Friday, March 6, 2015

Kas ma võin end kuulsaks nimetada kui mul on oma isiklik stalker


Kõik sai alguse sellest, et neiu K. võitis ühes loosimises, mille me korraldasime. Peale seda lisas ta end mu sõbraks Facebooki ja hakkas mind jälgima Instagramis. Mõne aja pärast hakkas ta mind endale külla kutsuma. Ma ei julgenud minna. Võõras inimene ju. Siis õnnestus tal mingil hetkel mult välja meelitada mu telefoninumber. Ta kutsus mind ja Idat ujuma. Ma loobusin. Veidi hiljem sain ma sõnumi, et ta sõitis mu majast mööda ja mõtles, et kas peaks end ise külla kutsuma, kuna mina ju talle külla ei lähe. NB! Meie majast ei saa juhuslikult mööda sõita, siia ei saa juhuslikult eksida.* Oli selge, et ma olen endale saanud stalker'i. 

Hirmuäratav? SEE on alles algus.

Kui ma Ida lastehoidu panin, selgus, et neiu K. elab Ida lastehoiu kõrval. Kokkusattmus? Vaevalt. Ma arvan, et ta kolis sinna teadlikult PEALE seda kui sai teada, et Ida just sinna hoidu olen pannud. Ta saatis mulle lastehoiu aia tagant tehtud pildi Idast. Väitis, et jalutas juhuslikult seal oma lapsega. No ma ei tea. Ma otsustasin oma julguse kokku võtta ja vastasin jaatavalt neiu K. järjekordsele küllakutsele. Oli viimane aeg oma stalkerit natuke lähemalt tundma õppida. Keep your friends closer, but enemies closer, eks? Ma ju ei teadnud, kumb ta on. Sõber või vaenlane. Mul ei ole varem stalkerit olnud. 

Minu üllatuseks jättis ta täiesti normaalse inimese mulje. Ta kodu oli ka nagu täiesti normaalse inimese kodu moodi. Seal oli küll puur, aga õnneks (vist?) oli see mõeldud koerale. Kirvemõrvar ta ei tundnud olevat, kuigi kahemõttelised naljad, et ärgu ma kartku, et kirved on kuuris ja talvel sinna ligi ei pääse, panid mind natuke mõtlema. Aga üldmulje jäi ikkagi normaalne. 

Ja siis ühel päeval hakkas ta mulle saatma pilte Idast. Ei, ta ei olnud Idat röövinud. Ta oli kavalam. Ta oli end lastehoidu sisse smuugeldanud. Ettekäändel, et tahab oma last ka sinna panna.  Jaajaaah. Nii ma siis päev läbi neid pilte sain. Kommentaariga "Sürpriis. Stalker is back!" Neiu K. väitis küll, et see roheliste pükstega olla tema laps, aga no, kes see ikka oma stalkerit usub. 



Neiu K. on mind mitu korda küllatulekuga ähvardanud, kuid siiani pole ta siiski siia jõudnud. Aga ta on saatnud maad uurima oma mehe. Jah, ta on sundinud oma mehe mulle külla tulema.** Ma arvan, et eelluureks. Ma ei tea, mida ta välja uurida tahtis, aga ega see mind nii väga huvitagi. Mul on palju olulisem küsimus. 
Mind huvitab, et miks MUL  stalker on.  Kuulsustel on stalkerid. Järelikult.... Ma peaksin end kuulsuseks pidama. Või? 


SELGITUS, MIKS MA SELLEST NII MURETULT RÄÄGIN: 
Tegelikult ei pea keegi hirmu tundma. Mingit hullumeelset jälitajat mul siiski pole. See on lihtsalt üks näide, kuidas mina, kes ma internetitutvusi nagu tuld kartsin, olen leidnud nii palju huvitavaid uusi tuttavaid. "Neiu K." on üks neist. Musta huumori ja eluterve suhtumisega tore naine. Stand up koomik. Elab meie lähedal (st mitte just suhkrulaenamiskaugusel, aga Keilas, mis on ka suhteliselt lähedal siiski. Võrreldes Tallinnaga.) ning oli tõesti naljakas kokkusattumus, et Ida lastehoiu kõrval. Nüüd käivad meie lapsed ka ühes hoius. PS: Tema laps pole ka veel KAHENE;) 

Vot siis nii palju kuulsusest ja jälitajast.

* kui ma juba aus olen, siis loomulikult ei sõitnud neiu K. kogemata meie majast mööda, vaid teeotsast. Ja külla polnud ma talle jõudnud klassikalisel põhjusel. "Pole aega":)
**Kõigest "Hommikusöögi kursus meestele", kuhu ta oma abikaasa saatis.




22 comments:

  1. ma olen ka peaaegu stalker:D Kui ma sõidan sealt teeotsast mööda, kus ma arvan Sind elavat, siis ma ikka mõtlen Sinu peale. Kuigi ma ei tea, kas ma üldse õige teeotsa peal mõtlen, sest sisse pole ma kunagi keeranud :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Omg! Teid on rohkem kui üks? Aga tee teinekord proovi selle teeotsaga, päris huvitav oleks teada, kas jõuad õigesse kohta välja.

      Delete
    2. kle, mul on nii madal auto, et ma ei julge :D (vanadest blogipostitustest on meeles, et sinna on raske pääseda, seda küll talvel... aga praegu on pori ju :) ) Tee algus on küll kena.

      Delete
    3. Ja ma sõidan sinu arvates millega? madala autoga:D

      Delete
    4. mondeo on mõnevõrra kõrgem, kui minu oma :) ma talvel naersin, et mul on isiklik lumesahk (jah, lundki polnud ju)

      Delete
  2. Ma ütlen ausalt, et see tekst on hirmuäratav.
    Ka selle lõppu jõudes ning mõistes, et oled nalja teinud, jääb midagi kripeldama :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures kohe kui olin selle ära kirjutanud, ütesin neiu K.le, et usu mind, see jääb mõnda inimest kriipima:)

      Delete
    2. Mul jäi ka kriipima. stalkerid ei ole ainult kuulsatel inimestel. stalkeri võib saada suvaline inimene. kõige levinum stalker on eelmine partner, kes ei saa lahkuminekust üle. mul pole stalkerit olnud, aga ma olen sellest liiga palju kuulnud, et sellisel teemal nalja teha.

      kuulus on inimene, kes käib avalikus kohas ja siis kõik seljataga sosistavad ja näitavad näpuga ja pärast räägivad tuttavatele, et ma nägin täna seda kuulsat inimest :)

      Delete
    3. Ma igaks juhuks ütlen, et ma loomulikult ei arva päriselt, et selline asi kuulsaks teeb (või veel hullem, et ma end mingis meeltesegaduses kuulsaks peaks);)

      Ja seda tean ma tegelikult ka KUI creepy stalkimine päriselt olla võib/on.

      Aga eks nii ju ongi, et see, mis mulle naljakas, mõjub kellelegi teisele kusagil teisiti. Ja vastupidi. Sinna ei saa midagi parata:)

      Delete
  3. Igaüks, kes seda blogipostitust loeb ja instagrammis su pilte jälgib, tunneb ennast vist kohe stalkerina :D
    Õnneks või kahjuks ma elan Keilast nii kaugel, et sellest müstilisest teeotsast pole võimalik kogemata mööda sõita :)

    ReplyDelete
  4. Aga sa võid ikkagi kogemata proovida siit mööda sõita. Teel koju nt😃

    ReplyDelete
    Replies
    1. See saab olema põnev väljakutse igatahes - tipptunnil Keila kaudu Viimsisse... Kogemata...

      Delete
    2. No just. Kõrgem pilotaaž;)

      Delete
  5. Jeerum, mul tuli seda teksti lugedes lausa hirm nahka! Õnneks lõpp vähe leevendas :D

    ReplyDelete
  6. Sa peaksid krimkasid kirjutama, ära lase sellist õõvastava õhustiku loomise annet raisku :)

    Muidugi, kui sa selle konktreetse stalkeri ainetel krimka kirjutad, siis too neiu K. peaks vist saama poole raamatumüügitulust - mine tea, muidu äkki otsib need kirved välja. ;)

    ReplyDelete
  7. Ma võin ka ennast vist tolleks stalkeriks nimetada. Loen su blogi, elan ka suht Keila lähedal. Ok nats mere poole aga Keilas käin poes ja ausalt ükspäev nägin Selkus su meest koos lapseg. Alguses mõtlesin küll,et see mõni minukandi inimene kellele oleks passlik teregi öelda(mul on paljud tuttavad öelnud,et ohh,mis uhke tere ei ütle) . Hiljem nokkisin oma mälust välja kus nägu mäletan. Üritan ennast parandada ja tuttavtele nägudele tere öelda. Nohh vahel ka võõrastele kuna arvan,et tunnen ja oleks ju viisakas:-):-):-)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Üks kord oli Diibis Evelin Ilves söömas, vaatasin, et tuttav nägu, aga kuna tema ei teinud mind nähes teist nägugi, siis ma, uhke pruut, mõtlesin, et ahh põrgusse, mina ka esimesena ei tereta. Alles mingi aja pärast hammustasin läbi, et tema ei pidanudki mind tundma:D

      Delete
  8. Neiu K. on lubanud mulle ka kunagi kirvega midagi teha, aga ma täpselt ei mäleta :/

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ah? Ta polegi vaid minu oma? Eks ole...

      Delete
    2. Vau, tõsiselt? Neiu K peaks vist rohkem jälgima, mis ta suust välja ajab, kui ta üritab naljakas olla, et teistele meeldida. Kirvenaljad may not be the way to go?

      Delete
    3. Aga mis sa teed kui kirves nii hingelähedane on:D

      Delete