Saad lapse, kaotad töö

Me elame imelikul ajal. Kui sa oled umbes minu vanune naine, lastetu ja keskendud tööle, vaadatakse sind imelikult. Kui sa oled lõpuks saanud lapse ja tahad tööle tagasi minna kui laps on pooleteise aastane, vaadatakse sind imelikult, et no mis ema sa oled.  Kõige imelikum on aga see, et kui sa tahad tööle tagasi minna, siis vaadatakse sind imelikult, et mis mõttes sa tagasi tahad tulla, sa said ju lapse, meil ei ole sind enam vaja. 

Ma ei ole ainuke, kes on sattunud olukorda, kus lapse saamine põhimõtteliselt tähendab töökoha kaotust, aga kõige lihtsam on rääkida endast. Niisiis, tahate, ma räägin teile endast? See ei ole hala. See on reaalsus. 

Hakkame siis pihta sealt, et mulle meeldis mu töö. Ma julgen ka arvata, et ma tegin seda suhteliselt hästi (mulle tundub, et ettevõtte ajaloo suurima projekti võitmine võiks seda tõestada), oo jaa, loomulikult ma vingusin ja virisesin, loomulikult. See olen ju mina. Ikka tundus, et tööd on liiga palju või et ülemused on rumalad, kes midagi ei mõista ja ise midagi ei tee, ainult töötajatele ebareaalseid nõudmisi esitavad. Nüüd, olles ise ka tööandja*, olen ma seda omal nahal tunda saanud. Just nii nagu ma olen kunagi ise mõelnud, et mida sa (tööandja) ka tead, sind ei ole ju kohal, olen ma nüüd enda kohta kuulnud. Töötaja ei tea, et tööandja mõtleb tööst 24/7, vähemalt mina ei teadnud.  

Kaldume tagasi teema juurde. Ühel 2013 aasta talvepäeval jäin ma lapseootele. Ma ei teadnud, et see võimalik on, ma ei olnud sellise võimalusega arvestanud. Ei, ma ei ole päris rumal, ma teadsin väga hästi, et teoreetiliselt on lapse saamine võimalik, ja teadsin, kuidas see juhtuda võib, aga rohkem ma selle "probleemiga" oma pead ei vaevanud, see polnud minu jaoks prioriteet. Juhustesse ma ei usu ja nii "juhtuski", et just õigel ajal, kui ma olin tööst surmani väsinud, tuli uudis. "Halleluuja!" hüüdsin ma,  ma olin soovinud muutusi ja muutused tulid. "Halleluuja!" hüüdsin ma muidugi alles siis kui šokist üle olin saanud. Šokist, et MINA lapse saan. 

"Sa tuled kindlasti varem tagasi kui aasta," öeldi mulle kui töölt lahkusin, "sa ei oska teisiti." Ma noogutasin, kuid kindel ma selles ei olnud, 1,5 aastat (või lausa kolm) tundus niiiiiiii pikk aeg, et sellistele asjadele mõelda. Ma hakkasin keskenduma sellele, et kuidas ma lapsega hakkama saan. See tundus tõeliselt hirmuäratav. Nagu te blogist olete lugenud, siis ma olen hakkama saanud. Ma ei ole täiuslik ema, aga "piisavalt hea" kindlasti. See kodune periood olnud ilus ja huvitav, surmani väsitav muidugi ka, aga kindlasti huvitav. Ma olen õnnelik, et see muutus toimus. 

Nii nagu ma ütlesin on poolteist aastat pikk aeg, elu ja arusaamad ning ka põhimõtted ja huvid jõuavad muutuda. Me oleme selle ajaga avanud pererestorani, ma korraldan (laste)moeüritusi ning tegelen nüüd ka Eesti disaini poekese avamisega Norras (ma hoian pöidlad pihus, et see piisavalt "hoogu saaks". Ma usun, et see on oluline projekt mitte vaid mulle, vaid Eestile). 

Ka minu töökohas jõudis selle ajaga muudatusi toimuda. Ja see on loomulik. Lapsehoolduspuhkuse ajal olevate naiste asemel võetakse tööle asendajad või kaob see ametikoht üldse. Minu puhul ei juhtunud otseselt kumbagi, aga ma sain suvel tööandjalt teada, et ega mul suurt midagi enam seal ettevõttes teha ei oleks, me isegi arutasime mu koondamist. 

Nüüd kui ma hakkasin uurima, et mis siis minust saab, sain ma lakoonilise vastuse "töökoht on alles, aga kui soovid omal soovil lahkuda, siis me ei takista". Ahjaa, selle kirja kirjutas mulle inimene, keda pidasin oma sõbraks. Note to myself: palun õpi ükskord ära, et töökaaslased ja sõbrad on kaks eri asja. 

Minu endine sõbranna oli üle läinud "tumedale poolele", temast oli saanud juhtkonna liige, nüüd  suhtles ta minuga kui tööandja, mitte võrdne võrdsega. 

Siin kohal liputan ma enda ja oma mehe saba ning ütlen, et eks meiegi esitame oma töötajatele "ebareaalseid nõudeid", kuid me kohtleme kõiki võrdselt, keegi ei ole parem ega halvem. Me püüame mõista töötajat ja loodame, et nemad mõistavad meid. Me mängima avatud kaartidega.

Muidugi ma mõistan oma endist sõbrannat. Me kõik oleme kahepalgelised kui olukord seda nõuab. Oma särk on ihule kõige lähem. Valikuid tuleb teha enda huvidest lähtuvalt, mitte teiste huvisid kaitstes. Päriselt, ma mõistan teda. Ma olen olnud nii töötaja kui tööandja. Ma tean, kuidas kumbki pool mõtleb. 

Ma ei oleks ainuke, kes peale lapsehoolduspuhkust peab leppima halvemate tingimuste või omal soovil lahkumisega, ma tean ise vähemalt kuut naist, keda töökohta rõõmuga tagasi ei ole oodatud, sest "olukord on muutunud ja sa oled liiga kaua eemal olnud". Minu puhul mõeldakse ilmselt, et aga tal on ju oma ettevõte ja ta teeb veel sadat muud asja, mis kasu meil temast. Ja nüüd tal on ju laps ka veel, mõtle kui palju ta hakkab lapsega kodus olema, tahab kevad/sügis/suve/talvekontserdil käia töö ajast ja nii edasi ja nii edasi...Eks neil on ju omajagu õigus ka. 

* Tänaseks oleme me tööandjaga kenasti kompromissile jõudnud ja mina keskendun nüüd garaažiuste ja alumiiniumi asemel nESTile. Teen ära midagi olulist. Midagi, mis ka teisi rõõmustab ning meil silmad särama paneb. Mu kõhutunne ütleb, et seda hinnatakse.

* miks mulle üldse töö kui ma ju olen ise tööandja? Pisike alustav ettevõte ei ole loterii peavõit. Alguses.