Kui kole peab olema kui 40minutit enda sättimiseks aega läheb?

Me saime Tillukese Delisaga Tasku popup restoranis kokku ühe tuttava paariga, kes ka olid linna peale tulnud. Istusime, sôime-jôime kôik koos  ning môtlesime siis edasi ühte Tartu restorani istuma minna. 

Tuttava paari naispool tegi suured silmad nagu oleks ma tal palunud end keset kaubanduskeskust paljaks kiskuda vôi teinud ettepaneku Idale keemilised lokid teha. "Mida?"hüüatas ta, "niimoodi sättimata? Ma ei saa!!!"

Nüüd oli minu kord suured silmad teha. Et mida? Sa oled juba kodust välja tulnud ja sa tahad minna end sättima, et teise restorani edasi minna? See oleks ju sama kui reede ôhtul välja minna ja siis iga kord kui peaks tekkima soov lokaali vahetada, kodust läbi hüpata, et end sättida. 

Meespool aga leidis, et see on täiesti môistlik. "Kaua sul läheb?"küsis ta oma kaasalt,"me siis nii kaua oleme siin."

"40 minutit,"vastas naispool. Ma tegin uuesti suured silmad. 40 minutit? Kui kole peab üks inimene olema kui tal 40 minutit kulub? Eriti kui ta juba on kodust korra välja tulnud.  Miks ta siis alguses koledana rahva hulka ilmus? Oleks vôinud ju kohe end ilusaks sättida. 

Igatahes lahkus ta meie seltskonnast ja naases tagasi poolteist tundi hiljem. Kôrvalasuvast majast. Ja mis kôige hullem. Ta nägi täpselt samasugune välja. Juuksed nii kôvasti hobusesappa tômmatud, et mu enda peanahal hakkas valus. Mingil pôhjusel meenutas ta mulle MiB filmist tulnukat, kes suvalise maaka kesta laenas ning "näo"  kukla taha kokku tômbas. Seda noh: 

Ma saan aru, et ma olen nôme, et niimoodi kedagi arvustan, pole ma ise ka miski Miss Estonia, aga poolteist tundi enda sättimiseks? Selle ajaga jôuan ma Ussipesast linna, pudeli veini ära juua ja kaineks ka saada, olles sealjuures kaunis kah veel;)  vôi vähemalt mitte hoolida sellest, kas ma ikka olen kaunis. Pôhiline on hea seltskond ja alati ei ole kôige olulisem viimse vindini sätitud olla. Spontaansusel on oma vôlu.

Ma ei viitsiks selle paarikesega enam uuesti välja minna. Ilmselt ei lähe ka. Sest esiteks oli provva rumalam kui kapinupp ja teiseks ega nad enam ei ütle mulle isegi tere kui mu blogi peaksid lugema sattuma. 

Ja et keegi ei saaks öelda, et julged teisi kritiseerida, julge ka ennast näidata, siis palun. Hommikul kammisin juuksed ära, panin pôsepuna palgele ning tômbasin selga oma litterseeliku. "Kus sa sellega kûll käima hakkad?" küsis sôbranna Killerkup, kui talle uhket ostu näitasin, "karnevalile lähed vôi?" 

Ei. Seda mitte.  Iga päev minuga on iseenesest nagu karneval!