Pole hullu. Ikka juhtub.

Mul on üks sõbranna. Klassiõde esimesest klassist alates. Selline heas mõttes blondiin. Kusjuures, et talle nüüd mitte liiga teha või et teile valet muljet ei jääks, siis ta tegelikult on täitsa arukas blondiin. Maastikuarhitekt. Aga temaga juhtub alati asju. Temaga saab alati nalja. Tema üle saab naerda. Koos temaga, mitte tema selja taga. 

Me ei ole üldse sarnased, kuid sõbrannad oleme me juba... Ma ei oska nii palju peast arvutadagi. Ma olen ta peale kade. Ta on alati ja igas olukorras positiivne. Näiteks iga kord kui midagi viltu kisub, ütleb ta selle peale: "Pole hullu! Ikka juhtub." Muretult ja liigub edasi.

Paar nädalat tagasi käisime me tal sünnipäeval. Ja jälle kord naersime me end oimetuks. Temaga koos ja tema üle. Me kõik pidime rääkima, kust me teda tunneme, kaua ja meenutama mõne naljaka seiga. Minule tuli meelde üks seik kui talle öeldi, et "issand jumal, sul pole küll peas midagi peale vaakumi." Ta ei solvunud selle kommentaari peale, lõi vaid muretult käega ja ütles: "Hea, et seegi on!"

Sarnaseid lugusid oli kõigil külalistel rääkida. 

Aga et ma ainult oma sõbranna üle ei naeraks, siis on aus ära rääkida ka üks keskkooliaegne feil, mis mind ennast vist elu lõpuni saatma jääb. Muidu ehk oleks see ajaloohõlma vajunud, aga juhtus nii, et minu klassivenna naisest on saanud minu väga hea sõbranna ja no see vana klassivend, kes sõbranna mehena ka meiega ühte seltskonda satub, kohe peab kõigile seda lugu rääkima. 

Ühesõnaga olin ma keskkoolis korralik konspekteerija. Kirjutasin üles KÕIK, mis õpetaja ütles ja nii ma ajaloo tunnis oma vihikusse kirjutasingi, et "1905.a. oli valmisõigus VAID meestel. Naistel valmisõigust polnud." 

Oi, ma mäletan, kuidas klassivennad selle täpsustuse pärast mu kallal ilkusid. No üks neist ilgub veel tänagi. 

Sel samal sõbranna sünnipäeval toimus ka viktoriin. Mu klassivend ehk sõbranna mees, kirjutas paberile kolm aastaarvu: 1869, 1632 ja 1905. Ütles, et küsimusi veel ei tea, aga et ta teab vastuseid. Arvaku me küsimused ära. Kaks esimest olid lihtsad. Esimene laulupidu ja ülikooli asutamine. Aga 1905? Vene revolutsioon, pakkusime meie. Ei, muigas too klassivend ja vastas: "See oli aasta, kui valimisõigus oli vaid meestel, aga naistel valimisõigust polnud."

Ja ta rääkis mõnuga selle loo edasi ka neile, kes seda veel kuulnud polnud.

Võib olla ma siiski polegi oma sõbrannast nii palju erinev nagu ma arvan. Sellest, kel vaid vaakum peas on. Ega mul endal ka seal palju ei tundu olevat. "Pole hullu, ikka juhtub!"peaks ma nüüd vist ütlema.