Norra huvitub Eesti asjast rohkem kui Eesti ise

Kell kaks hakkasime me Stockholmist Lillehammeri poole liikuma. GPS näitas sõiduajaks 7h ja 24 minutit. Mitte minutitki liiga vara, et 9:30 kohtumisele jõuda.

Teades meie varasemaid seiklusi oli muidugi imelik, et me ei jätnud endale mitte mingit varuaega. Meiega juhtub alati igasugu äpardusi, alates suvalisele metsateele keeramisest kuni bensiinijaama otsimiseni kui kütuseseier juba kurjakuulutavalt madalale on langenud.

Nii ka seekord ei suutnud me GPS juhendamise järgi liikuda. Ühel hetkel kui see meil kenasti otse palus sõita keerasime meie kõrvalteele. Kas see oli õige samm?

Kujutate te ette, seekord see tõesti oli nii. Me mäletasime õigesti. Tee oli käänuline ja libe, sest mida Lillehammerile lähemale seda rohkem oli lund. Mjøsa oli veel kaetud paksu jääkaanega. Stockholmi mõnusast kevadisest soojusest polnud midagi alles, Lillehammeris oli täielik talv. Ma tundsin end kingades, küll kinniste ninadega, nagu Norra moeblogija. 

Me jõudsime Lillehammerisse 15 min varem kui GPS lubas. Me polnud kunagi varem ilma ühegi eksimuseta kohale jõudnud. 

Edasi oli vaja üles leida õige maja. Mulle oli antud juhtnöörid, et pean minema "HH majja, Zinki taha, Suurele". Ma elasin viimati Lillehammeris 2001.aastal, ometigi oli Knut eeldanud, et ma mäletasin kõiki maju ja nende nimesid. Ma ei ole selliste asjade meelespidamises kõige teravam pliiats. Me ekslesime natuke, kuid "Suur" oli mul ikka meeles ja nii ma majagi üles leidsin. 

Aud ja Wenche Lillehammeri Ettevõtlusametist võtsid mind vastu äärmiselt sõbralikult. "Kas on okei, kui ma sind Lisaks kutsun, sest Knut rääkis kogu aeg Lisast?"küsis Wenche. 

"Jah, muidugi," noogutasin ma. Kui Britt ja Arne kutsusid mind Lissüks, siis Knuti ja Kari jaoks olen ma siiani Lisa. 

Me rääkisime minu vahetusõpilaseajast, kus ja kelle juuures ma elasin ja mida õppisin. 

"Naljakas, et ma sind ei mäleta, kuigi ma olin ka siis Rotarys," rääkis Aud. Me jõudsime järeldusele, et ju siis seepärast, et mina olin Mesna klubis ja tema Lillehammeri omas. 

Smalltalk käib alati Norras asja juurde. Alati räägivad norrakad sulle mõnest Kadrist, aga nad ei mäleta, kas ta elas Tallinnas vōi Vilniuses. Norras olles tuleb arvestada sellega, et Baltikum on Norra jaoks tihti üks maa. Kui ma olin 16, siis ma solvusin selle peale, nüüd aga pole mul sellest midagi. Pealegi mulle meeldivad kõik kolm Balti riiki:)

Lõpuks jõudsime me nESTini. Loomulikult ei oleks mina mina kui kõik oleks läinud nagu lepase reega. Ma olin ette valmistanud väikese tutvustuse brändidest, kuid minu iPad oli täiesti lambist tühjaks saanud. Nii pidin ma ise hakkama saama. Pean tunnistama, et paari aastaga, mis ma keelt kasutanud ei ole, oli minu norra keel natuke puine, ma tundsin, kuidas ma rääkisin aktsendiga ja sōnad ei tulnud välja. Me saime siiski räägitud. Abiks olid ka minu Woolishi mantel ja Tallinn Dollsi näidised ning üks Ida jakike, mille kaasa olin haaranud. Endale olin ma selga pannud TD Munchi "Karjega" pluusi. See töötas.  "Tøff!" ütlesid nad mõlemad. 

"Jah, kindlasti!"ütlesid nii Wenche kui Aud, "meie poolt oled sa Lillehammerisse teretulnud, meie linnal on su poest vaid võita!" 

Mind pani imestama, et just niisama lihtsalt oli mul olemas tegevusplaan, kunaseks pood valmis peaks olema ("kindlasti Lillehammeri-päevadeks"), müüja ("jah, see naine paneb su poe elama") ja ideaalne poepind Lillehammeri südames. Selle pinnaga tuleb nüüd vaid loota, et rendileandja on nõus ootama, kuni ma dokumendid korda saan ja ka sada tuhat muud pisiasja. Ma loodan, et on. Ma sain temaga hiljem kokku, me leidsime ühise keele. 

Ma tutvustasin Wenchele ja Audile Hooandja projekti ja põhimõtteid. Nad olid imponeeritud. Aga siis tuli (tegelikult õigustatud) küsimus. "Need brändid, keda sa siia poodi tuua tahad, miks nemad sind ei toeta, kas nad pole huvitatud?" 

"Ikka on," vastasin mina, "nad pole veel jõudnud."

"Naljakas," ei mõistnud nemad. "Need ettevõtted peaksid ju esimesena "kickstartima?" (Ma ei suutnud norra keelde tõlkida "hooandja" ja "hoogu andma", nii rääkisime me terve kohtumise "kickstartimisest"). 

Mind ongi tegelikult imestama pannud, et Lillehammeris olid inimesed ideest vaimustunud, leidsid et see toob NEILE kasu ja reklaami, ütlesid et see on kindlasti midagi, mis huvitab ajakirjandust ning lubasid mind muuhulgas aidata ka pressiüritustega. Ma olin kogu see aeg kartnud, et kuidas idee vastu võetakse, sest norrakad on uhke rahvas ja "eesti asi" ei pruugi neile muljet avaldada. Ma eksisin. 

Kõige veidram selle asja juures on see, et sel ajal kui Norras öeldakse, et neil on poest kasu, siis Eestis jätab see asi ükskõikseks kõik. Heal juhul öeldakse "tubli tüdruk", "halvimal juhul "unista edasi, seda ei juhtu iial", kuigi tegu on eestlaste endi loodud eesti asjaga, millest kasu võiks olla paljudele Eesti väiketootjatele. Selgitage mulle, miks see nii on? 

Kohtumise lõpus andsin ma neile oma visiitkaardi. "Eveliis Kund!" hüüatas Wenche, "nüüd kui ma su nime nägin, tean ma muidugi, kes sa oled. Sa oled SEE Eveliis, kellest Britt nii palju on rääkinud! Ta käis su pulmas ju kaa! Jaa, sind ma tean, me oleme Lillehammeri Rotarys ka kohtunud, sa olid Brittiga kaasas ja tutvustasid meile Eestit. Sa olid siis 16!"

Juttu jätkus veel mõneks ajaks ("kindlasti tervita Britti kui te reedel kohtute!")

Kui ma pärast tänaval auto poole kõndisin, peatas mind üks naine: "Ma lihtsalt pidin ütlema, et sul on väga ilus mantel!" Ma sain kinnitust, et Lillehammeris on nESTile tõesti turg olemas. 

Täna vaatame, kuidas Oslos läheb. Oslo Citys olid väidetavalt reeglid, mis keelavad koridoris popup-poodi püsti panemast. Pop-up juuksurisalong oli seal aga küll. Veider? Ei, klassikaline Norra, kus reeglid ei kehti alati ega kõigile;)

      Lillehammeris põikasin ma sisse ka         Elvegatale. Selles punases majas elasin ma 1,5 aastat.

           Nikkersi põder oli ikka alles. 

Sama punase maja teisel pool asub Brenneriet ööklubi. Või "Lillyhammerist" tuntud Flamingo baar.