Kui kahepalgelised olete teie?

Ma ei ole iseloomult lihtne lilleke. Ma ärritun kergesti, ma ütlen tihti enne kui mõtlen (kuigi, ma pean ennast kiitma, viimasel ajal olen ma ennast märgatavalt parandanud, ma oskan oma keelt ka hammaste taga hoida), ma unustan asju, ma olen laisk, mugav. Ometigi ei pea ma ennast halvaks inimeseks. Seega on mind väga lihtne ära kasutada, mul hakkab väga ruttu inimestest kahju, ma usaldan inimesi rohkem kui peaks. Ma olen ka üsna naiivne. Lapsemeelne. Ma arvan inimestest head. Aga inimesed (suuresti) ei ole head ega isetud.*

Kõige parem näide on eilsest päevast kui üks mu tuttav ei saanud oma autot käima. Ta sai abi ühelt juhuslikult samal ajal parklas viibivalt inimeselt, mõtles veel, et vat kus on ikka häid inimesi olemas. Kui ta poest tagasi tuli, oli see inimene ikka ta auto juures ja palus abi eest 25 eurot. Minu endaga on juhtunud üsna samasugune asi. Üks inimene aitas mind ühe ürituse korraldamisel. Tasuta. Ma pakkusin tänutäheks talle lõunat Diibis. Paar päeva hiljem arvas ta, et tal pole ikka aega lõunatama tulla, aga ta võtaks hea meelega mu käest siiski 50 eurot, sest üritus oli talle ikkagi ajakulu. Ja aeg maksab. 

Mõnda aega tagasi suhtlesin ma ühe ettevõttega (mul oli vaja toetajaid), neile ei pakkunud see mingit huvi, nad olid üleolevad ja ükskõiksed. Paar päeva tagasi sain ma neilt sõbraliku kirja, sest nad olid kuulnud nEST projektist ja tahtsid sellest osa võtta. Ma ütlesin, et mõtlen. Selle peale nad solvusid. 

Selliseid näiteid on veel ja veel.

Edasi tulevad kõikide blogijate sõbrad, perekooli käod. Kas te teate, et osa neist (ERITI KURJADEST) kägudest peavad olema inimesed, kes meid tunnevad. Rohkemal või vähemal määral. Minu arvates on see kahepalgelisuse tipp. Ma tean, et need inimesed ei ole küll mu sõbrad, aga nende seas võib olla mu tuttavaid. Tuttavaid, kes minu EES mulle otsa naeratavad, selja taga aga perekooli ja mujale kurje kommentaare kirjutavad. 

                             

Nagu öeldud, minu suurim viga on see, et ma inimesi usaldan, ajan segamini sõbrad ja töökaaslased, kuigi see viimane on mulle juba kolm korda tõestanud, et töökaaslased ei ole sõbrad. Ma kipun ikka uuesti sama reha otsa astuma. Viimane näide on siis mu viimasest töökohast, kus selgus, et ma ei tunne inimest, keda oma sõbraks pidasin, üldse. Ma arvasin, et me oleme ühel lainepikkusel ja sarnaste maailmavaadetega, kuid ma eksisin. See tegi haiget. Miks, ma isegi ei tea. Ei tohiks ega peaks tegelikult.

Hüpoteetilise küsimusena küsin, et kui te saate palka 2000 eurot ja räägite inimesele, kelle sissetulek on 200 eurot, et raha pole maailmas ÜLDSE oluline, kas te arvaksite, et ajate adekvaatset juttu? 

                             '

Kõige  vähem kannatangi ma inimesi, kes on silmakirjalikud, valelikud ja ilmselgelt kahepalgelised.  Selliseid on NII palju, LIIGA palju nagu ma viimasel ajal olen aru saanud. Inimesed, kes valetavad otse näkku ja vaatavad süütute silmadega otsa, öeldes, et ei, nemad kindlasti mitte midagi sellist ei teeks. Järgmisel hetkel tuleb aga vale välja. Ja siis ma mõtlen, et milleks sellised valed, mis niikuinii välja tulevad. Ma tahaks neilt inimestelt OTSE küsida, miks. (Kui mul see võimalus tuleb, siis ma seda ka teen.) Miks ei julge inimesed ausad olla, ausad ja otsekohesed. Otsekohesus teeb teinekord haiget, aga sada korda vähem kui vale.

Valesid enda ja Mareki kohta olen ma kuulnud selliseid, et ma ei suuda seda isegi uskuda. Pahatahtlike ja õelaid jutte, et meie tegemistele kaikaid kodarasse visata. Ma ei mõista seda. Mina ei ole selline. Ma ei soovi inimestele halba. Jah, natuke kadedust on ka minus. Igas inimeses on. Näiteks tunnen ma teinekord, et olen kade Malluka peale, sest tema elu tundub olevat nii lihtne (kui muidugi need anonüümsed kommentaatorid välja arvata). Ma olen kade oma õe peale, sest ta on nii ilus ja arukas. Ma olen kade oma sõbranna peale, sest ta on nii positiivne, selline "arukas blondiin". Jah, ma olen teinekord kade. 

Samas ei mõista ma kunagi neid kommentaare kui julgen näiteks öelda, et Sheinside on mõttetu, siis olen ma ilmtingimata kade, et midagi sellist ütlen. Selliste asjade peale ma kade ei ole. Ja kunagi ei ole ma kade sellisel määral, et kedagi laimama/halvustama/mudaga loopima hakkaksin. Mul on näiteks alati hea meel kui keegi lotoga võidab suurema summa ja saab oma unistused täide viia. Muidugi olen ma nö kade, et miks minul ei vea, aga mul on hea meel, et kellelgi teisel veab.

Mul on viimasel ajal aga aina rohkem tunne, et inimesed mõtlevad VAID iseendale, on kadedad, õelad ja kibedust täis. Kahepalgelisust kohtab igal nurgal ja igas valdkonnas. Miks? 

Viimati kuulsin ma linna pealt juttu, et Diipi ei saa enam sööma tulla, sest me teeme Diibis toite poolfabrikaatidest. Ma olin hämmingus. Kust sellised jutud ja milleks? 

Ennetades kommentaare stiilis "mis sa arvad, et sa oled miski Ema Teresa või" ütlen ma, et ei, loomulikult ei ole. Küll ma ka sisistan ja susistan, kuid kõike seda, mida ma julgen selja taga või oma mõtetes susistada, julgen ma otse öelda ning teha. Oma tegude ja sõnade eest vastutada. Mu jaoks on kummaline, et täiskasvanud inimesed seda väga tihti ei julge.

Minu vanatädi andis mulle eluteele kaasa ühe lihtsa, aga väga olulise tarkusetera, mida aeg-ajalt endale ja teistele meelde tuletada. Ära tee teisele kunagi midagi sellist, mida sa ei tahaks, et sulle tehakse! Mõelge selle peale enne kui järgmine kord kellelegi halvasti ütlete, kellelegi valetate, kellelegi halba soovite.

Kas teie olete kahepalgelised?

*ja siis on olemas inimesed, kes lihtsalt heast südamest, sest on jõulud, kingivad mulle mu lemmiklõhna. Mäletate?