Nii Rootsis kui Norras hakkab tänavapildis üha enam silma kerjuseid ja inimesi, kes elavad tänaval (pappkastides, puude all parkides, autodes). Minu suureks üllatuseks on päris palju kerjuseid ka Lillehammeri tänavatel. Ma olen alati end ebamugavalt tundnud kui kerjustest mööda jalutan, sest mitte iga kord ei ole mul võimalust ega ka tahtmist neile raha anda, kuid nendest niisama mööda minna on ka kuidagi piinlik, teeselda, et ma neid ei näe ei ole mu meelest ka kuigi inimlik. Nii ma siis tunnengi tihti kerjustest möödudes ebamugavustunnet ja natuke süümepiina, et samal ajal kui mina maadlen oma probleemidega on inimesi, kel pole võib-olla kodugi.
Kui nüüd päris aus olla, siis püüan ma Lillehammeris kerjuseid vältida, sest kui ma igaühele iga kord kasvõi krooni annaksin, siis peaks rahapuu, mille ma tegelikult juba ammu maha istutasin, lõpuks ometi kasvama minema, et ma seda endale lubada saaks. Eile, kui ma kahest üsna õnnetu olemisega vanemast mustlasnaisest möödusin ja neile topsi paar krooni, mis mul oli taskusse jäänud, poetasin, hakkasin ma korraks kahtlema, kas kerjuste elu on ikka nii õnnetu nagu nad seda välja näitavad.
Miks ma kahtlema hakkasin?
Hetk hiljem tuli kerjustnaistega juttu puhuma üks meesterahvas, kes ei näinud kuidagi kodutu välja. Tal olid (erinevalt naistest) seljas korralikud riided, käe peal kalli väljanägemisega kell (muidugi võis see ka odav vuhvel olla, aga siiski), ka mobiiltelefon ei olnud ka kõige vanem. Oli aru saada, et ta oli nende naiste tuttav või sugulane. See panigi mind mõtlema. Kui üks pereliige on nii korralikult riides, siis kas nende teiste elu on ikka nii kurb, et nad peavad tänaval kerjama? Muidugi on ka olemas võimalus, et nende naiste elu on tõepoolest kurb ja mees näiteks sunnib neid tänaval kerjama, võtab hiljem raha endale ja naised saagu ise hakkama. Ma ei välista seda võimalust, kuid korraks, vist esimest korda elus, ei tundnud ma kerjuseid nähes süümepiina, et neil nii raske on.
Alles hiljuti nägin ma siinsamas tänavatel üht perekonda, ma arvasin, et nad on turistid, sest nad kõik olid ääretult kenasti riides ja nägid üldse viksid ja viisakad välja. Hiljem nägin ma, et kõik nad neljakesi käisid inimeste juures, käes plakat, kus seisis, et neil pole tööd, elukohta ega raha. Jällegi, ehk teen ma neile liiga kui vaid riiete järgi otsustan. Öeldakse ju, et raamatu üle ei tohi kaante järgi otsustada. Ma tean ise, kuidas inimesed on mind hukka mõistnud, et ma nii palju raha kallistele riietele kulutan, teadmata, et 90% neist asjadest on soetatud second handist või viis ja rohkem aastat vanad.
Igatahes tabasin ma end mõttelt, et kui me oskame näidata, et elu on ilusam kui ta tegelikult on, siis on ka ju vastupidine võimalik.
see mees ei olnud mitte kerjuste sugulane ja hea sõber, vaid tööandja. see on organiseeritud tegevus - kerjuste arvelt rikastuvad justnimelt needsamad kallite käekelladega vennad...
ReplyDeleteNo eks ole...selle peale ma ei tulnudki:( ma ei tea, mis roosamannas ma teinekord elan
DeleteÕudselt raske on seda fonti lugeda :S
ReplyDeletema kindlasti mingi hetk väsin sellest ära ja vahetan ära:)
DeleteSee on umbes midagi sellest vallast, et mina valetasin ennast vaesemaks ja Kodutuunne tuli meile appi. See on väline kest. Ma ise ei ole hetkekski kahelnud, et ma midagi valetasin. Lihtsalt kirjutasin, kuidas asjad on ja Kodutunne tuli...
ReplyDeleteMa ei ole küll selle "Kodutunde" looga kursis, olen vaid aru saanud,et jäid kellelegi (kägudele?) hammaste vahele, justkui oleksid valetanud?
DeleteAga ma olen sinuga nõus, et tihti tehakse ennatlikke järeldusi välise kesta järgi, ka mina ei ole patust puhas, ikka kipub ühe või teise inimese kohta tekkima arvamus vaid välise järgi.
need "kerjused" elavad tihtipeale paremini kui neile raha andvad inimesed :)
ReplyDeleteMustlastele, araablastele ja mustanahalistele ma üldse raha ei annaks. Ma ei tea, kuidas Norras on lood aga näiteks Itaalias on teada-tuntud fakt, et tegemist on grupeeringutega ja need kerjajad on nii-öelda töölised. Nende grupeeringute liidrid aga elavad villades, šoppavad kallites riietepoodides ja sõidavad uhkete autodega.
ReplyDeleteMuide mustlastega oli Itaalias ka selline lugu, et mõned aastad tagasi korraldati neile elamine uutes, ilusates majades, et lahendada mustlaslaagrite probleem. Ja selle mõne aastaga lagastati need majad ikka korralikult ära - kogu elamine oli räpane, seintes olid augud ja nii edasi. Ja noh..mis need mustlased tegid - kolisid tagasi oma laagritesse. Olen paar korda ka autoga nende laagritest mööda sõitnud ja kuigi nad elavad haagissuvilates siis maja ees on enamasti korralikud autod :D
Pigem annetan tänavamuusikutele või neile, kes muud moodi selle raha "välja teenivad". Näiteks meil linnas on nii käsitöötegijaid, luuletajaid (luuletab tellimise peale :D), joonistajaid kui ka tsirkuseartiste.
Nagu Miiu ütles, siis suure tõenäosusega on ka siin tegu hoopis grupeeringute ja mitte õnnetute inimestega.
DeleteJa tegelikult olen sinuga nõus, et annetada tuleks pigem tänavamuusikutele ja teistele, kes tõesti sel moel raha teenivad ja ka linnapilti elavdavad. ka siin on paar noort, kes tänaval mängivad ja kohe jääd kuulama, sest jube hästi mängivad:)
Iirimaal on ka teada-tuntud fakt, et need roma-mustlased moodustavad suuri konglomeraate. Igal hommikul tuuakse autodega "kerjusnaisteks" kohale, päeva jooksul käib siis see pealik korra-kaks saaki kogumas ja õhtul korjatakse naised jälle kokku. Mis olukorra eriti võikaks teeb, on see, et nad võtavad kaasa rinnalapsi või väikeseid puudega lapsi (mõni isegi tehtavat meelega pimedaks) ja uimastatud loomi (kutsikad-kassipojad). Praeguseks on taolised grupid ka Tallinnasse jõudnud. Ma olen alati imestanud, et kas need neli identselt lonkavat karkudega noormeest Viru tänava eri otstes on kõik oma jalad ühiselt murdnud/vigastanud? Ma küll hajutaks neid suurema ala peale, efekt on täitsa kadunud.. :D Mina neile raha ei anna, nad on üsna agressiivsed ka -"F*ck you, you cant even give me one euro?"..
ReplyDelete