Mitu korda ma ühe mehe peale vihaseks pean saama

Eile ja  täna on Ida mind kostitanud päeval ohtra röökimisega, mitte magamajäämise ja ehmumisega, nii et ehmatab end ise üles. Selleks ajaks kui Marek eile õhtul koju jõudis, olin ma Idat söötnud, krooksutanud, puuksutanud, kussutanud, ehk siis oma naba välja venitanud, et ta rahulik oleks, juba üle kahe tunni ja püüdsin teda magama saada. Edutult. Vähkres. Madistas. Ja röökis.
"Ilmselgelt teda vaevab midagi," lausus Marek.
"Jah, aga ma olen juba kõike proovinud, ma enam ei oska," vastasin mina.
"No siis tuleb lapsega tegeleda," ütles Marek.
Ma vihastasin esimest korda: "Mis sa kujutad ette, et ma lihtsalt lasengi tal päevad läbi siin röökida ja ei tegele temaga üldse?"
Marek muidugi mõtles, et ta tegeleb siis nüüd ise natuke Idaga ja laseb mul puhata, välja kukkus aga nii, et ma sain vihaseks.
Mõnda aega hiljem alustas Marek uuesti vestlust. Mu viha oli juba üle läinud. "Ma pidin täna ju Diip riiulit hakkama ehitama, aga ei saa."
"Miks ei saa?" küsisin mina.
"Ma pean ju lapsega tegelema kogu aeg," vastas ta. Ma vihastasin teist korda ja ei viitsinud Marekiga enam rääkida. Läksin Idat magama panema. Tulutult. Poolteist tundi ja ikka lõppes see metsiku röökimisega. Appi tuli Marek. Kaks tundi peale alustatut magamapanemist, magas Ida tõepoolest.
"Ta tuleb võtta endale kaissu ja nina vastu tema nina panna, siis ta jääb kohe magama," targutas Marek. Või noh võib-olla ei targutanud, aga mulle vähemalt tundus nii. Ma vihastasin kolmandat korda.

Algas öö. Õuduste öö. Ma isegi ei tea, kas ma üldse sain magada. Natuke vist sain. Siis kui Marek temaga tegeles. Sest mina olin vihane. Neljandat korda. Põhjus? Väga lihtne. Kui Idale mitte midagi ei mõjunud, panin ma ta lihtsalt hälli ja mõtlesin tal natuke nutta lasta.
"Kas sa nimelt teed nii, et ma ei saaks magada?" küsis pahur Marek, "ma olen väsinud!"
Ja mina ei ole, mõtlesin ma tigedalt ja keerasin neile selja.

Hommikuks oli Ida nagu ära vahetatud. Naeris ja rääkis ja oli üdini armas. Kuni saabus õhtu ja magama minemise aeg. Algas kisa. Ja läks aina valjemaks. Isegi Mareki imenipp ei aidanud, et ninad kokku või ma ei tea, mis moodi ta seda last magama saab. "Ma ei jaksa enam, ma olen väsinud!" kaebles ta pool tundi hiljem.  Sina  oled väsinud, mõtlesin mina, ja vihastasin viiendat korda. Aga mina ju ei ole. Ida röökis aina kõvemini.
"Ilmselgelt teda vaevab miski," ärritus Marek. Minu peale. Just nagu peaksin mina aru saama, mis täpselt teda vaevata võib.
"Ilmselgelt. Aga ma ei oska midagi rohkem teha, mitte midagi rohkem kui sina," vihastasin ma kuuendat korda, "sa võid sama hästi ta sülle võtta ja teda kussutada!"
"Ma olen väsinud," vihastas Marek, "mul jäävad Diibis ka juba asjad tegemata, sest ma olen väsinud!"
"Tegelt?" vihastasin ma seitsmendat korda, "sa ütled mulle, et oled väsinud? Mina olen ju ka." Me vaidlesime veel tükk aega, kummal on õigus rohkem väsinud olla. Lõpuks kolisin ma lapsega teise tuppa. Pärast söötmist saabus kahetunnine magamise hetk.

Kui ma kell kaks Idale süüa tegin, jõudis ta vahepeal jaurama hakata. Või kasutame siis õigeid väljendeid ja ütleme, et ta hakkas röökima. Marek ärkas üles. Ma ei tea, miks, aga ma vihastasin kaheksas kord: "Mine minema! Mine ära magama, muidu ma jälle pean kuulma, kuidas sa tööd teha ei saa, sest me segame sind!"
"Näed, mina ei tohi midagi siin majas öelda," vihastas Marek vastu. Me olime mõlemad vihased. Ida jäi lõpuks magama, et kahe tunni pärast uuesti ärgata. Ja nii iga kahe tunni tagant kuni hommikuni.

Hommikul piilus ukse vahelt Marek, käes vitsaoks. "Kui te ärkate, siis sa võid mulle vitsa anda," sosistas ta mulle vaikselt, et mitte Idat äratada, "ma ei taha enam niimoodi vihastada teie peale, anna andeks! Ma käitusin valesti. Ma jätan selle vitsa sulle siia tuppa."  Ma ei olnud enam vihane. Kuidas ma saaksingi sellise mehe peale vihane olla? See oli ju temast nii  lapselikult armas. Ja mina armastan lapselikult armsaid asju. Never loose your childish innocence, eks? 

"Püüa päeval koos Idaga magada," ütles ta mulle kui ära tööle läks, "su silmaalused on sinised." Noogutasin.
Ja ausõna ma püüdsin, kuid iga kord kui uni hakkas just tulema, hakkas Ida nutma. Ma ei hakanud ennast enam isegi õrritama, sest nüüd tundub, et Ida lõpuks ometi magab.
Ta ei ole täna tahtnud magada ei toas, ei õues, ei autos...Õuduste ööle on järgnenud siiani õuduste päev. Ma ei tea, mismoodi see päev edasi läheb kui ta silmad lahti teeb. Poeskäik piirdus samuti vaid Rõõmu Kaubamaja külastamisega, et hädavajalik soetada. Kuigi ma tahtsin linna minna. Emapalk ju tuli;) Aga isegi kui Ida oleks olnud rahulik, ei oleks ma jaksanud. Ma tundsin, et olen pealaest jalatallani väsinud.

Mul on tunne, et ma jõuan ka täna mitu korda vihastada. Ilmselt ka kõige süütumatute asjade peale. Ma vihastasin juba apteegis, sest ämmaemand oli unustanud mulle retsepti kirjutada. Beebipillide oma. Ma arvan, et ta tegi seda meelega, sest ta ütles "ehk sa ei kasutaks mingeid vahendeid ja võtaksid vastu selle, mis tuleb" . Ma olen täna kergesti ärrituv. See ei tõota head;)

Vot siis nii palju heast lapsest. Ära sõnusin. Kallis hea laps, kui sa kusagil seal Britt Ida Loviisa sees peidus oled, palun tule välja tagasi! Palun palun palun!