I love you with all my butt...

Ma mäletan aegu kui valentinipäev oli niiiiiii tähtis. Nabast tuli veri välja pingutada, et see päev romantiline oleks, noh et näidata kui palju ma kedagi armastan. Seda tuli ilmtingimata teha kingituste, kalli restorani ja jumal teab veel millega. Ei, ärge saage minust valesti aru, mulle meeldib ikka kingitusi saada. Ja lilli. Kamoooon, kellele ei meeldiks, eksju, aga...
Ma ei pea neid saama täpselt 14.veebruaril. "Ma päriselt ka olen kunagi romantiline ja nunnu olnud," rääkisin ma kunagi Marekile. Marek vaatas mulle otsa ja hakkas siis kõva häälega naerma: "Jajah, muidugi!"
Nojah. Ja mis mõte mul oleks siis tuba katta miljonite roosiõite või maeiteamillega, kui me mõlemad hoopis naeraks selle üle ja ilmselt tunneks end pigem ebamugavalt. Pealegi on minu meelest killuke romantikat niikuinii igas päevas peidus. See on peidus õhtuses teejoomises, kaunis talveilmas, uutes padjakatetes, kollases tulbikimbus, soojas vihmasajus, šokolaadikoogis, ruudulistes pidžaamapükstes, uues valamukapis, isegi külmutatud pizzas. See killuke romantikat on meis olemas iga päev, see on pisiasjades meie ümber. Need märkamatult märgatavad pisiasjad hallis argipäevas.

Nii ei näinud ma ka väga probleemi, et ma sel aastal valentinipäeval Marekist eemal olen. "Sa pärast raudselt solvud, kui ma ka Tartusse ei tule," ütles ta telefoni, "ma ju tean küll sind, siis ma kuulen veel pool sajandit, et kuidas ma sulle lilli ei toonud!"
Ma püüdsin teda veenda, et see ei ole nii, aga Marek ei uskunud mind. Hehh, olgem ausad, kui ma tunneks mind, siis ma ka ei usuks. Sest ma võin ju palju öelda, aga see ei välista, et ma järgmisel hetkel kui ma kasvõi FBst loen, kuidas mõni mees üllataski oma naist sellega et kattis toa sajatuhande roosiõie või karvase mõmmikuga, solvun, et miks mulle midagi sellist ei tehta. Et mind üldse ei armastata... Kuigi ma enne olen keelanud midagi sellist teha. Öelnud, et mulle ei meeldi ei karvased mõmmikud ega roosid. Ma olen ettearvamatu. Sinna pole midagi teha.

Ja tegelikult ka, öelge mulle, miks Marek peaks mind rohkem armastama just 14. veebruaril. Kas ta 13 ja 15. veebruaril või 13.märtsil võib mind vähem armastada. Või mina teda. Ma armastan teda iga päev. Ka siis kui ma olen ta peale nii vihane, et mõtlen välja kolida, ka siis kui ma tunnen, et ma ei taha talle mõnda tüli andeks anda, ka siis kui ta mind nii marru ajab, et...Ikka ma armastan teda. Nii 14. veebruaril. kui 24. oktoobril. Selle pärast me juba seitse aastat koos elamegi.