Sattusin seekord Tartusse õigel ajal - emme ja Tilluke Delisa plaanisid teatrisse minna, emme loovutas oma pileti mulle. Etteruttavalt võin öelda, et oi kui hea meel mul selle üle oli ja oi kui paljust heast ta ise ilma jäi. "Tappa laulurästast" on üks minu uutest lemmikutest, lükkas esilemmiku troonilt isegi "Samm lähemale".
Ma olen seda raamatut väga pikka aega tahtnud lugeda, aga suhtusin sellesse kuidagi eelarvamusega (kas pole veider suhtuda raamatusse, mis räägib eelarvamustest, eelarvamusega), sest must mees, valge naine, vägistamine, kohus ja 1930- aastad Ameerika lõunaosariigis olid märksõnad, mis andsid aimu, kuidas lugu minema võiks hakata ja lõppeda. Tundus nii etteaimatav. Nii ta lugemata jäi.
Aga etendusest. Sisu ma ümber jutustama ei hakka. Keda huvitab saab selle vabalt guugeldades ka kätte. Kohe kui etendus algas tuli mulle millegi pärast silme ette Bullerby - õnnelik lapsepõlv, muretud mängud ja mängulised mured. Olgu selleks siis soov saada jalgrrrrrratas või ähvardus isa kiuste natukeseks ära surra. Ma vist lapsena kiusu pärast just ära pole surra lubanud, aga kodust ära olen ma lubanud joosta küll. Me kõik oleme.
Kuna ma raamatut lugenud pole, siis väga ei julge ka sõna võtta, aga saan aru, et lavastaja ei ole püüdnudki kogu raamatut lavale ümber tõsta, vaid on keskendunud sellele, mis tema arvates on kõige olulisem edasi anda. Ta on keskendunud armastusele - lapse ja vanema armastusele, venna ja õe armastusele, sõpradevahelisele armastusele, esimesele armastusele, ligemesearmastusele. Seda kõike läbi lapse silmade. Armastuse vahele tuleb tihti täiskasvanu ja rikub kõik ära. Eelarvamuste ja ülekohtuga. Appi tuleb fantaasia ja seesama lapselik süütus, millest ma nii tihti jauran. Seesama lapselik süütus ja vahelesekkumine päästab etenduses süütu süüdi mehe omakohtu käest. Ka igapäevaelus, täiskasvanute maailmas aitab tihti just lapselikkus olukorra päästa. Kuid tihti on lihtsam vooluga kaasa minna, õiglus sõltub tihti ühiskonna tõekspidamistest ja üldsuse arvamusest, vähe tehakse otsuseid, selle põhjal, et "süda oleks sirge ja saaks teistele silma vaadata".
Täiskasvanutel oleks lastelt palju õppida. Kui me vaid targemad oleks ja oskaks õppust võtta.
Ma nautisin kogu etenduse näitlejate oskust lapsi mängida. Andres Mähar pole mulle väga meeldinud, ilmselt rikkus "Kalevipojad" ta minu jaoks ära, tundus selline paras pervert. Võtan oma sõnad tagasi ja palun näitlejalt selle kriitika eest vabandust. Näitleja, kes oskab nii siiralt last mängida, peab olema hea näitleja;) Liisa Pulk on klass omaette. Võrratu. Ma tundsin end tema koerpoiss Nirksilmas ära. Maria Soomets ei ole ka mu lemmiknäiteljate hulka kuulnud, kuid veidike veidra Dilli osa mängis ta vahvaks. Hannes Kaljujärv ja Liina Olmaru olid samuti väga head, andes siiarlt edasi advokaadi ja majahoidja sõnumi väärtustada kõike inimlikku.
Nüüd tahan ma raamatut lugeda. See tundub täis olevat tarkuseterasid, mida igapäevaselt endal meeles pidada, mulle tundub et saab nutta, naerda, samastuda. Hetkel on mul tunne, et Diip on laulurästas. Laulurästast tappa on patt, sest ta ei ole meile midagi paha teinud, ta vaid rõõmustab meid oma lauluga. Ärge tapke meie laulurästast!
See oli täpselt minu masti teater. Veidike kiiksuga, ilus ja mõtlemapanev. Soovitan vaatama minna. Soojalt.
No comments:
Post a Comment