Vestlused, mida ma arvsin, et ma mitte kunagi elus ei pea

Mõnikord ma ise ka ei usu enam, mis mu suust välja tuleb, selles mõttes, et oota, kas see olen päriselt ka mina ja et kas ma tõepoolest ütlesin just praegu seda, mida mulle tundus, et ma ütlesin.  
Noh näiteks, et istun sõbrannaga kohvikus ja arutan, et palju sul ühe korraga õnnestub rinnast piima kätte saada. Aa, et 30ml? Oi, no seda on tõesti vähe, ma ikka 60 sain.
Mida? Just-just. Aga see tundub olevat täiesti mõistlik kohvitamise teema. Veel veidram tundub see, et sellest samast teemast annab maurata vähemalt pool tundi.

Ja siis ilmselt titemammade vestlusteemade vana hea klassika - mis värvi on "meie" kaka. Okei, nii hulluks pole asi (veel?) läinud, et me tõepoolest oma ekskremendi värvuse üle arutaks, aga me kõik ju teame seda "meietamist".  Ma päriselt ka olen kuulnud vestlust, kus ema ütles oma paarikuusele lapsele, et lähme nüüd issi sülle kakale ja ma kujutasin õudusega ette, kuidas järgmisel hetkel pean ma tunnistajaks olema vaatepildile, kuidas täiskasvanud naine koos lapsega oma mehe sülle ronib ja... Ma ei pea vist jätkama?
Noh igatahes lapse kaka ja selle värvus annab jututeemat ikka tundideks. See on nagu omaette teadus. Kõigepealt tuleb tuvastada, mis värvi kaka on ja millise konsistentsiga ja alles siis tuleb kõige põnevam osa - selle järgi püüda selgeks teha, mis lapsel viga võiks olla. Muidugi on teoreetiline võimalus, et laps on täiesti terve tavaline beebi, aga guugeldades võib olla kindel, et lapsel on midagi viga, vahet pole millise värvusega kaka ka ei oleks.
Britt Idal on minu diagnooside järgi olnud kõik võimalikud haigused, mis imekombel küll ise üle lähevad, ma lohutan end sellega, et ta on lihtsalt imelaps.  Eile, lugedes rotaviirustest, hakkasin ma loomulikult ka seda kahtlustama. Kuigi, mitte ökoemana, olen ma Britt Ida ka selle vastu lasknud vaksineerida.

Kolmas ja kõige tüütum teema ongi vaktsineerimised. Selles vaidluses on alati kaks poolt - tulihingelised pooldajad ja verised vastased. Jumalauta, kui tüütu see on kui titemammad sel teemal vaidlema lähevad ja mind ka oma vaidlusse kisuvad. Ma ei viitsi sel teemal arutleda, ausõna, aga tundub, et iga vähegi endast lugupidav ema peab olema kas poolt või vastu. Mina olen Britt Ida vaktsineerinud. See peaks ütlema kõik. Mida siin rohkem arutada?

Tissistreik, keele värvus, lisatoidu andmine, laste oskuste ja kaalu ning pikkuse võrdlused on veel vaid mõned näited teemadest, millest pärast lapsesaamist on normaalne kohvitassi taga rääkida. Ja ikka tunde. Ei mingeid "käisin täna poes ja ostsin uued saapad" või "nädalavahetusel sai liiga palju joodud" vestlusi enam. Ikka tissid ja kaka ja muu selline on teemad. Teemad, milledel ma arvasin, et ma kunagi kaasa ei räägi.
Nii veider-veider on see titemammade oma väike maailm. Siin räägitakse nagu võõras keeles, millest mitte keegi teine aru ei saa. Ometigi unustame me selle mõnikord ära ja hakkame ka "tavainimestele" õhinal rääkima, kuidas "me" end kõhuli keerasime nagu oleks see kõige ägedam asi maailmas ja ei mõista siis, miks teised seda vaimustust ei jaga.

Jumal tänatud, et mul on ka Diip ja muud titemammamaailmavälised tegevused,  tänu sellele oskan ma veel ka teistel teemadel suhelda. Vähemalt ma ise loodan nii. Aga see ei välista muidugi, et ma mingil hetkel teiega ei hakkaks lapse kaka värvusest jaurama.