Monday, March 2, 2015

Saad lapse, kaotad töö


Me elame imelikul ajal. Kui sa oled umbes minu vanune naine, lastetu ja keskendud tööle, vaadatakse sind imelikult. Kui sa oled lõpuks saanud lapse ja tahad tööle tagasi minna kui laps on pooleteise aastane, vaadatakse sind imelikult, et no mis ema sa oled.  Kõige imelikum on aga see, et kui sa tahad tööle tagasi minna, siis vaadatakse sind imelikult, et mis mõttes sa tagasi tahad tulla, sa said ju lapse, meil ei ole sind enam vaja. 

Ma ei ole ainuke, kes on sattunud olukorda, kus lapse saamine põhimõtteliselt tähendab töökoha kaotust, aga kõige lihtsam on rääkida endast. Niisiis, tahate, ma räägin teile endast? See ei ole hala. See on reaalsus. 
Hakkame siis pihta sealt, et mulle meeldis mu töö. Ma julgen ka arvata, et ma tegin seda suhteliselt hästi (mulle tundub, et ettevõtte ajaloo suurima projekti võitmine võiks seda tõestada), oo jaa, loomulikult ma vingusin ja virisesin, loomulikult. See olen ju mina. Ikka tundus, et tööd on liiga palju või et ülemused on rumalad, kes midagi ei mõista ja ise midagi ei tee, ainult töötajatele ebareaalseid nõudmisi esitavad. Nüüd, olles ise ka tööandja*, olen ma seda omal nahal tunda saanud. Just nii nagu ma olen kunagi ise mõelnud, et mida sa (tööandja) ka tead, sind ei ole ju kohal, olen ma nüüd enda kohta kuulnud. Töötaja ei tea, et tööandja mõtleb tööst 24/7, vähemalt mina ei teadnud.  

Kaldume tagasi teema juurde. Ühel 2013 aasta talvepäeval jäin ma lapseootele. Ma ei teadnud, et see võimalik on, ma ei olnud sellise võimalusega arvestanud. Ei, ma ei ole päris rumal, ma teadsin väga hästi, et teoreetiliselt on lapse saamine võimalik, ja teadsin, kuidas see juhtuda võib, aga rohkem ma selle "probleemiga" oma pead ei vaevanud, see polnud minu jaoks prioriteet. Juhustesse ma ei usu ja nii "juhtuski", et just õigel ajal, kui ma olin tööst surmani väsinud, tuli uudis. "Halleluuja!" hüüdsin ma,  ma olin soovinud muutusi ja muutused tulid. "Halleluuja!" hüüdsin ma muidugi alles siis kui šokist üle olin saanud. Šokist, et MINA lapse saan. 

"Sa tuled kindlasti varem tagasi kui aasta," öeldi mulle kui töölt lahkusin, "sa ei oska teisiti." Ma noogutasin, kuid kindel ma selles ei olnud, 1,5 aastat (või lausa kolm) tundus niiiiiiii pikk aeg, et sellistele asjadele mõelda. Ma hakkasin keskenduma sellele, et kuidas ma lapsega hakkama saan. See tundus tõeliselt hirmuäratav. Nagu te blogist olete lugenud, siis ma olen hakkama saanud. Ma ei ole täiuslik ema, aga "piisavalt hea" kindlasti. See kodune periood olnud ilus ja huvitav, surmani väsitav muidugi ka, aga kindlasti huvitav. Ma olen õnnelik, et see muutus toimus. 
Nii nagu ma ütlesin on poolteist aastat pikk aeg, elu ja arusaamad ning ka põhimõtted ja huvid jõuavad muutuda. Me oleme selle ajaga avanud pererestorani, ma korraldan (laste)moeüritusi ning tegelen nüüd ka Eesti disaini poekese avamisega Norras (ma hoian pöidlad pihus, et see piisavalt "hoogu saaks". Ma usun, et see on oluline projekt mitte vaid mulle, vaid Eestile). 
Ka minu töökohas jõudis selle ajaga muudatusi toimuda. Ja see on loomulik. Lapsehoolduspuhkuse ajal olevate naiste asemel võetakse tööle asendajad või kaob see ametikoht üldse. Minu puhul ei juhtunud otseselt kumbagi, aga ma sain suvel tööandjalt teada, et ega mul suurt midagi enam seal ettevõttes teha ei oleks, me isegi arutasime mu koondamist. 

Nüüd kui ma hakkasin uurima, et mis siis minust saab, sain ma lakoonilise vastuse "töökoht on alles, aga kui soovid omal soovil lahkuda, siis me ei takista". Ahjaa, selle kirja kirjutas mulle inimene, keda pidasin oma sõbraks. Note to myself: palun õpi ükskord ära, et töökaaslased ja sõbrad on kaks eri asja. 
Minu endine sõbranna oli üle läinud "tumedale poolele", temast oli saanud juhtkonna liige, nüüd  suhtles ta minuga kui tööandja, mitte võrdne võrdsega. 
Siin kohal liputan ma enda ja oma mehe saba ning ütlen, et eks meiegi esitame oma töötajatele "ebareaalseid nõudeid", kuid me kohtleme kõiki võrdselt, keegi ei ole parem ega halvem. Me püüame mõista töötajat ja loodame, et nemad mõistavad meid. Me mängima avatud kaartidega.
Muidugi ma mõistan oma endist sõbrannat. Me kõik oleme kahepalgelised kui olukord seda nõuab. Oma särk on ihule kõige lähem. Valikuid tuleb teha enda huvidest lähtuvalt, mitte teiste huvisid kaitstes. Päriselt, ma mõistan teda. Ma olen olnud nii töötaja kui tööandja. Ma tean, kuidas kumbki pool mõtleb. 

Ma ei oleks ainuke, kes peale lapsehoolduspuhkust peab leppima halvemate tingimuste või omal soovil lahkumisega, ma tean ise vähemalt kuut naist, keda töökohta rõõmuga tagasi ei ole oodatud, sest "olukord on muutunud ja sa oled liiga kaua eemal olnud". Minu puhul mõeldakse ilmselt, et aga tal on ju oma ettevõte ja ta teeb veel sadat muud asja, mis kasu meil temast. Ja nüüd tal on ju laps ka veel, mõtle kui palju ta hakkab lapsega kodus olema, tahab kevad/sügis/suve/talvekontserdil käia töö ajast ja nii edasi ja nii edasi...Eks neil on ju omajagu õigus ka. 

* Tänaseks oleme me tööandjaga kenasti kompromissile jõudnud ja mina keskendun nüüd garaažiuste ja alumiiniumi asemel nESTile. Teen ära midagi olulist. Midagi, mis ka teisi rõõmustab ning meil silmad särama paneb. Mu kõhutunne ütleb, et seda hinnatakse.




* miks mulle üldse töö kui ma ju olen ise tööandja? Pisike alustav ettevõte ei ole loterii peavõit. Alguses. 

22 comments:

  1. Muideks, minu tööandja nt arvas, et lapse saamine oli mul plaanis tema reetmiseks ja ma olen sellega tema usaldust rikkunud! Ja sealjuures said teised töötajad sõimu, et miks keegi temale kaebama ei läinud ja nö. karistas neid sellepärast. Igasugused töötasu jättis mulle välja maksmata ja tagatipuks lähen veel temaga kohtusse. Nii et jah, 21. sajandi Eesti!

    ReplyDelete
  2. Mulle pakuti töölepingut töövõtulepingu asemel siis, kui kõht juba ees oli.
    Mul on vist vedanud tööandjaga.

    Päris jubedad on need lood, mida pidevalt kuuleb, sinu oma kaasa arvatud...

    ReplyDelete
  3. Kusjuures mul endal on selline hirm tööle tagasi mineku ees :( võibolla asi ei olegi tööandjas aga ma just kui ise tunnen, et kas enam sobingi sinna. Minu asemele võeti üks noorem neiu ja ta tõesti saab tööga suurepäraselt hakkama ja ma väga kahtlen, et tööandja temast niiöelda lahti tahab saada. Kindlasti pigem pikendaks temaga lepingut aga kui nüüd ma tahaks tagasi tulla...kuhu mind siis panna? Mul veidi teine töövadkond ja seal see kus täpsemalt sa töötad mängib vägagi suurt rolli, seega mu hirm on suur (täpselt sama kohta ei pea vist tööandja ju tagama?!).

    ReplyDelete
  4. Natukene häbi tunnistada, aga hoolimata sellest, et ma olen ise naine, olen ka enda ettevõtjast abikaasat alati hurjutanud kui ta väikelastega emasid palkab. Ja tahtmata kuidagi oma tegu õigustada või midagi, siis on kõigi nende noorte emadega töösuhe jäänud väga lühikeseks, sest kõik need töötajad on siiski ise avastanud, et nad ei suuda lapse kõrvalt seda tüüpi tööd teha. Mu abikaasa on väga paindlik tööandja, kes on väga avatud väljaspool kontorit töötamisele ning pole kunagi öelnud ühtki kurja sõna või pööritanud silmi kui töötaja juba mitmendat nädalat lühikese aja jooksul haige lapsega kodukontoris istub, aga olgem ausad, päris sedasi ei anna ikka normaalselt oma äri ajada, kui sa iialgi ei tea, kas too töötaja ikka saab homme tööalasele kohtumisele minna või pead sa teda ootamatult taas asendama ning oma plaane seetõttu alatasa muutma. Seega ma ei ühtpidi ei tahaks kunagi ise samas olukorras olla ning naisena mõistan, milline ülekohus see on, kuid samas saan ka tööandjatest suurepäraselt aru.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ka mina saan tööandjast väga hästi aru, seda ma ei ole isegi mitte eitanud. Ma mõistan täpselt nii sinu soovitust oma mehele kui ka seda, mida minu tööandjad mõtlevad ja kuidas käituvad. Ma mõistan. Tööandjana ma mõistan. Inimesena ma ei mõista.
      Aga kui sellel lastega töötajate mitte-eelistamise teemal rääkida, siis eks see on keeruline teema, sest tõesti on inimesi, kes leiavad, et laps on vabandus iga sekund töölt eemale jääda/minna/olla. Samas on emasid, kes on hoopis teistsuguse suhtumisega ja saavad suurepäraselt hakkama töö ja koduga, nii et kumbki ei kannata. Inimesi tundmata võib olla raske aru saada, kumba tüüpi töötajaga tegu on. Väga hea töötaja võib aga seetõttu ukse taha jääda, et tööandjal on eelarvamus lastega töötajasse.
      Katseaeg iseenesest peaks muidugi mingi pildi ette andma inimese iseloomust ja suhtumisest.

      Delete
  5. Sa seda "toredat" fakti ikka tead, et kui Sa oled töötamisega samal ajal ettevõtte juhatuse liige, siis töö kaotamisel töötuskindlustushüvitist ei maksta, mis sest, et töötuskindlustusmaksed on makstud?

    ReplyDelete
  6. Ma millegipärast ei usu, et asi on lapses. Olen ise lapse saanud, mind oodati tööle väga tagasi. Ja sain kohe peale töölenaasmist ka ametikõrgendust, pidin hakkama suurt osakonda juhtima väikese tiimikese asemel. Ma kaldun arvama, et probleemiks on pigem Sinu muud ettevõtmised. Mina mõtleks ka tööandjana pikalt, kas täiskohaga palgatööle suudab pühenduda inimene, kel oma pererestoran, sealsed üritused-asjaajamised ja kes lisaks Norras äri ajab. Sa ei ole lihtsalt palgatöötaja tüüpi. Sa oled ettevõtja. Mina Sinu asemel keskenduksin iseenda peremeheks olemisele ja oma ettevõtmistele, palgatöö saadaksin kus seda ja teist.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, see kõik võib õige olla ja ma ei ütlegi, et mind lapse pärast tagasi ei taheta, ma ütlen seda, et ühel hetkel kui oled mõnda aega ära olnud, võivad muutuda nii suhtumine ja kokkulepped ning lubadused vastavalt sellele, kas sind on vaja või mitte. Mind ei ole enam vaja erinevatel põhjustel ja seepärast ei loe ka kokkulepped. Ma räägin sellest:)

      Delete
  7. Ja jälle on sul tööandjaga probleemid....

    ReplyDelete
  8. Mind on lapse pärast jäetud tööle võtmata, kuid just hiljuti sain suurepärase tööpakkumise 0.75 kohaga vaatamata sellele, et mul 4-aastane mudilane kasvamas.
    Ja vaatamata sellele, et õpin täiskohaga päevases õppes ülikoolis ning vaatamata ka sellele, et olen ettevõtja JA ka sellele, et olen kaitseväekohustuslane ning osalen reservõppekogunemisel. Näiteks maikuus õppusel "Siil" tervelt nädal aega. Ikkagi võeti tööle.
    Täiesti uskumatuid inimesi on olemas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. kes sind jõuab ära kiita, aga hea abikaasa ka oled?

      Delete
    2. Ja millest tingitud selline küsimus?

      Delete
    3. Kiita võib ikka, aga pigem tööandjaid, kes vaatamata mu hõivatusele mind palkasid :)

      Delete
    4. küsimusele vastust ei saanud

      Delete
    5. Aga miks see sind nii väga huvitab, kas keegi on oma mehele hea naine või mitte

      Delete
  9. Selline küsimus saab küll ainult kadedusest tulla, sest muidu ei oleks anonüümne. Ja kui nüüd mõeldakse, et ma ise ka anonüümne, siis tõesti, aga ei kunagi negatiivne, salvav ega solvav.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks neid selliseid kommentaare, mis ilmselgelt on mõeldud solvangu või salvamisena, on ju varemgi olnud, aga no mis sa teed...kui see aitab kellelgi paremini magada, siis lasku aga edasi

      Delete
  10. See oli vist mõeldud selle kommentaari kohta, mitte sinu, Eveliis.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aaa, nojah, igatahes arusaamatult salvav ikkagi:)

      Delete
  11. Hei

    Olen tegemas Ülikoolis bakalaureusetööd antud teemal ja sooviksin intervjueerida naisi, kes on sellise probleemiga kokku puutunud ( tööandja ei taha tagasi tööle võtta).
    Kui keegi oleks nõus minuga antul teemal suhtlema ( baka tööks), siis palun anna endast teada meilil : relikat1@gmail.com

    Intervjuu sooviksin läbi viia november - jaanuar. Asukoht Tallinn

    ReplyDelete