Esiteks pidin ma ikka täpselt välja uurima, kuna Janekil puhkus on, sest ikka kipub nii olema, et kui ma midagi romantilist ja spontaanset tahan ette võtta, peab tema tööl olema.
Ja teiseks olin ma tegelikult juba viimased kolm kuud kiununud, et "nüüd tahan ma veel endale elada, seniks kuni järgmised 18 aastat pean mõtlema vaid mähkmetele, sipupükstele, klassiekskursioonidele, juuksepikendustele, esimesele autole".
Samas kui mu enda pealt vaadata, siis ei pruugi see kõik lõppeda 18 aastaga. Ma võin küll 32 olla, aga ikka helistan ma emmele, sest palgapäevani on veel liiga palju aega või et tahaks nii neid kingi, et laena mulle raha. Kuna ma ka praegu ei tea, millise raha eest ma täpselt nende piletite eest maksan, siis tõenäosus on, et emme võib järgmise kuu alguses oodata järgmist kõne: "ma ei saa kuidagi aru, kuhu see kuu raha läks, aga palgapäevani on veel 1-3 nädalat aega, kas sa saad mulle summa x laenata";)
Igatahes. Mul on hea meel, et ma pool-spontaanne olin. Ussipesalased lähevad ilma uudistama!
No comments:
Post a Comment