Mehed ja naised ON eri planeetidelt

Ma olen juba väga pikka aega Tartus olnud, lihtsalt juhtus nii, et üks üritus ja teine ning tundus, kuidagi totakas edasi-tagasi sõita, et küll ma selle nädala ära kannatan. Pühapäeval saab juba koju. Oma koju. Tegime pühapäevaks ja esmaspäevaks plaane ning ootasime mõlemad Marekiga seda pikisilmi.
 No ja siis juhtus ju nii, et vanaema suri ära. Ma teadsin, et Diibi pärast matusele minna ei saa ja väga rohkem selle peale ei mõelnud, olin lihtsalt pahane Diibi suurima sõbra peale. Marek aga ikka hakkas rääkima, et ehk ikka peaks, siis hakkas sama rääkima emme, siis hakkasin ise mõtlema, et äkki ikka kuidagi jõuaksin mõlemale poole.
Leppisimegi Marekiga kokku, et enne kui pühapäeval sõitma hakkan, uurin isalt, mis kell matus on. Selgus, et jõuangi mõlemale poole. Ja siis hakkas pihta.

Mina mõtlesin, et kuna ma koju minna ei saa, aga tahaks ju Marekiga veidikegi aega koos veeta, Diibi-väliselt, eriti kuna homme on ka puhkepäev, et ma siis organiserin tema siia. Onu Tarmo ja tädi Merle olid nõus koera hoidma ja nii ma siis õnnelikult Marekile teatasingi, et Hugo hoidjad on olemas, et olgu nüüd tore mees ja istugu bussi peale ning sõitku siia. Tema aga polnudki nii vaimustuses minu ideest,  sest temal oli lisaks meid kodus ootavatele üllatustele planeeritud ka kodu otsast lõpuni puhtaks teha, aknad ja kõik see jama, nii nagu ta ikka koristab kui ta koristab. Põhjalikult. Nojah. Ometigi sain mina aru, et tema koristab siis kergemalt kodu ära ja tuleb.
Nii ma teda muudkui ootasin. Vaatasin kella ja mõtlesin, et noh nüüd ta küll on juba bussi peal ja varsti helistab. Siis aga sain tädi Merlelt teada, et Marek ei olevat veel nendega suhlenud. Lootusetu romantikuna lootsin ma, et see on kokkumäng. Et mind üllatada. Mida aeg edasi, seda rohkem ma sain aru, et mina võin ju romantik olla, aga peaksin nüüdseks juba teadma, et Marek on praktik. Praktilised inimesed ei viska luuda nurka ja ei istu plaanideväliselt bussile.
Kella viieks andis ta mulle teada, et "eks ta siis jääb koju". Tema oli solvunud, sest ta oli palju vaeva näinud ja nüüd polnud kedagi koju tulemas. Kuigi teadis seda.
 Ja pahane, et ma teda Tartusse organiseerima hakkasin, kuigi tema oli öelnud, et ei viitsi siia tulla ja et ma seda ei kuulnud. Mina kuulsin küll, aga arvasin, et ta pidas silmas koosoleku jaoks, mis meil plaanis oli. Sellel, nagu me kokku olime leppinud, poleks antud hetkel mõtet olnud. Tema oli aga selge sõnaga öelnud, et ei viitsi sõita, et tahab puhata. 

Mina olin pahane, sest olin ilmaasjata oodanud.
"No ja, mis see point on, et ma nüüd õhtul veel sõitma hakkaks," mossitas Marek teisel pool telefoni. Mis point sel on, vihastasin mina. Kuidas saab üldse midagi nii lollakat küsida? Selleks, et koos olla. Selleks, et romantiline olla. Selleks, et...Selleks, et.. No kurat, kas alati peab põhjus olema. Kuhu jääb spontaansus?

Nii me tülli läksimegi. Tema ei mõistnud, et ma ei saanud aru, et ta tahab puhata. Mina ei saanud aru, miks Tartus ei saa puhata. Me saaks terve päeva koos olla, puhas luksus. Oleks saanud lapse emmele jätta ja Toomemäele jalutama minna. Kuhu me muidu kunagi ei jôua.
"Kas sa saad aru, et ma pean hiljemalt homme Tallinnas tagasi olema?" jauras Marek. Kus on probleem, ei mõistnud mina. Bussid ei sõida ainult Tallinnast Tartusse, vaid, mõelda vaid, sõidavad ka teistpidi.
"Miks sa ise koju ei tule?" küsis Marek korraga. Sellest loogikast ei saanud enam mina aru. Mina olingi plaaninud koju sõita täna ja matusteks tagasi sõita, aga Marek ise arvas, et see on ikka eriti totakas. Ja nüüd korraga tundus see nii mõistlik. Igatahes jaurasime me tükk aega veel.
"Miks sa karjud?" küsis Marek.
"Sest ma tahan karjuda," vastasin mina.
"Miks sa tahad karjuda?" küsis Marek.
"Sest ma olen vihane," vastasin mina.
"Miks sa oled vihane?" küsis Marek.
"Sest sa pole romantiline," vastasin mina.
"Miks sa siis ise ei ole ja bussi peale ei istu?" küsis Marek.
"Kui mul poleks last, oleks ma juba ammu bussi peal olnud," vastasin mina.
"Eks ma siis istun autosse ja arvesta, et ma olen kell üheks seal!" vihastas Marek ja viskas toru ära. Ma ei mõistnud seda. Ma helistasin tagasi. Me jaurasime edasi, kuidas mina tahtsin head ja kuidas tema tahtis head, aga kuidas mõlemad olid vihased ja/või solvunud.
Mina jäin solvunuks. Mulle ei meeldi üdini praktilised inimesed. Ka kogu selle aja, mis me telefoni teel maurasime, lootsin ma sisimas, et Marek on tegelikult juba teel siia. Kuigi ma teadsin, et ei ole.
 Mõnikord ma mõtlen ise asju välja ja siis solvun kui see nii ei lähe nagu mina ootan. 

Marek jäi solvunuks, et ma ei kuulnud, et ta puhata tahab. Kodus. Mitte Tartus. Ma kuulsin seda kui väga ta meid igatseb ja mõtlesin, et seda igatsust saab ju leevendada Tartusse sõiduga.

"Eks mul ei jää muud üle kui, et ma siis pean sôitma hakkama!" vihastas Marek. 

"Kuhugi sa enam ei tule!"vihastasin  mina,"nüüd kui me tülli läksime, ma enam  ei taha!"

"Siis ma jään elu lôpuni seda kuulma, et ma teist ei hooli." 

"No siis jääd."

"Eks ma siis pean/ma ei taha enam"-dialoog kordus veel kolm-neli korda.
 "Nojah, eks siis teisipäeval näeme," lõpetasime me kõne.  Nojah. 

Me mõlemad tahtsime head, aga välja kukkus ikka nii nagu alati.Me mõlemad olime solvunud. 

*siis kui ma veel arvasin, et Marek tuleb, tegin ma talle ka tillukese üllatuse:( aga paras "match" oleme me ikka. Süttime kergelt, pôleme leegiga ja kustume kiiresti.