale peale teha ilma, et oleksin kukkunud. Ma olin õnnelik ja väsinud.

„Tubli tüdruk,“ säras Knut õnnest, „ma ju ütlesin, et sa saad hakkama. Tee üks ring veel.“

„Mis? Kas ei aitagi?“

Knut raputas pead ja suunas mind uuesti „rajale“.

„Orjapidaja,“ kisendasin ma talle kui olin jälle kukkunud. Püüdsin küll haledat nägu teha, aga Knut oli visa hingega, tema juba alla ei andnud. Ukerdasime aiamaal terve tubli hommikupooliku enne kui ta lubas mul tuppa puhkama minna.

„Hea küll, tänaseks aitab, sa oled päris tubli olnud,“ naeris ta rahulolevalt. Samal ajal kui mina rampväsinuna tuppa komberdasin, istusid Knut, Truls ja Erik autosse, et lõpuks ometi ka päriselt suusatama minna. Ma lootsin nii väga, et enne järgmist pühapäeva jõuab lumi ära sulada. Keset südatalve oli seda muidugi väga naiivne loota ning enne kui ma arugi sain oli käes mu järgmine tõehetk – ehtnorralik pühapäev suusarajal.