Siis kui ma lubasin autoremonditöökoja trepile magama jääda

Kui me lootsime, et meie seiklus saab ometi lõpu ja täna istume me kenasti laeva, et lõpuks ometi koju sõita, siis olime me naiivsed, väga naiivsed. Ja me unustasime ära ühe pisiasja. Me oleme Rootsis. Siin ei käi asjad nagu Eestis. 

Me jõudsime uuesti auto juurde, saime selle kuidagi moodi lähevalasuvasse töökotta veetud ja astusime lootusrikkalt töökotta sisse. Emme naaber oli nendega telefonis rääkinud ja nii nagu mina aru sain, olid nad töökojas valmis meid kohe aitama. See oli esimene viga! Siin ei tähenda "kohe" "kohe", vaid "siis kui võimalik". Nii meile siis öeldigi, et meid aidatakse kohe kui võimalik, aga täna küll ei saa, sest nad on avatud vaid neljani (kell oli pool kolm!) ja homme on neil kõik ajad täis. Mingu me siis otsigu hotell. 

Emme naaber, rootslane, kes meil abiks kaasas oli, tänas töömehi abivalmiduse eest ja ütles, et eks me siis jääme ootama, sest ega niimoodi kohe jah midagi teha ei saa, me ju isegi ei tea, mis autol viga. Ja siis ma tundsin esimest korda, kuidas mul vererõhk tõusis. Me olime 9876 korda seletanud, mis viga ja et hetkel on vaja starter ära vahetada. "Meil pole ju niikuinii seda kohe kusagilt võtta," vastati mulle. Tule püha jumal appi, kisendasin ma, siis veel sisemiselt, vaikselt omaette. Meil oli starter kaasas, seda olime me ka 9876 korda seletanud. 

"Nojah,täna igal juhul abi ei saa," vastati mulle. 

Emme naaber oli pahane, et miks ma juba hotelli ei otsi ja mul oli tunne, et ta tahtis koju tagasi ning tema meelest oleks me võinud sinna töökoja taha jäädagi ja siis omal käel, lapsevankri ja lapse ja kohvriga, mööda linna ringi kolistada, lootuses leida koht ööbimiseks. 

Ma seletasin töömeestele uuesti, et meil oleks abi vaja paari mutri lahti keeramises, et me siis proovime ise seda vahetada. "Ei, ei saa, kell saab KOHE neli!" Töökoja juhataja ütles mulle, et kui ma täna abi tahan, siis telligu ma puksiir, vedagu auto 30km kaugusele Karlstadi ja proovigu seal õnne.  Ma vihastasin end surnuks. "Me oleme pisikese lapse ja katkise autoga keset võõrast linna võõras riigis ja meil EI OLE kaasas kottidega kuldmünte, et siin juunikuuni oodata hotellis, kuni teil aega tekib," kisendasin ma, "selle aja, mis te seletate, KUIDAS ei saa, kas teil on raske tulla vaadata võib olla võtab parandamine vaid minuti!" Juhataja raputas pead, kaheksa töömeest, kes pidid tööga hõivatud olema, kuulasid pealt. "Laenake meile siis tööriistu, me proovime ise!" karjusin ma. Ei, seda ka ei tohi. Ma ei suutnud uskuda, kuhu ma sattunud olen. Kui ma oskaks rootsi või norra keeles ropendada, siis ma oleks seda teinud. "Kurat võtaks, me siis ostame need tööriistad!"ütlesin ma.

 Aga mida osta? Me läksime kōik koos välja auto juurde, et tuvastada, mida vaja. Seal vihastas mu peale Marek, sest ma ei osanud seletada, et meil on vaja lehtsabapadrunmutterõhkvõtit või midagi sarnast. "Seleta siis neile, et vaid kaks mutrit on vaja lahti keerata," pahandas Marek minuga. Kõik olid peadpidi kapoti all, mina püüdsin aru saada, mida kellele seletada. Marek, kellest oli korraga saanud Mr.Poppins, hoidis süles Idat, kes teiste süles nutma oli hakanud. Rollid olid vahetunud. 

"Kurat võtaks!" karjusin ma üle platsi, "mis teil kõigil viga on?" Kõik ehmusid. Me läksime poodi, et osta mutrivõtmed (kas ma juba mainisin, et me asusime autotöökoja taga?). 

Emme naaber soostus meile vahepeal siiski hotelli leidma, viis meie kohvri ka sinna ära. Tema oli oma heateo ära teinud ja võis koju sõita. 

Kogu loo tegi tegelikult traagiliseks see, et sel ajal kui Marek nägi vaeva, et mutrivõtmega starter lahti keerata, seisis toosama lehtsabapadrunmutterõhkvõti kasutult töökoja seinal, meist 10 m kaugusel, töömehed jalutasid ilma tööta ringi, sest kell oli juba kolm ja kohe oli tööpäev läbi, enam polnud mõtet midagi teha. Eestis oleks meile keegi juba ammu appi tulnud!

Varuosadepood oli lahti kella kuueni. Ma olin oma karjumisega ja lubadusega siia trepile magama jääda töökoja juhataja saanud nii kaugele, et ta lubas meil autovõtmed poodi jätta ja homse päeva jooksul auto ette võtta. "Kunagi 7 ja 16 vahel," ütles ta. "Aga ma teen oma elu sellega paganama keeruliseks."

Jah, tõesti, mõtlesin ma. Mulle tundus, et isegi mina saaks juba remondiga paremini hakkama kui need rootslased. 

Me jätsime lõpuks võtmed poodi ja jalutasime hotelli, mis pidi olema kahe km kaugusel, aga oli vähemalt nelja kaugusel. Jälle üks rootsi eripära - kõik on neil jutu järgi lähemal kui tegelikult. Linn, kuhu me sattunud olime, meenutab mõnd õudusfilmist tuttavat linna, kuhu "vale pöörde" pärast satutakse. Hotell väärib omaette postitust. See on suur, poolenisti mahajäetud ja lagunenud, kus vägesid juhatab keeleoskamatu hiinlane ja mööda hotelli jalutab maanitäis kodutu välimusega habemik. Õudusfilmides saetakse sellistes hotellides külastajatel jalgu ja käsi küljest. 

Õnneks hotellituba ise on suhteliselt talutav. Kuigi radiaatoril kuivavad kellegi sokid ja trussikud.

Täna algab lõputu küünlapäev ilmselt otsast peale. Laeva peale ei jõua me kindlasti ja ma ei julge isegi mõelda, mis meid täna ees ootab.