Kas ma võin end kuulsaks nimetada kui mul on oma isiklik stalker

Kõik sai alguse sellest, et neiu K. võitis ühes loosimises, mille me korraldasime. Peale seda lisas ta end mu sõbraks Facebooki ja hakkas mind jälgima Instagramis. Mõne aja pärast hakkas ta mind endale külla kutsuma. Ma ei julgenud minna. Võõras inimene ju. Siis õnnestus tal mingil hetkel mult välja meelitada mu telefoninumber. Ta kutsus mind ja Idat ujuma. Ma loobusin. Veidi hiljem sain ma sõnumi, et ta sõitis mu majast mööda ja mõtles, et kas peaks end ise külla kutsuma, kuna mina ju talle külla ei lähe. NB! Meie majast ei saa juhuslikult mööda sõita, siia ei saa juhuslikult eksida.* Oli selge, et ma olen endale saanud stalker'i. 

Hirmuäratav? SEE on alles algus.

Kui ma Ida lastehoidu panin, selgus, et neiu K. elab Ida lastehoiu kõrval. Kokkusattmus? Vaevalt. Ma arvan, et ta kolis sinna teadlikult PEALE seda kui sai teada, et Ida just sinna hoidu olen pannud. Ta saatis mulle lastehoiu aia tagant tehtud pildi Idast. Väitis, et jalutas juhuslikult seal oma lapsega. No ma ei tea. Ma otsustasin oma julguse kokku võtta ja vastasin jaatavalt neiu K. järjekordsele küllakutsele. Oli viimane aeg oma stalkerit natuke lähemalt tundma õppida. Keep your friends closer, but enemies closer, eks? Ma ju ei teadnud, kumb ta on. Sõber või vaenlane. Mul ei ole varem stalkerit olnud. 

Minu üllatuseks jättis ta täiesti normaalse inimese mulje. Ta kodu oli ka nagu täiesti normaalse inimese kodu moodi. Seal oli küll puur, aga õnneks (vist?) oli see mõeldud koerale. Kirvemõrvar ta ei tundnud olevat, kuigi kahemõttelised naljad, et ärgu ma kartku, et kirved on kuuris ja talvel sinna ligi ei pääse, panid mind natuke mõtlema. Aga üldmulje jäi ikkagi normaalne. 

Ja siis ühel päeval hakkas ta mulle saatma pilte Idast. Ei, ta ei olnud Idat röövinud. Ta oli kavalam. Ta oli end lastehoidu sisse smuugeldanud. Ettekäändel, et tahab oma last ka sinna panna.  Jaajaaah. Nii ma siis päev läbi neid pilte sain. Kommentaariga "Sürpriis. Stalker is back!" Neiu K. väitis küll, et see roheliste pükstega olla tema laps, aga no, kes see ikka oma stalkerit usub. 

Neiu K. on mind mitu korda küllatulekuga ähvardanud, kuid siiani pole ta siiski siia jõudnud. Aga ta on saatnud maad uurima oma mehe. Jah, ta on sundinud oma mehe mulle külla tulema.** Ma arvan, et eelluureks. Ma ei tea, mida ta välja uurida tahtis, aga ega see mind nii väga huvitagi. Mul on palju olulisem küsimus. 

Mind huvitab, et miks MUL  stalker on.  Kuulsustel on stalkerid. Järelikult.... Ma peaksin end kuulsuseks pidama. Või? 

SELGITUS, MIKS MA SELLEST NII MURETULT RÄÄGIN: 

Tegelikult ei pea keegi hirmu tundma. Mingit hullumeelset jälitajat mul siiski pole. See on lihtsalt üks näide, kuidas mina, kes ma internetitutvusi nagu tuld kartsin, olen leidnud nii palju huvitavaid uusi tuttavaid. "Neiu K." on üks neist. Musta huumori ja eluterve suhtumisega tore naine. Stand up koomik. Elab meie lähedal (st mitte just suhkrulaenamiskaugusel, aga Keilas, mis on ka suhteliselt lähedal siiski. Võrreldes Tallinnaga.) ning oli tõesti naljakas kokkusattumus, et Ida lastehoiu kõrval. Nüüd käivad meie lapsed ka ühes hoius. PS: Tema laps pole ka veel KAHENE;) 

Vot siis nii palju kuulsusest ja jälitajast.

* kui ma juba aus olen, siis loomulikult ei sõitnud neiu K. kogemata meie majast mööda, vaid teeotsast. Ja külla polnud ma talle jõudnud klassikalisel põhjusel. "Pole aega":)
**Kõigest "Hommikusöögi kursus meestele", kuhu ta oma abikaasa saatis.