Matusteetiketi feil ja koosolek või "koosolek"

Ma jõudsin krematooriumi juurde üsna varakult ja mõlgutasin päike käes igasugu tobedaid mõtteid, et pisaraid tagasi hoida. Näiteks mõtlesin ma selle peale, et miks tundub ebasobiv teha FB check-in "Tartu krematooriumis" ning meenutasin, kuidas me vanaema juures Dagnega alati tahtsime Taneli eest ära joosta, nii põnev oli end peita punasesõstrapõõsaste vahele ja siis itsitada kui Tanel meid mööda hoovi taga otsis. Vaikselt hakkas surnuaeda rahvast kogunema. Pepe märkas mu käes üksikut roosi. "Kaks õit peab olema," ütles ta.
F....kkkkkk! tahtsin ma hüüda, ma olin alati teadnud, et matustele tuuakse paaris arv lilli, aga mingil põhjusel hakkasin ma lillepoes kahtlema ning olin ühtäkki kindel, et matustele tuuakse paaritu arv lilli. Ega ma ju ometi ei saanud müüja käest järele ka küsida. Nii ma siis nüüd olin seal oma totaka ühe roosiga. Kusagilt polnud lilli juurde ka võta, aga ma keeldusin krematooriumisse sisse minemast ühe õiega justkui siis hõigates: "Hei, vanaema, ma pole sind küll kümme aastat  näinud ja kahetsen, aga näe, siis on sulle üks õis. Palju õnne"
See ei sobinud! Minu üksik roos leidis koha kellegi härra Augusti haual. Sisse läksin ma lilleta. Mõnus matuseetiketi feil.
Ka peielauast hüppasin ma püsti kohe kui praad oli söödud, jättes ilmselt võõramatele inimestele mulje kui äärmiselt ebaviisakast inimesest, aga midagi ei olnud teha. Mul oli ju veel vaja jõuda Diipi koosolekule. Ütlen ausalt, et kui ma selle koosoleku pärast oleksin jätnud matusele minemata, siis ma päriselt ka oleks neile inimestele pommi alla pannud, sest see "koosolek" väärib absoluutselt Aasta Koosoleku tiitlit.

Kõik algas sellest, et meie kätte sattus tegelikult poolkogemata meie suurima sõbra advokaadi poolt saadetud kiri. Kiri, mis oli mõeldud meile, kuid saadetud kõigile teistele, peale meie. Meie suurim sõber tahtis sellega meile koosolekul vastu pead virutada. Õnneks leidus mõistlike inimesi, kes selle meile edasi saatsid, nii et ka meie saime teada, milles meid jälle süüdistati.
Vahemärkusena tuleb mainida, et suurima sõbra kaebuse peale külastas meid samal päeval ka vet.amet. Maja seinas olevatest avadest levivat tema juurde häirivad toiduhaisud. Avadest, millest tuleb õhk sisse, mitte ei lähe välja. Ka vet.ameti inimene muigas.
Samal ajal kui me ootasime korteriühistu liikmete tulekut, tutvusime me kõik koos advokaadi "märgukirjaga", milles meil paluti likvideerida sada tuhat erinevat viga. Marek helistas sellele advokaadile, et küsida, millele tuginedes see kiri on kirjutatud, et kas advokaat ikka on mõõtmiste ja nuusutamiste tulemuste raportitega tutvunud. Loomulikult ei olnud. Tema kiri oli kirjutatud tuginedes meie suurima sõbra sõnadele. Ma ei suuda mõista, mis mõte on paluda advokaadil saata kiri, milles välja toodud etteheited kõik on kirjalike raportitega, mis on kättesaadavad kõigile, lihtsalt ümber lükatavad. Milleks? Meie suurim sõber ise koosolekule ei ilmunud. Hiljem saime teada, et ta räägib nii ühistu juhatusele kui maja haldurile, et meiega ei ole võimalik suhelda, kuigi meil on olemas isegi omavahelised kirjavahetused, millele suurim sõber alati ise on vastanud viisakalt "aitäh" või "super". Kuid see selleks. Koosoleku nael alles tuleb.

Kohale ei ilmunud ÜHTEGI korteriühistu juhatuse liiget. Põhjus: tänu meie suurimale sõbrale olid nad nüüd segaduses, nemad ei saa enam millestki aru ja ei näe mõtet tulla. Nad ei saa aru, neil on küsimused, aga nad ei tule kohale koosolekule, kus oleme ootamas meie, pinna omanik, maja haldur ja kinnisvaravahendajapoolne ehitusekspert. Me oleme seal selleks, et selgitada. Me oleme seal koos kõikide jooniste, raportite ja projekti dokumentidega, et näidata, et selgitada, aga nemad ei vaevu tulema. Nad elavad samas majas, nad arutavad omakeskis, et kõik on nii segane, kuid kohale nad ei tule. Nad loevad advokaadi kirja, kuid ei ole KUNAGI avanud ÜHTEGI meie poolt saadetud dokumenti.
Nad ei näe, et kunstlikult tekitatud  müra  (mis oli nii õudne, et restoranis ei saanud rääkida ning oleks tohtinud viibida vaid kõrvaklappidega) mõõtmise tulemused on tugevalt alla lubatud ülemist piiri. Nad ei tutvu ventilatsiooniprojektiga, mis selgelt ja faktidega lükkavad ümber kõik meie suurima sõbra väited. Ja nad arvavad, et me hakkame lammutama ja ehitama, sest mina sõnastasin ühe kirja valesti, kuid nad ei ava dokumenti, mis on manuses. Siis nad näeksid, et allkirja on vaja selleks, et kinnitada, et ühistu üldkoosoleku protokoll on valesti sõnastatud. Ning kurat võtaks, kui juba norida, siis meie kliendid ei saa suitsetada terrassil, mida pole veel isegi olemas.
Nad on nii ülbed, et nad ei anna isegi teada, et nad ei vaevu tulema. Mina torman ebaviisakalt ära peielauast, meie rendipinna omanik tuleb kohale Soomest, me kutsume kohale eksperdid, kõik ilma asjata. Nad keelduvad kohtumast ning saadavad maja halduriga edasi info, et kui üks juhatuse liikmetest annab allkirja, siis annab teine ka. Mis mõttes? Kuhu me oleme sattunud? Keskkooli? Põhikooli? Lasteaeda? Kuidas saab inimestele selgitada ja nendega suhelda, kui nad ei taha kuulata, vaid nende eesmärk ongi lihtsalt kaevata. Kaebamise või kiusu pärast. Meie suurima sõbra eesmärk on meid minema ajada, sest üha rohkem hakkab tunduma, et ta on sellest pinnast ise nii huvitatud. Sellest ka kogu see vimm meie vastu.

Ma olen siiamaani püha viha täis. Ja imetlen Britt Idat. Ta oli näljane, üleväsinud ja ilmselt tajus närvilist õhkkonda, kuid pidas kannatlikult vastu. Alles koduteel hakkas ta autos nii meeleheitlikult nutma, et pisarad jooksid mööda põski. Mul oli temast nii kahju, et ta idiootide pärast kannatama pidi. Ta ei olnud seda kuidagi ära teeninud.

Vot nii möödus meie koosolek. Aasta Koosolek. Kuna lisaks minule oli ajaraiskamise ja valetamise pärast püha viha täis ka üüripinna omanik, siis nüüdseks oleme me jõudnudki punkti, kus tema advokaat paneb kokku vastust nii meie suurimale sõbrale kui ühistule.
Palun selgitage mulle, rumalale, miks on vaja asju niimoodi ajada? Miks mitte sõbralikult kohvitassi taga?