Emme söbranna jöudis meile Rootsi pärapörgusse järele just hetk enne seda kui meid oleks motellist välja visatud. Mul oli selle üle nii hea meel, sest ega mul ei oleks küll olnud tahtmist kusagil bensiinijaamas kohvri otsas istuda koos lapsega ja oodata. Emme hakkas jälle nutma. Ma ei saanud aru, mis seal enam nutta. Meie olime ju päästetud! Muuhulgas ka karude käest. Ma ikka ei saanud seda karu-küsimust peast. Kas keegi oskab mind aidata? Et ma teaksin, et kui me järgmine kord keset metsa seisma jääme, kas me vöime muretseda vaid selle pärast, kuidas mitte surnuks külmuda vöi peame me ikka karude pärast ka valvel olema.
Meie olime päästetud, emme sinine Land Rover tuli aga tublidel Eesti rekkajuhtidel lükata ühe ettevötte aeda. Hea et see ka juhtus seal nii käepärast olema, sest nagu selgus tegutses selles piirkonnas palju toredaid inimesi, kes varastamisega aega surnuks löövad. Jube nadi oleks olnud kui me löpuks oleksime autole järele tulnud ja leidnud eest vaid haigutava tühjuse.
Neli tundi hiljem olime me surmväsinuna löpuks ometi tagasi Stockholmis. Kokkuvöttes köigest 16 hiljem ja veidike rohkem ära külmununa ning väsinuna kui planeeritud.
"Sind ei julge enam kuhugi reisile lastagi," ütles emme söbranna. Nad leppisid omavahel kokku, et maksimum reisiraadius, kuhu emme tohib minna, on 300km Stockholmist. "Aga ei grammigi kaugemale,sest kes see viitsib sulle kaugemale järele söita!" Emme hakkas jälle nutma. Jumala eest, kui palju üks inimene jöuab nutta. Ma tuletasin talle meelde, et me peame olema tänulikud, et karud meid ära ei söönud. ûhtlasi tuli mulle ka üks äriidee - "Ekstreemturism ûllega". Pakkuda on erinevad paketid - tühja "tangiga", kas diisli vöi bensiiniautoga, kas kiirteed pidi vöi tundmatuid külavaheteid, kas otse vöi ringiga, tagavararaha ja tagavarasöbrannaga vöi ilma...
Meil oli küll hea meel koju jöuda, aga seiklus ei ole ju sellegi poolest läbi. Täna hommikul algas uus vaatus - kuidas saada töökorda auto, mis asub meist 300km kaugusel, ilma et me peaksime selle eest tasumiseks maja maha müüma.
Emme rootslastest naabrid tulid meile appi helistama ja uurima erinevaid vöimalusi, aga neil tuli väga hoolega silm peal hoida, et nad vale koha peal "ja" ei ütleks. Noh näiteks küsimuse peale, et kas tellime puksiirabi, mis auto Stockholmi veaks. Abivalmid naabrid olid "jah, muidugi" ütlemas, sest nad ei saanud aru, mis möttes ei ole raha selle eest maksmiseks.
"No ei ole," laiutasime meie käsi. Nemad pööritasid silmi.
Pärastlöunaks jöudsime me nii kaugele, et köige soodsam oli Mr. Poppins auto varuosadega siia transportida. Mulle see sobis. Esimest korda elus pakkisin ma kaasa minimaalselt asju, sest me pidime juba täna kodus tagasi olema, mul on juba vaja puhtaid riideid.
Ja Idal talvejopet, sest ootamatult jöudis siia talv ja me oleme nagu kaks Londoni suvitajat keset talvist Rootsit. Mina oma kingakestega muidugi annan juba korraliku moeblogija möödu välja;)
Hetkel on köik meie lootused Mr.Poppinsi peal. Ma loodan, et see seiklus saab homme löpuks ometi läbi. Ma päriselt enam ei viitsi seigelda.
Väga hea. Sain naerda südamest. Tuttav värk.
ReplyDeleteEesti naised on kanged.
mina sain jällegi teada, et ema on ema. Olgu siis 1,5-aastasele vöi 34-aastasele. Mina muretsesin, et Idal külm ei hakkaks, minu ema muretses, et ega mina külmunud pole. Ise oli juba näost sinine külmast:D
DeleteVot see oli esimene kord, kui lugesin kõiki kolme postitust kohe suure huviga! Mitte, et muud postitused igavad oleksid olnud vaid hoopis sellepärast et huvi mis nüüd edasi juhtub on suur :)
ReplyDeleteImestan, et suudad pärast selliseid seiklusi veel nii positiivne tunduda!
Loodan, et saate kiiresti kõik korda ja koju tagasi.
Tubli Naine oled!!!
Ma vöin muidu vinguda ja viriseda, aga sellistes olukordades ei ole sellest tolku, negatiivsus, enda vöi kellegi teise süüdistamine ei aita.
DeleteMiks te ometi oma autosid korda ei lase teha, kui nii pikki vahemaid ette võtate? Korralikult hooldatud autoga on võimalused palju väiksemad, et see keset teed ära laguneda võiks. Ja veidike lisabensiini/diiselkütet kanistriga võiks ka teile kohustuslik olla :D
ReplyDeleteAga kust sa vötad et see auto hooldamata vöi katki on? ja muide, kanister kütusega oli meil seekord kaasas, just nimelt igaks juhuks. Ma arvan, et nii orralik seiklus tuligi sellest. et me olime äparduste peale möelnud, et sönusime ise ära:)
DeleteMa üldse mitte paha pärast, edaspidiseks lihtsalt. Aga kui juba oli kõik vajalik kaasas, siis tõesti bad luck :(
DeleteEi, ma ei arvanudki et paha pärast:) eks lihtsalt pidi nii minema. Mul on nüüd uus moto: "Elu on seiklus!"
DeleteMa pakun, et normaalse vaimse tasakaaluga karu käib autosid, telke ja muud inimestele kuuluvat vaid siis rappimas, kui tunneb toidulõhna või ohtu oma pesakonnale. Ühesõnaga kui toit kaasas, tuleb see lõhnakindlalt kilesse tõmmata või veel parem üldse autost võimalikult kaugele viia. Võõraid karupoegi ka kallistama minna ei tasuks.
ReplyDeleteMeil olid autos näkileivad ja piim ehk siis teiste sönadega toit. Nii et mu hirm karude rünnaku ees oli öigustatud:D
DeleteProviding there were bears present in the neighborhood.
DeleteMe oleme homme sinna tagasi minemas, et ikka seiklus edasi kestaks, siis me voiks ju tagasitulekuks valida möne sealse metsatee:D (sülitan kolm korda üle öla igaks juhuks)
DeleteKüsisin oma mehelt, mis tema teeks, kui me lapsega niiviisi Rootsimaa metsas katkise autoga istuks. Ta arvas, et koju suudame me ühistranspordiga ka ise tulla ja ta võib mulle siin uue auto osta. Solvusin esimese hooga aga siis sain aru, et meie laps on juba koolilaps, ja minu auto tänane turuväärtus pole enam eriti suur. Häda korral oleksin kusagilt second handist sooje üleriideid juurde soetanud.
DeleteKirjutasid, et "...sõitsime tangi tühjaks...". Kas see tähendab, et sõitsite kütuse nulli ja tühja paagiga autot korduvalt käivitades kärsatasite starteri läbi? Aga karurünnaku oht on suht vähe tõenäoline kui te just Svarbaldis ei ole :)
ReplyDelete