Ilma rinnahoidjata täisoksendatud diivanil elu taga nutmas

Eile sattusin ma kogemata lugema üht blogipostitust, kust mulle jäi silma lause:

"Ma ei kujuta veel ette oma elu mähkmemeres, päevas viis korda titte randmel hoides-kraanikausis peput pesemas, teiste titemammidega rohelisest kakast rääkimas, ilma rinnahoidjata täisoksendatud diivanil sorakil juustega reede õhtul nuttes, et mis mu elust saanud on."
Eks ma saan aru, et tegu on üle võlli keeratud lausega, aga tegelikult titemamma stereotüüp ju selline olema kipubki. 

Mähkmemeri, roheline kaka ja pepu pesemine on tôepoolest asjad, millest ka mina ei osanud veel mônda aega tagasi undki näha, kuid on nüüd veidral kombel muutunud nii argisteks, et tunduvad lausa loomulikuna. Ma mäletan väga hästi, kuidas ma raiusin, et mina küll mähkmeid ei suuda vahetada, kuid nüüd teist nägugi ei tee kui mähkmed vahetamist vajavad. 

Kust aga  tuleb see "sorakil juustega ilma rinnahoidjata" titemamma stereotüüp?  Noh, et sada protsenti aus olla, siis ega jah, ei saa ma juuksurisse/maniküüri/pediküüri/kosmeetikusse enam minna just täpselt siis kui pähe tuleb ja nii ikka tuleb ette, et mu küüned-juuksed on välja kasvanud ning kulmud veidike korrast ära, aga seda kõike tuli ette ka varem, sest ma lihtsalt olen nii laisk ja ootan alati viimase minutini. 
See aga ei tähenda, et ma kodus pead ei saaks pesta ja juba neljandat kuud rasvast nõretavate juustega mööda ilma ringi lehviks. Lapse sünniga ei kadunud kodust ära peeglid ja ma ikka heidan mõnikord praegugi sinna pilgu ning püüan väga "sorakana" mitte kodust välja minna. Muidugi ei tähenda see, et ma end "40 minutit" sätiksin, aga saate aru küll. Ja kui ei saa, siis minu "sorakas/mitte sorakas- aga-julgen-inimeste-ette-sattuda"- välimus on selline nagu sel pildil. Ma ise arvan, et inimesi ma päris surnuks ei ehmata. Tähtsamate ürituste jaoks panen ikka põsepuna ka palgele. 

Oma riietusstiililt olen ma mugavamaks muutunud. Mitte et see oleks võimatu, aga ma ei kujuta hetkel ette kõrgetel kontsadel tippimist, ühes käes sajakilone turvahäll ja teises kott miljoni beebiasjaga. Nii et jah, on muutunud see, et hetkel ei lippa ma  uksest välja "daamilikult" tillukese ridiküliga või kõrgetel kontsadel, aga rinnahoidja panen ma ikka selga. Ma isegi ei saa aru, millise loogika järgi peaksid emad ilma rinnahoidjata käima. Ma julgen öelda, et imetaval emal peaks see isegi suht võimatu olema. Kui tegu pole just mingi ekstreemökoemaga, kelle jaoks kõik "vabalt voolata" võiks, sest see on nii loomulik. Tavaline titemamma paneb vist ikka aluspesu selga. Ega ma ka ei tea muidugi täpselt, aga mulle tundub nii. 

Oma tutvusringkonnas ei tea ma ka ühtegi ema, kelle kodud laste pärast oleks täis oksendatud. Või et nad vaataks, et ah näe laps oksendas diivanile, aga ma ei korista seda ära, sest ta võib ju uuesti oksendada ning vaatavad seepe edasi. Sest lisaks sellele, et kõik titemammad muutuvad automaatselt laiskadeks, vaatavad nad ka ära kõik telekast tulevad seriaalid. Manhattani Tuhkatriinust Rosamund Pilchnerini. Ja kui nad parasjagu seda ei tee, siis nad nutavadki patja, et elu on nüüd täiesti pekkis. Mina ju ka teadsin, et "ei-mina-ljapsi-taha", aga nüüd kui see väike väänik siin diivanil mu kõrval laliseb, siis ei nuta ma sugugi kadunud elu taga.  Võib olla on põhjus selles, et ma olen juba "väga vana" ega  saanud last kuueteistaastaselt, et mis siin vanamutil ikka enam nutta, elu on niikuinii ju läbi. Et nüüd ongi vaid veel mõned lapsed valmis vorpida, kaalikas maha panna ja püreesuppi keeta.  Või nutta, et  ei saa enam reedeti väljas käia. Ah jaa, ega ma väga klubides käija enam väga niikuinii ei olnud. Ilmselt kui ma nüüd ikka väga tahaks, siis küll käidud ka saaks. Selleks ongi välja mõeldud vanavanemad ja tädid-onud;)
Väga paljudel üritustel saab aga täitsa edukalt käia ka lapsega. Selle asemel, et Tartus kõik õhtud kodus istuda, käisime me Idaga kõiki Maitsev Lõuna-Eesti ürituse pop up restorane külastamas. Lukku end just juua ei saa, aga olgem ausad, ka see aeg on natuke möödas, kus iga laupäev tuumapohmelli tuli põdeda. Seda võib teha ka neljapäeviti. Pärast kolmapäevast veinijoomist. Kui laps  on magama pandud;) *

Jah, olen nõus, et eks need magamata ööd ikka jätavad näkku oma jälje, mõni kord on olemine rohkem, mõnikord vähem väsinud ja ma võitlen ikka oma kuue ülearuse kiloga, virisen ikka, osaliselt ka niisama moepärast, et olen "vana ja väsinud maanaine", aga sorakil juustest, rinnahoidjata käimisest ja täisoksendatud kodust on asi ikka päris kaugel. Või teie, kes te mind tunnete/näinud olete, palun öelge mulle, kui ma mingis eluvales elan, siis ma püüan end kokku võtta. 

Kust selline arusaam tuleb, et titemammad sellised on? Mina ei tunne ühtegi sellist sorakat naist.  Kas teie päriselt ka tunnete või on see lihtsalt mingi linnalegend noorte tüdrukute hirmutamiseks. Et vaata, et sa jumala eest last ei saa, sest siis muutud sa selliseks ja selliseks? Päris kaval. 
Mina tean titemammasid, kes näevad väga kobedad välja, kobedad ja kordades stiilsemad, kui "moeblogijad", kes New Yorkerist või Shein...-st (see miski imeodav Hiina netipood vms) retuusid ja kampsuni ostavad ning end siis tõelisteks trendsetteriteks peavad. Muidugi ei saa me kõik Fotballfrue'd välja näha, ega peagi ju. Ttemammade maailm ei jagunegi  vaid kaheks: fotballfrued ja sorakad maanaised. Sinna vahele jääb ikka terve hunnik täiesti tavalisi normaalseid naisi, selliseid nagu nad olid ka enne lapse saamist. 

*mitte et ma iga kolmapäev end lukku jooks, vaid nii teoorias. Just saying.