Vestlused, mida ma arvasin, et ma mitte kunagi elus ei pea vol2

Mitte kunagi miljoni aasta eest ei oleks ma uskunud, et saabub päev, mil ma vastan küsimusele, et kuule teeks playdate'i:"Jah, miks mitte, see on küll hea idee!" 

Hell, ma poleks kunagi uskunud, et keegi mulle sellise küsimusegi esitab. Ma olin ikka rohkem selline pjuudrit-njäokreemi-tüüp. Nüüd aga ütlen ma lausa, et nii vahva oli, et ehk saame sel nädalal veel kokku. Mis mul siin Tartus ikka muud teha kui titemammadega, kes juhtumisi ka mu sugulased on, deitida.

Me ei vestle kingadest ega kottidest nagu vanasti. Me arutame laste mänguasjade üle. 

Me ei joo keset päist päeva šampust, vaid teed. Kõrvale hammustame kooki.

Me teeme kõiki neid asju, mida ma veel aasta tagasi poleks uskunud, et teen. Ma poleks 99,9% vestlustest arugi saanud.   

Ja kõige hullem on see, et meil on tore.

Me  arutleme emapalga ja järgmiste laste üle. Ma teen suu lahti ja ütlen, et kui ma tahaks veel lapsi, siis pigem tulgu nad järjest, et üks magamatus järjest. Ma ütlen selle lause ära ja jään kuulatama. Kes nii ütles? Kes elab mu peas? Kes räägib minu asemel? Tipp ja Täpp? 

Ma saan aru, mida mu suu räägib, aga ma ei suuda uskuda, et see on minu suu. 

Siit teile, mu kallid sõbrad, palve! Kui ma ühel päeval peaksin hakkama rääkima, kuidas ma teist last tahan, siis 1) näidake mulle mu emotsioonide-postitusi, eriti neid 98-100; 2) tuletage mulle meelde kõik need magamata ööd 3) avage pudel head punast veini ja küsige, kas ma ikka tean, millest loobuksin:) 

Kui see kõik ei aita ja ma ikka peaksin edasi maurama, siis viige mind hullumajja või saatke üksikule saarele. I mean it! 

Ma nii igaks juhuks annan need näpunäited ära, sest mu aju käib viimasel ajal kummalisi radasid pidi:D