Blogimisest, auhindadest, võitjatest ja kõigest sellega seonduvast, mis keelel ja meelel

Mul on blogimisega seoses aeg-ajalt vastakad arvamused ja tunded. Mõni hetk tahaks ma kõik, mis üldse meelel ja keelel, siia kirja panna, kuid siis tuleb mulle meelde, et oota, see ei ole enam anonüümse Mutrikese blogi, see blogi on nüüd minu näoga ja seda ei loe enam vaid mu perekond. Mulle endale tundub mõnikord ikka uskumatu, et sel aastatega nii palju lugejaid on tekkinud. See on tore. 

Teinekord tunnen ma aga, et ei taha üldse blogida, sest mulle tundub, et kõik blogivad ja ma olen "ka üks neist, kes kelleltki midagi tahab". Ma ei taha sellist tiitlit. Ärge saage valesti aru, ma olen just tänu blogile saanud väga palju toredaid ja meeldivaid pakkumisi ning kui ma just kolm tilka verd kuradile ei pea andma, siis ei ole sellistes blogikoostöödes ju midagi halba? Samas mind õudselt häirib see, et  paljud on pingutavad meeleheitlikult blogida vaid selleks, et saada endale "tasuta asju". Võib-olla mulle muidugi vaid tundub nii?

Mulle tundub, et need asjad peaksid loomulikult tulema. See ei tohiks olla eesmärk omaette. Eks ma olen neil teemadel siin oksendamiseni kirjutanud ka juba tegelikult, aga kordamine on tarkuse ema, eks.  

Samas olen ma nõus, et turundusjuhid peaksid oskama blogisid reklaamikanalina paremini ära kasutada. Ja siinkohal olen ma ka nõus, et kui postituse eest saadakse tasu või see on muul moel kinnimakstud, siis peaks postituse juures olema ka vastav viide. Ma olen ise ka selle vastu eksinud ja olen nõus, et lugejate suhtes ei ole see aus. 

Siis muidugi igivana "kägude" teema. Blogid annavad kõneainet, kahjuks on liiga palju ka kõige puhtakujulisemat õelust. Eks on ikka kommentaare, mis ka kõige tugevamal läbi naha poevad ja haiget teevad, kõige hullemad neist on mu meelest kommentaarid laste aadressil. Mina ei tohiks paljude "kägude" arvates üldse enam millestki kirjutada, sest ma kas 1) virisen 2) petan 3) häman 4) olen ebaadekvaatne või 5) kõike korraga. Jah, ma olen tõesti mõelnud, et kas see hobi on väärt kogu seda soppa, mis aegajalt kaela lendab ja blogi kinni panna, kuid ma ei oska ilma blogimata. Mulle meeldib see. Ja seega pean ma leppima sellega, et alati on inimesi, kellele ei meeldi, mida ma kirjutan, teen ja arvan, kellele ei meeldi mina, kellele ei meeldi mu laps, kodu, mees, kes peab mind koledaks, vanaks, halvaks. Ma olen võtnud vastu otsuse avalikult blogida (ja saanud oma vitsad, millest enam mitte kunagi blogida) ning võtan seega vastu ka kommentaarid. Kuigi nüüd ma ei lase tõepoolest paljusid kommentaare enam läbi. Aga miks ma peaksingi oma "koju" lubama inimesed, kellele ma ei meeldi, nemad saavad külastada ja sõna võtta teistes kohtades. 

Ja kui nüüd lõpuks jõuda ka blogiauhindade juurde, siis mul on ausalt hea meel, et selline üritus korraldati. Igas valdkonnas tunnustatakse parimaid, miks mitte ka bloginduses ja meil on paganama palju häid blogijaid. Osad tuntumad, osad (veel) mitte nii väga. Palju humoorikaid ja stiilseid, palju toredaid meelelahutajaid. Igale maitsele. 

Eks ma pean ausalt tunnistama, et paar võitu panid mind natuke imestama, sest no offence, aga Marimell ja kokandus ning Britt ja "ise tehtud" tundusid natukene kummalised paarid. Aga ma pean rõhutama, et need tundusid kummalised paarid mulle. Kui blogide lugejad niimoodi arvasid, siis jumala eest, kes olen mina kritiseerima. Maitsed on erinevad, arvamused on erinevad. Nagu ma ütlesin - igaühele oma.

No aga kui ikka kritiseerida, siis kategooriad ja nominendid oleks pidanud korralikumalt üle vaatama. Marimelli "kokandusblogi" läheks ilmselt elustiiliblogi alla ja Britti "tee-ise" pigem beebiblogi alla, fotoblogi suhtes jään ma ka natuke kahtlevale seisukohale. Kas fotoblogi ei peaks ikkagi olema blogi, mida peab elukutseline fotograaf?  Kuid olgu,  nurin nurinaks.

Ma soovin igal juhul kõigile võitjatele palju õnne. Kusjuures (väikese kadedusega ikka ka tegelikult) on mul väga hea meel Britti ja Malluka võitude puhul - nad näevad oma blogidega vaeva, kaks totaalselt vastandlikku blogi, aga mõlemad oma võidud ära teeninud. 

Minu juurde tulles siis loomulikult oleks ju mulle meeldinud kui kõik auhinnad oleks just mulle Lillehammerisse saadetud, kuid päris ausalt öeldes olen ma selliste tulemuste üle natukene üllatunud. Ma ei uskunud, et mul nii palju lugejaid on, kes võtsid vaevaks oma hääl minu poolt anda. Elustiili ja naljakaima blogija seitsmes koht - ma olen meelitatud. 

Meediablogi (https://perejakodu.ee/blogi-2/eveliisi_lastemoe_blogi/) kolmanda koha üle on mul siiralt hea meel. See on üks selline väike blogi, mis on mõnikord ka tüütu kohustus, kuid mida ma teen suurima suurima hea meelega, sest mulle meeldib see, millest ma kirjutan ja ma olen õnnelik, et mulle selline võimalus antud on. Tänu sellele blogile on mul mälestuseks kasvõi need vahvad fotod Ussipesast toimunud fotosessioonist.

Fotod: Aidi ja Hele-Mai Alamaa