Hommikul ärkas Ida 4:45. Et me ikka jumala eest ei saaks välja puhata. Aga noh, ma isegi ei viitsi seda talle enam ette heita, see ei muuda niikuinii midagi. Nii olime me kella kuueks hommikusöögi söönud, kohvid joonud ja teinud ära köik tegevused, mida uldse annab uhes hotellitoas nii vara hommikul teha. Netti selles hotellis ei olnud, voi pigem tuli selle eest maksta 60 nok ja ma olin lihtsalt koi.
Meil ei jäänud muud ule kui hakata end esimesele kohtumisele kolistama. Ma olen seda varem ka öelnud, et mul önnestub tihti "komistada" öigete inimeste otsa. Nii ka seekord. Ma ei hakka detailidesse laskuma, sest see ei olegi tegelikult nii oluline, aga kohtumise lopuks oli mul olemas Lillehammeris üüripind ja elamine.
Mulle on alati olnud segadusttekitav ja harjumatu, et norrakad räägivad aastarendist voi aastapalgast, ma ei suuda seda kunagi ümber arvutada kuude löikesse. Nii ka seekord. Ma pidin esimese hooga pikali kukkuma kui kuulsin millist hinda sellise üüripinna eest taheti. Lillehammeris! Täitsa lollakas peast, mötlesin ma, Oslo kesklinnas on raudselt samad hinnad. Alles hetk hiljem sain ma aru, et tema rääkis aasta rendihinnast. Järgmisel hetkel ei suutnud me kumbki seda hinda eurodesse ümber arvutada. Minu puhul ei ole see muidugi midagi imeks pandavat, igal juhul tekkis meil tänu sellele väga hea klapp. Me istusime ja itsitasime nagu teismelised. Mul on tunne, et Jorunni abiga saame me tööle ka ühe Oslo projekti, millest ma veel väga rääkida ei taha.
Nüud ei olegi Lillehammeri poega tegelikult muud kui registreerida Norras ettevöte. Nii nagu ma arvasin, soovitas ka tema mul NUFi (Norras registreeritud välismaise ettevötte filiaal) asemel registreerida AS. See möjub Norras usaldusväärsemalt. Kogu selle loo juures on nüüd vaid paar miinust. Minu säästud kuluvad üürile, bürokraatia jaoks mul enam sääste ei jätku ega ka rohkemaks. Ei, see ei ole siin hala ega allaandmine, see on juba poolel teel olemine, ainult pool on veel käia. Ma tean, kunaseks pood peab olema avatud ja mis selleks teha on vaja. See saab tehtud!
Ôhtul pidime me kohtuma Britti ja Camillaga. Me leppisime kokku, et saame kokku 16:45 Nasjonalteateri ees. Poleks olnud probleemi. KUI mina poleks otsustanud, et enne seda pean ma kindlasti uudistama ära Maaemo restorani ja Oslo ummikus ei ole kümne minutiga kaks kilomeetrit ja parkimiskoha leidmine kesklinnas just köige lihtsam ülesanne. Pool tundi kokku lepitud ajast hiljem jöudsin ma teatri trepile, emme jäi parkimiskohta otsima.
Alles siis vaatasin ma telefoni ja nägin sönumit Camillalt, mis ütles, et nad on juba Ruffino restorani ees ära läinud. Küsigu ma teed Ibseni-muuseumi juurde. Ma vandusin end maapöhja ja hakkasin Ida süles tormama lossi poole. Ma ei tea, miks, aga ma olin veendunud, et Ibseni muuseum asub just sealpool. Ma küsisin teed neljalt inimeselt ja MITTE KEEGI neist ei olnud sellest muuseumist kuulnud. Kui mul poleks olnud kiire ja ma poleks närvis olnud, et me niipalju hiljaks olime jäämas, oleks ma sellest shokis olnud. Mis möttes norrakad ei tea Ibseni muuseumi? ¨Mis möttes?
Igal juhul jooskin ma Ida (kes enam ei ole köige kergem!) lossi poole, lootes et ma näen kusagil Ibseni muuseumi ja Itaalia lippu, kus Britt ja Camilla juba AMMU ootasid. Emme otsis kusagil täiesti vales kohas parkimiskohta.
Ja nii veider kui see ka pole, ma leidsin ISE üles restorani. Seal nad olidki. Ma ei olnud Camillat näinud nii-nii-nii ammu! See oli uskumatult tore löpp ühele pikale aga edukale päevale. Selle jätan ma rääkimata, et Ida lammutas selle imearmsa restorani laiali, määris rasvakriitidega ära valged laudlinad, ajas oma südantlöhestava nutuga (sest tal ei lubatud taldrikut maha visata) hulluks köik külastajad.
Ruffino restoran on aga jälle üks selline koht, mida ma julgen soovitada. Te ei kujuta ette kui hea oli sealne tiramisu. Keele viis alla.
Ja nii meie Norra reis selleks korraks läbi saigi. Kella üheks oleksime me pidanud kodus tagasi olema. Ma arvasin, et meie seekordse reisi seiklusteks oligi see hullumeelne Ibseni muuseumi tagaajamine. Te ei kujuta ettegi, KUIDAS ma eksisin. Seiklused alles algasid.
Me olime Stockholmist 300 km kaugusel. "No näed, kell üks oleme juba kodus," arutasime me. Järgmisel hetkel tegi auto väga imelikku häält, önneks oli tee ääres just koht, kus peatuda ja me tömbasime sinna körvale.
Jumal tänatud, et me seda tegime, sest auto surigi välja ja enam uuesti käima ei läinud. Me oleks nibin nabin autoga seisma jäänud keset maanteed (veidike hiljem sai ka aku tühjaks, nii et ka ohutuled enam ei töötanud), keset metsa, keset pilkast pimedust.
Auto ei andnud mitte mingeid elumärke. Väljas hakkas sadama lund. Autos hakkas minema külmaks. Ma keerasin Ida paksu pleedi sisse, tömbasin meile peale minu mantli ja nii me sinna autosse istuma jäime. Kaks tundi hiljem oli autos juba päris jahe. Mu tagumik külmetas, sest ma olin lühikeses seelikus (ma ei osanud ju aimata, et me keset metsa autoga seisma jääme).
Ida magas. Emme nuttis. Mina mötlesin, et ei tea, kas selles metsas ka karusid on. "Kui siin on karusid," küsisin ma emmelt, "kas nad siis saavad autosse sisse?"
Emme arvas, et ei saa.
"Kust sa tead?" ei jätnud mina. "Sul ei ole ju karudega kogemust olnud!"
"No sellisel juhul peaksid nad hakkama kohe autot lammutama, aga ma ei usu, et karud nii targad on," ütles emme.
Sönakuuleliku lapsena jäin ma teda uskuma, kuigi ma ei olnud selles päris kindel. Ma jäin lihtsalt lootma, et metsas ei ole karusid. Vähemalt nii tarku, kes autosse sisse oskaks tulla. Ma mötlesin, et kui me just surnuks ei külmu, siis ma koju jöudes guugeldan, kuidas nende karudega ikka on. Ja jääkarudega. Kas jääkarud äkki on targemad? Svalbardil oli jääkaru just ühe inimese ära söönud.
Auto aknad hakkasid samal ajal juba jäässe minema.
(jätkub)
No comments:
Post a Comment