Imeilus pühapäev ja soovitusi Lillehammeri külastajale

Nagu kokku lepitud läksime me  külla Rotary vahetusõpilaste "isale" Antonile. Ida jaoks oli see nagu paradiis, sest (kuigi välja toodi ka Antoni lapselapse mänguasjad) tal lubati mängida kõikide asjadega, mis korteris leidusid.  "Lase tal olla!" keelas mind Anton kui mina Idat keelasin. "Need on vaid asjad!", "Ta ei saa midagi ära lõhkuda ega millegagi end vigastada!", "Istu ja lase lapsel joosta!" 

Sõnakuuleliku endise vahetusõpilasena lasin ma siis Idal tuhlata köögikappides ja klimberdada klaveril. Minu suureks üllatuseks ja rõõmuks oli Antoni kodu vägagi lapsesõbralik  - seal elas ka tema lapselaps oma pojaga. 

Nii saigi Ida "maailma" avastada ja meie Antoniga juttu puhuda. Kuna tegu on ikkagi eakama inimesega arvasin ma, et üle tunni meie külaskäik ei kesta, sest ma arvasin, et ta väsib külalistest ära. Vastupidi. Ma oleksin pidanud paremini teadma. Mulle tuli meelde kui Anton meid, vahetusõpilasi, suusapuhkusele viis ja ma veel päris päris algaja suusataja olin. Esimesest slaalomipäevast olin ma tibake väsinud ja nii nõustusin ma Antoniga ühe murdmaaringi tegema. Palju ta ikka sõidab, vana mees ju, mõtlesin ma. 12 kilomeetrit hiljem sain ma aru, et olin Antonit alahinnanud. Energiline ja täis elurõõmu oli ta ka täna, 15 aastat hiljem.

"Mida me siis ka täna teeme?" küsis ta. Ma ei osanud midagi vastata. "Kas lähme teeme ühe autosõidu?" Antoniga autosõidust võiksin ma kolmkümmend erinevat lugu rääkida. Tänu temale on mul mälestustes ka üks autoreis Põhja-Norra. Ma olen selle nüüd hiljem (raamatu tarbeks?) püüdnud ka kirja panna. 

Ühesõnaga... Me istusime autosse ja vurasime suusahüppemäe poole (ikka sinna pääääris üles, kuhu ma olen mõelnud, et võiks Idaga jalutada, kuid kahel põhjusel - ootamatud ilmamuutused ja kipakas vanker - pole ma seda jalutuskäiku julgenud ette võtta, sest sinna mäkke annab ikka rühkida).

Kui te satute Lillehammerisse, siis on 99,99% kindel, et te suundute ka suusahüppemäge kaema. Hullemad ronivad ehk päris tippu mööda treppe, laisemad sõidavad tõstukiga (kõigest 35 NOK) ja veelgi laisemad sõidavad sinna autoga, igal juhul kui te seal olete, siis ega te seda ei kahetse küll. Vaade, mis teile sealt avaneb, on hingemattev. Mul on õudselt kahju, et see allolev pilt ei anna edasi isegi poolt koha tegelikust ilust, kuid aimu saate ehk ikkagi. Kogu linnake on teil peo peal, Mjøsa  (Norra kõige suurem järv - 117km, samuti üks sügavamaid nii Norras kui euroopas) ulatub nii kaugele kui silm vähegi seletab ja kõike seda ümbritsevad võimsad kaljuseinad. Linnake tundub kogu selle looduse keskel nii pisipisikene. 

Kui te sõidate suusahüppemäkke autoga, siis tehke kindlasti poole tee peal "metsapeatus" - seal, kus nool näitab "Mesna kultursti". Mesna kultuurirada korrastati seoses Lillehammeri 175 sünnipäevaga 2002 aastal.  Kusjuures tegelikult on täiesti võimalik teha üks imeilus jalutuskäik Lillehammeri kesklinnast mööda Mesna jõge kuni siiasamasse kultuurirajani ja edasi - Mesna kanalini. Mina ise olen seda rada tegelikult ka varem käinud. Kui ma Britti ja Arne juures elasin, siis tegid nad igal hommikul kell kuus jalutuskäigu Svargani. Ma olin küll laisk nagu porikärbes ja totaalselt ebasportlik, kuid päris pikalt käisin ma selle tee nendega kaasa. Mööda mägist metsarada ronida oli minu jaoks tõeline piin, kuid see mõnus tunne, mis valdas pärast sellist hommikust jalutuskäiku, see tunne ilmselt panigi mind nendega kaasa rühkima.

Ma ei saanud sellest rajast eile ühtegi head pilti klõpsta, sest Ida oli sellises tujus, et ta tahtis igal võimalikul hetkel pea ees vette tormata. 

Igatahes jõuate te  mööda seda rada sillani, mida kutsutakse Frederik Colletti sillaks. See Norra maalikunstnik sattus Lillehammerist (kuhu ta tänu sanatooriumile sattus) ja Mesna jõest ning seal toimuvast valgusemängust nii vaimustusse, et Mesna jõgi jäi tema maalide üheks oluliseks motiiviks terveks eluks. Alates 1886 aastast kuni surmani maalis ta Mesna jõge igal talvel. Teda kutsuti ka "Lillehammeri kunstnikuks",  tema kunstnikest sõpradest, kes ka Lillehammeris talvitusid tekkis "Lillehammeri koolkond". 

Isegi kui teile ei paku huvi Norra kunst(iajalugu), siis Colletti sillalt avanev vaatepilt ei jäta külmaks kedagi.

Jällegi ei õnnestunud mul väga head pilti saada, sest 1) ma ei ole kuigi hea fotograaf ja 2) Idal tuli väga silma peal hoida, et ta pea ees kusagilt alla ei tormaks. Ta on selline kartmatu, kel pole absoluutselt ohutunnet ja seepärast on temaga hetkel teinekord päris keeruline kusagil käia. 

Mis puutub veel Frederik Collettisse, siis tema maalikogu ei ole teab mis suur ja seetõttu olid Britt ja Arne mõistagi väga uhked, et nende kunstikogus oli Collett esindatud. 

Sama kultuurirada pidi jalutades satute te mööda Svargast ("rahu" hindi keeles) - Marcello Haugeni elupaigast. Marcello Haugen oli väga värvikas kuju, kasvõi juba selle poolest, et ta oli selgeltnägija. Anton jutustas mulle selle kohta mitu lugu ja ka Britt oli mulle varem neid lugusid rääkinud. Minu norra keel ei olnud tookord kuigi hea ja me ei saanud kõigest aru, seetõttu oli mulle alati jäänud mulje, et Marcello Haugen oli nõid ja Svarga tundus selline veidikene hirmuäratav koht. Keset metsa ühtäkki suur ja uhke villa, kus veider mees patsiente ravis ja seansse pidas. Ma muidugi ei tea kui suur vahe on "nõial", "selgeltnägijal" ja "ravitsejal"?  Igatahes oli Marcello Haugen seotud Rudolf Steineri ja antroposoofilise seltsiga, kuid ta heideti seltsist välja, sest ta olla tegelenud "pettusega" ja viinud läbi sobimatuid seansse.

1912 ehitas ta Svargale (hindi keeles ka "ajutine paradiis, kus õnnistatud elavad sel ajal kui nad ootavad oma reinkarnatsiooni maa peal) esimese maja, kus ta ravitses inimesi. Kuni 100 inimest päevas seisid tema maja juures järjekorras, et ta vastuvõtule saada. 

Marcello Haugen suri 1967.aastal Svargal. Antroposoofilisest meditsiinist võite lähemalt lugeda siit.

Me lõpetasime imelise pühapäeva õhtusöögiga Antoni juures. Anton on kusjuures (nagu paljud minu tuttavad norrakad) sügavalt usklik. "Kas sa usud jumalasse?" küsis Anton mult järsku. Ma ei osanud päris kohe midagi vastata. "Ma ei saa öelda, et ma usun, aga ma ei saa ka öelda, et ma ei usu, ma usun, et on olemas mingi kõrgem jõud," vastasin ma.

"Selles võid sa kindel olla," ütles Anton mulle veendunult ja me vestlesime ülejäänud aja usulistel teemadel. See oli väga huvitav ja mõtlemapanev. Ma kuulasin tema jutte ja tabasin end mõtlemast, et miks minuga tihti halvad asjad juhtuvad, miks mina satun sekeldustesse ja miks mind halvaks ja ülbeks ning ebameeldivaks inimeseks peetakse. Ma ei leidnud nendele küsimustele otseloomulikult kohe sealsamas vastust, kuid mõtlemisainet jagus mulle veel terveks õhtuks. 

Kui me lõpuks Antoni juurest lahkusime, kohtusime me ka tema lapselapse Liliani ja tema poja Nikolaiga. "Kas Idal on Norras palju mänguasju?" küsis see väike viieaastane poiss minult. "Ei," vastasin mina.

"Aga mul on nii palju beebide mänguasju, mis ma võiksin Idale anda, sest mina ise olen nüüd juba suur," ütles ta ja me leppisime kokku, et ta tuleb emaga meile poodi külla ja toob Idale mõned mänguasjad. 

See oli üks imeilus, mõtlemapanev pühapäev. Õhtul rääkisin ma Marekiga. Tema ei olnud meie imeilusast pühapäevast nii vaimustuses. Ta oli nukker, et on lapsest eemal hetkel kui laps kõige rohkem areneb ja kasvab. Ma mõistsin teda. Muidugi on see raske. "Ja mis meist edasi saab?" küsis ta nukralt. Jah, see oli õigustatud küsimus. Küsimus, millele meil samuti vastust ei olnud. Meie elus valitseb hetkel teadmatus.