Kas kõigi lasteootel naistega juhtub nii, et nad hakkavad mingil hetkel rääkima õnnistatud olekust, kõhubeebidest ja kasutama muud sarnast arusaamatut slängi? Kas see juhtub lihtsalt kõigiga niimoodi kontrollimatult? Ja sealt edasi tuleb juba kogu see "me lähme nüüd beebuga kakale"-jama?
Ma ise küll pean end suht ajudega naisloomaks ja olen siiani kindel olnud, et ei muutu perekooli-kanaks, aga kui see muutus on vältimatu? Nagu kaalutõus.
Ma ei taha...
Ma hetkel selliseid kõnekujundeid kasutanud ei ole, aga eks ole veel pool aega minna. Kõhubeebist ei räägi, on täpp (viimasel ajal viitan ka poisile). Agnostikuna ei ole mul õnnistusega kah mingit pistmist. Ja ma arvan, et kui ma peaks võtma omaks meie-vormi (stiilis kakame kenasti jne, mitte tavapärases mitmuse 1. isiku mõistes, kui see käibki mitme inimese pihta) pärast täpi sündi või mingit muud mõistetamatut pudikeelt rääkima hakkama, siis ma annan ennetava loa, et elukaaslane võib mulle ühe turaka anda, et mõistus koju tagasi tuleks. :-)
ReplyDeleteP.S. Turaka siis kujundlikus mõttes - ma ei ole vägivalla pooldaja.
Elad üle, see kestab ju vaid maksimum aasta-paar :) Ära hakka kõigele vastu punnima, vaid ole nagu oled ja saa selliseks nagu saad. Kõik enne mõeldud mõtted ja läbitunnetatud tunded ei jää nii kui nii samaks, las siis mõni muutub. Mis siin ikka pabistada. Peaasi, et ise cool oled ja enda (vana?) minaga tülli ei pööra :)
ReplyDeleteMa arvan, et mõnes mõttes see on küll vältimatu. Sest noh, mul mõnikord juhtub nii, et näiteks kass on noo niiiii armas, et hakkan sellist pläma suust välja ajama, et hiljem tuleb iiveldus küll kurku. Aga pohhui on, sest ta minu kass ja kui tahan, siis kudrutan the shit out of him :D ma arvan, et lapsega sama teema. No niiii kuradi armas on, et hakkadki rääkima, kuidas "tibulinnukiiisupojukene võiks nüüd püksikesed-vüksikesed jalga lasta panna" :D
ReplyDeleteEi muutu kõik selliseks - eriti kui ise ei taha. Laps on laps, mitte tingimata "kõhutita" vms, lapseootel on lihtsalt ilusam olla kui rase, mõistus ei pea ära kaduma.
ReplyDeleteSee, et ikka tuleb selline "kukkununnupai" hääletoon, kui sa lapse endaga räägid - sellest vist ei pääse, sest ta on tõesti ju niiiiiiiiiiiii armas - aga isegi siis kasutan ma oma peaaegu-neljakuusega täiesti normaalseid sõnu, mitte pudikeelt a la "tillulillu" vms, mida vanaemad kipuvad tegema:)
Aga kakama ma koos lapsega küll ei hakka, et peaks "meie" vormi kasutama - lõpuks, miks ma peaks tema tegude aupaistet tahtma endale?:D
Nojah, suure tõenäosusega olen ma ka kukkununnupailt cool. Isegi kui ma vaid ise nii arvama peaks!
ReplyDeleteProovi valjusti öelda: "Ma olen rase." Mis tunne on? :D KES räägib? Kus? Kes siin veel on? :D
ReplyDelete