Löputu küünlapäev

Kui me hommikul selles kummalises hotellis hommikust läksime sööma, siis hingasin ma kergendatult kui nägin laual sinki ja saia (mitte just köige rikkalikumat valikut) ja mitte kellegi küljest saetud käsi-jalgu, sest jumala ees, ma vannun, see hotell meenutas klassikalist öudusfilmi hotelli.

Kunagi suursugune ja kena hotell oli tänaseks maha jäetud ja väsinud, koridoris puhus vaid tuul ja kardinad haisesid suitsu järele, baari viiva ukse klaas oli puruks visatud. Restorani osas valitses haudvaikus. Me olime vaid kolmekesi. Ka hiinlast ega majavaimu polnud kusagil näha. Ma olin kindel, et nad jälgivad meid kusagilt maali tagant ning peavad plaani, kuna ja kuidas meid rünnata. Ma kujutasin ette, et esimesena notivad nad maha Mareki, teevad tema hakklihaks ära ja siis tulevad minu ja Ida järele. Ma pean tunnistama, et mul oli paganama hea meel kui sealt hotellist minema pääsesime.

 

Ma helistasin autotöökotta. Kui ma sain vastuseks, et starter on küll vahetatud, aga auto ei lähe ikka käima, hakkas see päev mulle "Löputut küünlapäeva" meenutama. See ei tahtnud kuidagi löppeda. Mehhaanikud olid juba mitu tundi autot "analüüsinud", kuid ikka ei olnud nad suutnud viga tuvastada ega autot parandada. Ma ütlesin, mida nad veel teha vöiksid. "Jahaaa, see on küll hea möte!" ütlesid mehhaanikud ja lubasid proovida.

"Tule jumal appi," mötlesin mina. Mina, kes ma tean autodest vaid seda, kuidas neid liikuma saada ja sedagi vaid edaspidi, mitte tagurpidi, pidin mehhaanikutele vihjeid andma, mida teha.

Lootusrikkalt pakkisime me oma kohvrid kokku ja jalutasime kaks (= Eesti möistes vähemalt neli) kilomeetrit töökoja poole.

Naiivselt lootsime me eest leida korras auto.  Aga ei, loomulikult see nii polnud. 

"ûtle neile, et nad kontrolliks, kas kaitsmeblokis ei ole viga!" käskis Marek. Ma vaatasin talle lolli näoga otsa. "Ma ju ei tea, kuidas see on!"

"Inglise keeles ju ikka tead!" vastas Marek nagu oleks see iseenesestmöistetav, et üks naine teab köikide varuosade nimetusi köikides keeltes.

Kuidagi said mehed siiski oma vahel ka selle asja üle kontrollitud. Ei, viga ei olnud selles.

"Nad peaksid vötma lahti selle juhtme/kaabli/toru, mis läheb kütusepumpa ja kontrollima, kas röhk on öige," palus Marek mul neile seletada. Sama hästi oleks ta mul vöinud paluda ehitada allveelaeva. Ma ei saanud eesti keeleski aru, mida ta ütles. Ma andsin alla. Saagu mehed ise hakkama. Midagi nad omavahel vigases inglise keeles seletasid ja tuvastasid löpuks ka vea. Kütusepump oli katki. Seda polnud täna enam kusagilt saada. Ma hoidsin hinge kinni kui küsisin palju siis kogu see nali siiani maksma on läinud. 

"Tjaa, tegelikult oleme me ju terve päeva tööd teinud," arvutas juhataja ja jõudis töö maksumuseks kokku arvutada 2000 sek. Kell oli 11. Töökoda avati kell kaheksa. 

Me seisime keset Rootsi pärapörgut ilma autota ja kohvritega. Emme oli küll eelmisel päeval pakkunud, et me läheks Stockholmist sinna kahe autoga, aga mina olin kindel, et saame ju auto korda. Hakka siis kahe autoga tagasi söitma. Nüüd vandusin ma end maapõhja, et selline optimist olin olnud. 

Me keeldusin ka sellesse linna rohkemaks jäämast. See, et meil önnestunud eelmisel ööl elusalt pääseda, ei tähendanud ju seda, et meil ka täna vöiks sama hästi minna. Ma keeldusin hiinlase hotelli tagasi minemast. Emme oleks meile saanud järele tulla alles kella viiest. See oleks tähendanud, et me oleks selles paganama linnas pidanud passima kella üheksani.

Me otsustasime rongiga liikuda vähemalt Karlstadi 30 km kaugusel. Tsivilisatsiooni. Meie "röömuks" selgus, et rongid sel päeval ei söida. Jumal hoidku! Ma olin veendunud, et ka bussid ei söida, et see ongi mingi hiinlase ja majavaimu kaval vandenöu, et me kuidagi minema ei pääseks, peaks tagasi hotelli minema ja leppima oma saatusega saada hakklihaks.

 

ônneks siiski bussid söitsid. Löunaks olime me jöudud Karlstadi rongijaama. 

Köik tundus minevat kenasti, isegi Stockholmi rong oli 15 minuti pärast väljumas. Ma püüdsin piletiautomaadist pileteid osta, mingil pöhjusel ei tuvastanud automaat mu kaarti.

"Kas rongist saab ka osta?" uurisn ma rongi ootavatelt inimestelt. "Jah, aga see maksab 100 krooni rohkem," sain ma vastuseks. Meie seikluste ja kulutuste juures oli see juba köömes. Rong tegi uksed lahti viis minutit enne väljumist. "Kaks piletit Stockholmi," ütlesin ma.

"See on väga kallis," vastas konduktor.

"Jah, sada krooni rohkem," ütlesin mina.

"Ei, üks pilet on tuhat krooni kallim," vastas konduktor.

 

Ja siis murdusin mina esimest korda. Ma hakkasin hüsteeriliselt/paaniliselt/meeleheitlikult/ südantlöhestavalt nutma. "See ei ole vöimalik!" üürgasin ma nutta, pisarad voolasid nagu tuletörjevoolikust. "Ma ei saanud sellest kuradima automaadist osta ja nüüd ma jään rongist maha, sest mul ei ole 2000 krooni maksta piletite eest juurde."

Ma lahistasin nutta. Ma ei teagi, miks. Lihtsalt korraga vist tekkis selline abituse ja lootusetuse tunne, et pidime emmet aitama, aga ei saanud hakkama ja nüüd ei saa enam tagasi Stockholmi ka, sest ma keeldusin Grumsi kahe autoga sōitmast. 

Paar minutit enne rongi väljumist tormasin ma ajalehekioskisse, palusin meeleheitlikult, nagu sõltuks sellest mu elu, et saaksin järjekorras ette ja ma sain need paganama piletid. 

Kõigest kaks pool tundi hiljem olime me mugavalt Södertäljes, kust emme sõbranna meid peale võttis ja emme juurde viis.  Emme oli isegi meie pesu puhtaks pesnud. 

Meie jaoks oli seiklus lõppenud. 

Järgmisel hommikul hakkasin ma laevapileteid broneerima. Kui igal muul ajal olid piletite hinnad umbes 68 eur, siis neljapäev ja reede olid piletid 271 eurot/aknata kajut ja 366 eurot/aknaga. "WTF!" hüüatasin ma. "Ma keeldun selle raha eest piletit ostmast!" Olete ju nõus, et see on röövimine päise pâeva ajal? 

Me uurisime lennukipileteid. Ühel hetkel tundus mõistlik läbi Moskva koju lennata. Hind oli lennukipiletitel odavam. Mina olin juba valmis neid pileteid tellima, et noh siis seiklus jätkuks, aga Marek arvas, et ehk selleks korraks piisab.

Korraks vaatasime me ka lennupileteid koju läbi Oslo, aga hea on, et me Oslosse ei otsustanud sōita, sest hiljem kuulsin ma uudistest, et halva ilma tõttu oli Gardemoen mitu tundi suletud. Oleks ikka olnud eriti veider kui me oleks uuesti Oslost oma seiklust alustanud:) (oma SAS boonuspunkte oleks ma saanud kasutada nii Norra kui Itaaliasse sõiduks, aga huvitaval kombel mitte Tallinnasse sõiduks. Miks nii?)

Mulle tundus, et me ei saagi enam koju. Et odavam on Rootsi elama jääda. 

Mingil hetkel kui me ikka üritasime soodsamalt  laevapileteid saada, hakkasid minu ja Mareki telefonid helisema. Eestis olid inimesed paanikas, et kas Marekiga ikka on kõik korras, et miski artikkel... Ma ei saanud päris täpselt aru enne kui laevas (jah, me saime lōpuks piletid 129 euroga) netti sain ja nägin Naistelehe tutvustuses lauset: "Mis juhtub hingega siis kui kallim traagiliselt hukkub? Eveliis Kund-Zujev teab." 

Alles siis saime me aru, miks paanika tekkinud oli. Meile pakkus asi nalja, aga ma saan aru, kuidas selline lause ehmatada võis. Ma kinnitan, Marek on elu ja tervise juures. 

 

Lõputu  küünlapäev hakkas läbi saama. Me oleme teel koju.

Ma ostsin igaks juhuks endale ka tabletid, mis merehaiguse vastu aitavad. Juba sadamas olid lained korralikud. Ma arvan, et saab olema loksuv reis. Aga ma lubasin endale, et peale sihukest seiklust mingit väikest lainet ma küll enam ei karda:)

Ahjaa... Kui ma homme peaks otsustama, et seiklus sai liiga kiiresti otsa, siis mul on kruiisipilet. Mul on võimalus homme tagasi sõita. Uue kütusepumbaga, et uuesti Grumsi sõita ja uuesti seiklema hakata. Aga ma vist jätan vahele...

Kuigi kui me sadamas emmega hüvasti jätsime, hakkas ta jälle nutma. No aru ma ei saa palju üks inimene jaksab nutta! Muudkui iga asja peale pill lahti. Ma võiks ju teda šokeerida ja laupäeva hommikul "tadaa" tagasi Rootsis olla. Idaga. Kes emme maja pea peale keeras ja aknad ära mökerdas, nii et emme peaaegu jälle nutma hakkas. Huvitav, kuhu on kadunud see emme, kes ütles, et saage ometi laps või kümme, mina hoian teda/neid:D

Ida kusjuures on terve selle reisi supertubli olnud, parem laps kui muidu.