Siis kui me kapis ööbisime

Üsna ootamatult tekkis meil Marekiga võimalus minna kodust ära, sest mu tädi oli Tallinnas ja nõudis, et saaks Idat hoida ning sundis meid puhkama minema. Mul ei olnud selle vastu midagi. Vaatasin Hotelliveebist kiiresti järgi, mida kõige lähedamal pakutakse ja asusin valima. Valikusse jäid Rocca Al Mare hotell, Padise mõis ja Laulasmaa spaa. Hind oli neil kõigil sama. Kuna me mõtlesime, et võiks spaad ja saunasid nautida, siis valisime me seekord Laulasmaa. Huvitav oli see, et kõige pealt pakuti mulle tuba 85 euroga ja kui ma kaks minutit hiljem uuesti helistasin, taheti selle sama toa eest 99 eurot (ka viimane kord kui me Laulasmaal käisime oli segadus hindade ja broneeringutega). Me saime siiski toa 85 euro eest.

Hinnast ma tahangi kõige pealt rääkida. Hotell oli täis ja me saime toa Rannamaja residentsis. Ma olen alati arvanud, et see on selline nunnu ja hubane omaette majake ning mul oli hea meel, et just nii läks. Te ei kujuta ette, kuidas ma eksisin. Kui me toaukse lahti tegime, oli meil kohe jalus kokkukäiv vedruvoodi ja selle peal padjad ja tekid - mulle tundus, et meid on magama pandud toa asemel koristuskappi. Tuba ise oli KOHUTAVALT külm, ruloo katkine ja loperdas katuseakna kohal, nii et see häiris mind nii metsikult, et ma sundisin Marekit, et ta selle mingi imenipiga kinni paneks, sest ma ei suutnud seda vaadata, telekas (mis oli sama suur kui iPhone 6) oli seina küljes kinni ausõna peal ning samuti viltu, aga me ei julgenud seda puudutadagi, sest see tundus sealt kohe alla kukkuvat, põrandaparkett hallitas. Ma olin ekstreemselt pettunud. Ärge saage minust valesti aru, ma ei viriseks üldse kui toa hind oleks olnud 35 eurot. 85 euro eest ootasin ma midagi muud kui koristuskappi. Niisiis ärge laske end segada nimest "residents". See maja on ilmselt mõeldud suvitajatele, kes terve päeva veedavad rannas ning ei hooli väga, kus nad öösel magavad. Märtsikuus oli seal KÜLM magada.

Meil ei õnnestunud ka spaasse minna, sest see oli PAKSULT rahvast täis, aknast oli näha, et seal pole isegi ruumi liikumiseks. Kohta ei saanud me ka restorani - see mind tegelikult ei üllatanud, sest Angelica oli mind selle eest hoiatanud kui ma viimati temaga lugu käisin tegemas. Nii otsustasime me lobby-baaris süüa. Nüüd ma ei tohiks olla üldsegi pahane kui sain söögiks burgeri ja friikartulid, sest just selle ma tellisin, aga millegi pärast eeldasin ma, et lobby-baari toit on veidike rohkem kooskõlas restoranitoiduga. "Krõbekartuli" all ootasin ma midagi muud kui neid tavalisi sügavkülmutatud friikartuleid ketšupiga.
Ma saan väga hästi aru, et kohviku menüü on mõeldud "lihtsama maitsega" külastajale, kuid ma julgen jääda arvamusele, et see võiks olla veidike rohkem kooskõlas suurepärase Wicca menüüga. Nii jääb natuke paha maik suhu, sest ikka ju kipud arvama, et menüüd kuidagi terviku moodustavad. Ei moodusta! Need on kaks erinevat menüüd. Ma oleks pidanud valima kruubisalati. Seda sõin ma viimati lõunaks. SEE oli imeline.
Friikartulid täitsid mu kõhu, aga ei pakkunud ilmselgelt mingit naudingut. Ma palusin Marekil tellida ka "kolme ampsu vaagna". Ja pettusin uuesti. Oma lolluses. Ma ei saanud aru, et valikus oli kolm erinevat ampsu küll, kuid et üks vaagen koosnes kolmest ühesugusest ampsust. Ma küsisin "kolme ampsu vaagna", keegi ei küsinud minult MILLIST siis neist kolmest valikust ja nii sain ma kolm ampsu heeringaleiba. Ma armastan küll heeringat, kuid seekord oleks ma eelistanud midagi muud.

Üldse oli lobby-baaris istumine üks imelik kogemus. Sinna oli kogunenud inimesi piduriietes ja plätudes, inimesi, kes ei saanud kohta restoranis ja pidid seega õhtustama lobby-baaris (juba kasvõi selle tõttu peaks menüüd olema ühtsemad, sest pidukleidis friikartuleid süüa tundub eriti julm), kohalikke, kes olid tulnud teed või õlut jooma. Telekast käis taustaks hoki.
Mingil hetkel kolistasime me end tagasi koristukappi, sest ma ei saa öelda, et lärmakas lobby-baaris istumine oli minu ideaalne ettekujutus romantilisest nädalavahetuse get-away'st. Samas ei olnud seda ka koristuskapp, kus me ööbisime, aga noh vähemalt sai pikali visata. Me vaatasime imetillukesest telekast ebamugavas asendis filmi ja ma mõtlesin KUI IMELINE oli olnud voodi Londoni hotellis.

Hommikul läksime me spaasse. Rannamaja RESIDENTSIST spaasse minek oli tegelikult piisavalt ebameeldiv, sest me pidime ju ühest majast teise minema, aga minu jaoks tundus veel ebameeldivam end ekstra riidesse panna ja nii trotsisime me tuult ja vihma ning läksime spaasse hommikumantlites ja varbavaheplätudes. Talvel ja lumega seda teha ei saaks.
Spaa oli ikka paksult rahvast täis. Mullivannidesse ja basseinidesse väga ei mahtunud ning me suundusime saunade poole. Ühte sauna mahtusime me õnneks ka sisse, teised tundusid (läbi auru) rahvast täis ja kuna mul ei olnud soovi kogemata kellelegi sülle istuda, jätsime me aurusauna vahele. Ujusime paar korda edasi tagasi suures basseinis ja läksime ära.
Naiste dušširuumis oli oma emaga kaasas ka umbes kaheksa-aastane poiss. See ei ole küll kuidagi hotelli süü, aga ilmselgelt ei aidanud see kuidagi kaasa positiivse üldmulje kujundamisele. Seega on mul palve kõigile emadele: KALLID EMAD, PALUN ÄRGE KASVATAGE NANNIPUNNE! Kaheksa-aastane poiss on juba nii suur küll, et ta oskaks end MEESTE riietusruumis lahti riietada ja duši all käia. Ei ole okei, et ta on koos emaga naiste dušširuumis.

Peale hommikusööki liikusime me koju ja ma lubasin endale, et MITTE KUNAGI ENAM ei tule ma Laulasmaale nädalavahetusel. Ma ei armasta rahvamasse, eriti kui ma tahaksin rahulikult puhata. Samas keda mul ikka süüdistada on. Ise me selle valiku tegime. Ise olime lollid, et ei arvestanud sellise võimalusega. Me oleks pidanud Padise valima.  Teinekord oleme targemad.

Kuigi see kord me ei jäänud Laulasmaaga sugugi rahule, tean ma, et me läheme tagasi. Seal on siiski ka palju plusse. Hea restoran, ilus rand. Marekile meeldis, et väljas oli olemas ka puuküttega saun ja mulle meeldis tegelikult spaa-osa. Mulle tundus, et lapsega võib seal tore olla. Ma kavatsen lähiajal Idaga seda katsetama minna, aga ma pean enne välja uurima kuna seal metsikuid rahvamasse ei ole. Järgmine kord me teame, mida vältida. Rannaresidentsi (see peaks talvel üldse suletud olema või kindlasti ei tohiks sealsed toad maksta sama palju kui PÄRIStoad), lobby-baari toitu ja nädalavahetust.

Vinguviiul on rääkinud.

Sünnipäeva puhul läheme me Mareki ja  Idaga uuel nädalal Otepääle. GMP Clubhotelli.  Vaatama, kui peresõbralik see hotell on.
PS: Hotelliveebi blogis selgitame hetkel välja Lõuna-Eesti kõige peresõbralikumat hotelli. Hääletage teie ka oma lemmiku poolt.