Mehed on lillekesed ehk kuidas Janek hambaarstil käis

Niisiis. Janek pidi minema hammast välja tõmbama. Kaks päeva varem hakkasin ma kuulma kui õudne see on, kuidas ta kardab ja kuidas see nii valus on, et ta kindlasti minestab ning teda kanderaamil koju tuleb tuua.
Hamba väljatõmbamise hommikul kui mind Janeki hirm juba natuke naerma ajas (kuid ma ei saanud ka päriselt naerda, sest pidin kaastundlik olema) oli ta lausa paanikas, hambaarsti ukse taga oli ta lausa värisenud ja elu oli silme eest läbi käinud.

Veerand tundi pärast hambaarsti aega helises mu telefon. Ma olin kindel, et nüüd ütleb Janek, et ta lõi põnnama ja tühistas aja. Selle asemel oli teisel pool toru aga ootamatult rõõmus Janek, kes teatas, et hamba välja tõmbamine oli lapsemäng ja et ta läheb rõõmuga uuesti arsti juurde.
Nojah. Ma ju olin talle kogu aeg rääkinud, et see ei tapa. Aga kas ta kuulas? Muidugi mitte.

Õhtul kui Janek koju tuli, puges ta diivanile kerra ja teatas, et täna ei tohi ta pingutada. Peab rahulikult olema. Ma ei tea, kas ta ootas ka midagi rohkemat (kangelasteo medalit vms), aga igaks juhuks panin talle ka pleedi peale. Et toetav olla. Et ta ei pingutaks. Ja ei öelnud, et ma arvangi, et hamba välja tõmbamine ongi tiku-taku asi, sest after all kunagi lähitulevikus poeb minu seest terve inimene välja. Ma sain aru, et mehed on lillekesed, keda pärast hambaarsti külastamist tuleb toetada. Mitte nende üle nalja teha.