Kuidas ma kolinal oma päritolu reetsin

Ma hakkasin kunagi üht raamatut kirjutama. Poolikuks jäi. Võib-olla ootab oma aega. Aga täna sattusin pooljuhuslikult selle peale ja kuna keegi küsis kunagi, et kuidas ma norrakatest erinesin, siis panen väikese lõigu siia kirja. Naljakas oli lugeda. Ja palju mälestusi tuli meelde. Koledaid pilte, mis toda aega illustreerivad, leidsin ka. 

 „Mida selga panna,“ nuputasin ma enne esimest koolipäeva peegli ees seistes. Ma tahtsin hea välja näha, aga mitte kohe silma torgata kui välismaalane. Pärast umbes kolmveerandtunnilist peegli ees seismist otsustasin ma tagasihoidliku valge topi ja musta miniseeliku kasuks, otse loomulikult kuulusid sinna juurde kõrge kontsaga kingad. Tänaste stilettodega võrreldes oleks neid küll võinud lausa sussideks nimetada, kuid Norra mõistes oli tegemist killer-kontsadega. Minu katse mitte silma torgata ja sisse sulanduda kukkus kolinal kokku. Ma oleks ju pidanud paremini teadma! Tenniste, teksade ja kapuutsiga dressipluuside keskel paistsin ma silma nagu valge vares. Juba esimese minutiga olin ma reetnud oma mitte-norra päritolu. Ma tundsin kuidas tüdrukud mind pika pilguga mõõtsid ja poisid harjumatut vaatepilti uudistasid. Juba esimesel vahetunnil võeti mind „pihtide vahele“, et teada saada, kes ma selline olen ja kust ma tulen ning vastama kohustuslikule küsimusele, kuidas ma nii hästi norra keelt oskan.

Isegi Roomas, kus me päevas sada tuhat kilomeetrit jalgsi käisime, arvasin mina, et kõige mugavam on ringi käia seelikus ja kontsadel. Pöörake tähelepanu kuldketile, mis käis kõrgekaelusega kamspuni peale. Miks? 

Kõrgetest kontsadest hoolimata sulandusin ma ajapikku seltskonda, kuid ometi jäi mulle terveks kursuseks tunne, et mind ei võetud päris omaks. Isegi siis, kui ma kontsad madalamate jalanõude vastu vahetasin, kui ma raha kokkuhoiu mõttes teiste üliõpilastega sarnaselt jalgrattaga või jalgsi kooli käi. Ma jäin ikka võõraks, sest ma ei elanud üliõpilaslinnakus nagu teised, vaid „Elvegatal“, mis kõik alati ahhetama pani. „Ah sa elad seal? Kuidas nii?“ küsiti mult pidevalt justkui eeldades, et Ida-Euroopast tulnuna peaksin ma elama kättejuhtunud asjadest kokku klopsitud hütis Lillehammeri ääremail. „Nende juures? Jaa, nendest oleme me kuulnud,“ lisasid kohalikud üliõpilased alati, isegi õppejõud, „nad on ju meie linna ühed jõukamad inimesed.“ Ma ei osanud sellele lausele kunagi reageerida, noogutasin vaid kohmetult. Võib-olla kujutasin ma seda endale ette, aga mulle tundus, et mind kardeti sellepärast ja peeti ära hellitatuks ning uhkeks.

Võõraks jäin ma ka seetõttu, et ühiste pubi-tuuride asemel valisin ma sageli hoopis lugemise. Mitte et ma poleks tahtnud rohkem väljas käia ja oma kursakaaslastega rohkem tuttavaks saada, kuid esialgu osutusid õpingud minu jaoks siiski raskemaks kui ma olin arvanud. Aasta Lillehammeri keskkoolis oli selle kõrval olnud nagu lapsemäng. Ma oskasin küll norra keelt, kuid loengus konspekteerimine ja kõigest arusaamine valmistas mulle piisavalt peavalu. Ma kartsin läbi kukkuda ja alt vedada nii oma norra kui eesti peret. Nad kõik olid mu üle ju nii uhked, see ei oleks sobinud, kui ma oleks tunnistanud, et kunstiajaloo õppimine norra keeles käib mul üle jõu. Ei, ma pidin sedavõrd rohkem pingutama. Selleks ajaks kui loengus konspekteerimine mulle enam raskusi ei valmistanud, oli kursus omavahel juba liiga hästi tuttavaks saanud, et ma ei osanud ise õigesti seltskonda sulanduda. Terve kursuse vältel jäin ma „selleks Eesti tüdrukuks, kes nii hästi norra keelt oskab“. Tagantjärele mõeldes olin ma mingis mõttes nagu tsirkuse atraktsioon, keda teistele näidati.

„Saage tuttavaks, see on Evlis/Elvis/Evaliis/vahel harva öeldi mulle siiski ka Eveliis, ta on Eestist,“ tutvustasid mu kursakaaslased mind oma sõpradele. „Kas pole tõsi, et peaaegu ei saagi aru, et ta pole norrakas?“

Ja sellele järgnes peaaegu alati teine kohustuslik lause: „Ütle midagi eesti keeles, see on nii naljakas! Aga see meenutab kuidagi soome keelt, kas see ei peaks vene keele moodi kõlama?“

Aaaaah! Jälle see sama lugu. Kui palju kordi olin ma juba pidanud seletama. „Ei, ma ei saa läti ja leedu keelest aru,“ pidin ma aru andma. See ärritas mind, mingil kummalisel põhjusel eeldasin ma, et kõik peaks teavad, mis keelt Balti riikides räägitakse ning et vene keel on hoopis midagi muud. See kõik oli minu jaoks nii iseenesest mõistetav. Common knowledge! Täpselt nagu norrakate jaoks oli iseenesest mõistetav, et kõik teavad nende hümni autorit.

Ma ei tea palju peaks mulle praegu maksma, et ma midagi sellist selga paneks.