Brutselee on jälle sammuke lähemal raamatuks saamisele

Tänaseks olen ma otsustanud ka selle raamatu ise kirjastada.*  Erinevus eelmiste šedöövritega on selles, et ei mingit Johanna Mariat enam, täitsa Eveliis kirjutab seekord. Mis ma ikka end varjan ja põnevaks teen.
Kriitikat ma ei karda. Kellelegi ikka meeldib. Kasvõi mulle endale.
Ja perele peab ka meeldima, see on ilmselt lausa pere käsiraamatus kirjas, et "oma pereliikmete tegemisi tuleb toetada". Onju?

Järgmise nädala jooksul püüan ma ära valida paberi ja siis algab kõige raskem osa sellest missioonist. Kuidas saada Marek joonistama? Ta peab mulle kümme pilti joonistama, aga selleks peaks ta vahelduseks ka kodus olema. Kuidas seda saavutada?
                                                                   ****

„Kas sa arvad, et su Suur Õde on rumal?“ küsis Brutselee üllatunult.

„Ei, üldse mitte!“ kohkus Tilluke Delisa mõttest, et ta oli jätnud mulje, et peab oma õde rumalaks. „Ei, ma arvan, et ta on kõige targem üldse. Ta teab nii palju asju, millest mina pole kuulnudki!“

„Näed siis,“ naeris Brutselee kapi tagant, „ära kunagi arva, et Suured Õed on rumalad! Usu mind, küll ta teab, mis ta loomanimedega sõprade pärisnimed on. Suured Õed on targad!“

„On,“ nõustus Tilluke Delisa. Alles hiljuti, kui Suur Õde uue 486 arvuti sai, ei osanud isegi emme seda käima panna, kuid Suur Õde pani mängleva kergusega tööle nii arvuti kui ka uue arvutimängu, mille ta oli disketiga naabripoistelt saanud ja mida 386-d ei mänginud. Jah, Suure Õe tarkuses ei saanud kahelda!

                                                               ****

Vähemalt üks kord saan ma end Targa Suure Õena tunda. Isegi kui ma pidin selleks Torukollid välja mõtlema!

*Ma ei saa aru, kui raske on inimestel meilidele vastata?  Noh kasvõi, et kuule tropp, see mis sa saatsid on jama, puhka jalga! Minu meelest on nõme kui kirjadele üldse midagi ei vastata. Nii palju ju ikka peaks aega olema? Ja viisakust. 

EDIT: Ja teate, mis veel. Ma lähen esmaspäeval üht rendipinda vaatama selle käsitööpoe jaoks. Pöidlad pihku, et see sobiks! Hoidke alt, siit ma tulen. Ma kohe ärgates tundsin, et täna on üks hea päev!
PS: Anary, first we take Manhattan ja siis Skandinaavia;)

Peaks juba peegelpildiga harjunud olema...

...sest juba kolm kuud olen ma ju räsitud ja väsinud maanaise välimusega olnud ja kui lisada sellele veel üheksa diivanisuurusena ringiliigutud kuud, siis ei tohiks see peegelpilt mind ikka üldse enam üllatada, aga näe üllatab.
                        Vaatasin täna peeglisse ja mulle vaatas vastu Cousin Itt Adams Family'st:

Päriselt ka. Kui ma kohe lähiajal juuksurisse ei saa, siis võib mind ära tunda sellise uue välimuse järgi. Uue välimuse puhul oleks muidugi plussiks see, et pekivoldid ei paistaks juuste alt välja, aga mis te siis arvate, et kõik juuksed niimoodi vohavad. Oo ei, ikka vaid tukk on see, mis pöörase tempoga kasvab.

Lisaks sellele vajavad ka mu käed maniküüri. Peale värviliste sokkide ja saiapuru ei kannata ma ka väljakasvanud küüsi. Pediküürist ei hakka ma rääkima. Isegi Marek küsis üks päev mu varbaid nähes: "Mis nendega juhtunud on?"
"Need, mu kallis mees, on varbad, mille küüntelt on lakk maha tulnud," vastasin ma talle ja peitsin varbad pleedi alla. Et teda mitte rohkem šokeerida:)

Head inimesed, aidake!

Mul on nii hädasti vaja pinda selle käsitööpoekese jaoks. Netist ei leia. Kas keegi ei tea kedagi, kel oleks äripind üürile anda? Soovitavalt ikka Kalamaja kandis. 

Keila vist ikka jääb liiga kaugele. Vôi? Samas Kodubutiik ju siin on. Ja toimib. 

Aidake mul pind leida. Sest no vaadake ometi neid uusi nunnusid, mis A. järjekordselt meisterdas. 

Ilusate vanemate ilus laps...

...ehk naerame vahelduseks Mareki üle ka. Ma olen siin näidanud oma beebipilte ja lasknud enda üle naerda, aga olgem ausad, see beebipilt, mis ma Marekist leidsin, on minu omadest kordi naljakam. Uskumatu, et ka tema oli maailma kõige ilusam laps;)

Päris kohe ime, et Britt Ida Loviisa nende geenide juures ikka niiiiiiii ilus välja kukkus:D

Ja kuigi ma jätan Idast mulje nagu tõelisest deemonlapsest, siis tegelikult on meil ikka väga palju helgeid hetki ka. Selliseid kui ta maailma kõige armsam laps on.

Siis kui ta kõva häälega naerab või mitu tundi järjest jutustab, nii et ma tähelegi ei pane, et ta tegelikult juba ammu magama peaks ja siis imestan, et miks ta korraga nutma hakkab.

Siis kui ta püüdlikult päeval rahmeldab. 

                                        

 Enne öist rallit  kvaliteetaega veetmas.  Kui ta kilkab ja naerab.

Kuid kõige ilusam vaatepilt on ikkagi unine haigutav laps. Eriti kui sellele järgneb rahumeelne magamajäämine;)

                                                   

Võib-olla on tõesti võimalik, et kunagi ütlen ma, et issake, ma küll ei mäleta, et mu laps titena nutnud oleks, ikka selline hea laps oli pigem. 

Suurim sõber

Diibi suurim sõber ei jäta ikka jonni. Nagu ma juba öelnud olen, siis on ta läbi kaevanud kõik võimalikud ametid, et keegi ometi meie uksed sulgeks. 

Sel nädalal tellis ta meile müramõõtmise. Kolistasid ja müristasid need mõõtjad meie pinnal nagu hullud, nii et restoranis oleks saanud viibida vaid kõrvaklappidega ning tunnistasid nemadki, et kaevata pole suurimal sõbral millegi üle, et see heli, mis läbi betoonseina suurima sõbra korterisse kostus, oli minimaalne. Ometi segab teda nii külmkapiukse avamine kui tolmuimeja. 

Ja ma mõtlen, kaua ta ometi jaksab kaevata? Ma ise enam ei jaksa isegi ärrituda. Ma loodan karma peale.

Ilmetust ilmekaks

Veel üks ilmetu Jyski kummut sai veidi ilmekama välimuse. Mina olen rahul. Õnneks on nüüd tõesti salvrätid otsas.  Ma olen ju unstoppable, mine tea äkki poleks taibanud enne lõpetada kui kogu tuba oleks roosidega kaetud olnud. 

Ja nii veider kui see ka pole, siis see imearmas häll, mille ma Telliskivist suvel soetasin ja milles Britt Ida küll minimaalselt maganud on, hakkab väikseks jääma. Last pole justkui ollagi, aga asjad kipuvad väikseks jääma. Samas 61 sentimeetrit last on ikka täitsa palju rohkem kui 50 sentimeetrit last.

Mehed on ikka elu õied küll

Britt Ida magas öösel rahutult ja ärkas iga paari tunni tagant rahmeldes üles, või noh ei ärganud ka, lihtsalt rahmeldas ja sahmerdas ja krigises poolenisti magades. Ma püüdsin tal aidata gaasidega hakkama saada, aga sain ainult asja nii palju paremaks, et ta magas jälle natuke ja alustas siis uuesti. Nii umbes kahe paiku hakkas ta veidike häälekamalt, trihnudes kui kasutada üht järjekordset vanaema uudissõna, üles.
Marek võttis lapse sülle ja ohkas: "Kuule, laps, miks just täna öösel, kui issi tahaks hommikul vara tööle minna! Nii ei saa ju!"
Olin küll unesegane, aga ei saanud vastu kiusatusele, et  sarkastiliselt küsida, et miks siis ei saa.
"No kuidas ma lähen tööle vara kui ma olen unine ja magamata," vastas ta mulle õnnetult.
"Mida? Ütle uuesti?" mõtlesin ma oma peas. Kolmest kuust olen ma magada saanud vaid loetud ööd. Ja ometigi olen ma pidanud hommikul ärkama. Lausa terve päeva ärkvel olema. Ja paar korda veel öö ka takka otsa. Ohh, neid mehi, nii õrnad ja haprad, tõelised elu õied!

Hommikul ärkas Hr.Abikaasa siiski enne kukke ja koitu. Ma muidugi ei tea, kas ta oleks ärganud ka siis, kui Britt Ida ei oleks jälle sahmerdama, mind kätega peksma ja trihnuma hakanud;) Pani ahju kütte, et naisperel soe oleks kodus ja läkski tööle. Unisena ja magamata.
Boonuseks vastas ta mu unesegasele torinale, et täitsa lõpp, üldse ei saanud öösel magada: "Tead, mina ärkasin ka iga ta liigutuse peale täna üles, ma olen ka magamata!" Oooooo, vaeseke!

Kusjuures tegelikult on Hr. Abikaasa väga suureks toeks ja abiks "deemonlapse" kasvatamisel. Noh nii igaks juhuks ütlen, kui keegi peaks arvama, et oomaigaad, nüüd pole ta enam oma ideaalse mehega ka rahul. Olen küll, aga see ei tähenda, et ta üle aeg-ajalt nalja ei võiks visata;)

Ja öelge mulle, kas gaasid ja muud sellised vaevused ei saagi kunagi otsa. Tark raamat ütles, et kolmandaks elukuuks on see mure murtud. Britt Ida on kolm kuud ja viis päeva vana. Aga ikka rahmeldab ta end just kõhumurede pärast üles. Kas tark raamat valetab? Mida teha, et lapsel kergem oleks? (Rohtu hakkasin ka uuesti andma talle enne iga söögikorda, või vähemalt enne iga piimasegu söögikorda.)
Mudu mulle tundub, et ta magaks peaaegu terve öönagu kott, sest süüa ta ei taha ja tegelikult ka üles ärgata ei taha, lihtsalt miski ajab teda üles. Saaks sellest miskist lahti, saaks terve pere magada ja issi ei peaks unisena tööle minema;)

#diip #päevapakkumised

Sellest nädalast on meil ka päevapakkumised. Tänane päevakas forell estragonivôi ja pärlkuskus marineeritud aedviljadega. Nagu kunst taldrikul. Ja maitses taevalikult. 

Eilne Lindströmi kotlet oli sama ahvatlev. Päevapakkumiste hind 5€

Ehk teisisônu taldrikutäis Eesti maitseid iga päev: 

Pannkoogid ja pidžaamad

Meie napakatel sõpradel tuli selline huvitav mõte, et teeks ühe pidžaamades pannkoogipäeva. Mis saab mul selle vastu olla. Eriti kui külalised ise kooke küpsetavad. 

(Mulle väga maitsevad pannkoogid, aga mulle absoluutselt ei meeldi neid küpsetada. See on üks nürimaid tegevusi peale pesu triikimise. Mille ma kusjuures lubasin täna ette võtta. Mitte ei viitsi. ja nii ma toongi ettekäändeks, et pean magava Britt Ida kõrval valvama. Kuigi ta pole seda nägugi, et ta täna valvamist vajaks:)

                  Parimat sorti külaline .                                      Kellaviietee pidžaamas. Kui peen!

          Laud sai ka kaetud. Kes ütles, et pidžaamad ja kristall ei käi kokku. Või viinapitsid ja pannkoogid. Või et magusat ei või süüa enne soolast. Ussipesas võib kõike!

Brittid ja Idad ja Ida Loviisad

Aeg-ajalt ikka küsitakse mu'lt jälle, et aga miks ikka selline imelik nimi. Eks ma olen seda ju miljon korda seletanud, aga saan aru, et kõik maailma inimesed ei loe mu blogi ja siis ma seletan jälle. 

Mina ei ole ju süüdi, et Britti ja Britt Ida vanemad neile sellised imelikud nimed panid, et meile mõlemile Marekiga meeldis nimi  Ida Loviisa ning boonusena selgus, et Mareki vanavanaema nimi oli Ida Loviisa. Mõelge kui Britti ja Britt Ida ja Ida Loviisa nimed oleks olnud hoopis Leopoldiine Lugiine või...no ei jää mulle need proua Ene vanatädide ülipeened nimed meelde. Siis oleks ju puhta hull lugu;)

                   Britt                                             Britt Ida Loviisa                                  Britt Ida      

    Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Mul on ju ka natuke naljakas nimi. Miks Eveliis küsisin ma oma emalt tihti, miks selline imelik nimi, miks mitte Katrin või Margit või Kristiina nagu kõikidel teistel? Vastuseks olen ma saanud vaid, et ema oleks mulle nimeks tahtnud panna Kai, aga isa nõudis, et nimeks saaks Eveliis. Ühe sõnana. Mitte sidekriipsuga. Miks? Keegi ei tea.
Lapsena mulle oma nimi ei meeldinud. Mu meelest see oligi nii veider. Kõik alati küsisid üle, misasi? kas sidekriipsuga? Nüüd aga ütleks ma küll, et aitäh isa, et sa just selle nime valisid. See on minu nimi. Veider nagu minagi. Kuigi tõele au andes, siis nüüd ei tundu nimi juba ammu enam veider. Vaid siis kui mind välismaal Elviseks või Evil Eye'ks on kutsutud. Ma ei kujutaks end ette Kaina. Ma ei ole Kai.
Ka mu (pool)venna nimi on natuke veider. Miks Karli, küsis vend kui nad isaga aasta lõpus meil külas olid.
Selgus, et isale meeldis nimi Karl, aga seda nime ei saanud panna, sest ta ülemusel oli selline nimi. "Noh, nii ma mõtlesingi, et lisame i sinna lõppu, et oleks teine nimi," vastas isa.
Vend noogutas. Veidike segaduses. "Nojah," ütles ta peale mõningast mõttepausi, "teised siin seletavad, kuidas nimel on perekondlik taust, aga mina saan öelda, et minu nimeks sai Karli, sest Karl oli isa ülemus. Kõlab loogiliselt." 
Mulle tundub siiski, et ka Karlil on just õige nimi. Tema nimi. Mitte Karl. Isa on meile veidi kummalised, aga õiged nimed suutnud panna.



                                                                       

Arusaamatu

Lapsed on ikka nii lollid, vabandust, rumalad. Kui mul on külm, siis ma panen end riidesse, mitte ei mängi kaheksajalga või mõnda muud veidrat mängu, et jumala eest mitte jalgu pükste sisse saada. Kui mul on kõht tühi, siis ma söön, mitte ei mängi toiduga (ma ei hakka ju täpsustama, mis see toit on, onju), nii et me mõlemad oleme pealaest jalatallani piimased.
Ja jumala eest, kui mul on uni, siis ma jään magama, mitte ei nuta, nihele või ei itsita kõige laiemat naeratust, et teate, ma küll nii väga tahaks magama jääda, aga teie kiusamiseks ma lihtsalt ei jää.
Miks lapsed aru ei saa, et toit ja uni on kaks peaaegu et maailma kõige paremat asja? Miks on näiteks unega vaja nii metsikult võidelda?
Arusaamatu....

Diip on diip

Teate kui hea on selliseid positiivseid lookesi leida. Ma mõnikord ikka veel mõtlen, et Diip on unenägu, aga siis saan aru, et pole. Et see on ju meie töö vili. Ja mis saaks olla veel meeldivam kui see, et restoran inimestele meeldib👏

Pealkirjata

Eile keegi küsis, et mida ma elus kahetsen. Mulle ei torganud suurt midagi pähe. Ma ei kahetse midagi, kõik ka nö vead on hiljem kasulikuks osutunud. Vôtame kasvôi blogi-draama, kui ma Mutrikese pärast kinga sain. Kas ma kahetsen, et blogisin? Ei. Sest tänu blogiloole leidis mind järgmine tööandja, tänu sellele tööle leidsin omakorda järgmise töökoha...Niisiis ei midagi kahetsust väärt. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus Tatraveskite keskel.

Aga täna kui raamaturiiulist midagi otsisin ja ühe vihiku leidsin tuli mulle meelde, et midagi ma ikka kahetsen küll. Ma kahetsen, et ma tädi Heljut rohkem ei torkinud, et ta juba palju varem oleks kirjutama hakanud. Nüüd on meil pônevast aga ka traagilisest loost vaid viis lehkülge, mis ta kirja jôudis panna. Mul on nii kahju, et ta rohkem ei jôudnud.

Ka Ida lastelastel oleks kunagi olnud huvitav lugeda, kuidas nende vanavanavanavanavana...ema ja tädi kunagi ammu ammu aega tagasi elasid. 

Tilluke nupuke

Kes on proovinud, need ju nôustuvad? Selline tilluke heatuju-nupuke kulub ära. Eriti kui võtta arvesse, et ägedaid söögikohti aina lisandub.
Esmaspäevast on meil olemas ka  päevapakkumised. Tulge uudistama!

OOTD

Kui ikka mingi teema internetiavarustes kirgi kütab, siis pean mina ka kohe oma arvamust avaldama. Tegelikult olen ma seda oma peas sada miljonit korda mõelnud, aga pole viitsinud avalikult erutuda. Täna siis viitsin. 

Et kõik ausalt ära rääkida, siis mulle meeldivad elustiili ja ilublogid. Viimase aja lemmik on näiteks Oslo in Chanel. Mulle meeldib selle blogija stiil ja mulle meeldib vaadata, kuidas ta imeägedalt kombineerib omavahel selliseid riideesemeid, mille peale ma ausalt öeldes ei tuleks unes ka. Tulemus on igati kihvt! Ma tahaks, et ma ka nii oskaks. 

Ja mulle meeldivad need moeblogijad, kes näitavad, kuidas kombineerida omavahel Zarast, H&Mist või Lindexist ostetud riideid second hand´i asjadega või leidudega vanaema pööningult. 

Aga...ma ei kannata "moeblogisid", kus blogija paneb selga retuusid ja pika kampsuni ning esitleb seda kui ekstreemselt vahvat ja omanäolist stiilinäidet, mille peale mitte keegi teine maailmas ei tule. Lisab veel, et midagi ilusamat ja paremat ei saaks välja mõeldagi. Tegelt ka? Ma saan aru, et need riided on keegi hea tädi või onu mõnest poest saatnud reklaami eesmärgil ja siis tulebki neid taevani kiita. Aga no kuulge, pool maailma ju käib nii riides, ei ole mingi eriline stiilinäide. Eriti ajab see mind naerma, kui raseduse ajal leitakse, et see on kõige ägedam riietusstiil. Ei ole ju? See on kõige lihtsam ja odavam. Mugav ka. Aga mitte maailma kõige ägedam stiil. 

Teine variant on muidugi, et blogijal ongi ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang ja ta arvabki, et on kokku sobitanud midagi imetabast. Sellisel juhul ei saa sellist "moeblogi" üldse arvustadagi.

Samuti ei meeldi mulle postitused, kus taevani ülistatakse mõnd täiesti tavalist toodet, eriti kui seda tehakse sõnadega "vau, midagi nii imelist pole ma kunagi oma elus näinud/katsunud/tundnud/söönud/joonud", aga tegu on Tere piima või O.B tampoonidega. 

Või siis postitused stiilis "avastasin kogemata sellise poe ja leidsin sealt maailma kõige ilusama toote". Ilmselgelt leidsid sa selle toote oma postkastist ja mitte kogemata, eks;)

Mul ei ole absoluutselt mitte midagi reklaampostituste vastu, sest tuleb ju tunnistada, et sealt võib nii ühtteist asjalikku silma jääda. Näiteks neist "Emme linnupoeg" ja "Issi väike päike" bodide olemasolust ei oleks mul ilma teatud blogideta aimugi olnud, mul on hea meel, et ma need leidsin. 

Samuti ei ole mul midagi selle vastu kui keegi oma blogis haibibki piima või tampoone või ma ei tea mida, aga seda saaks tõenäoliselt teha kuidagi vahvamalt. Fotolavastusena? Ja jumala eest, kui mõni toode, mis ikka on kräpp, siis seda ei pea ju "oivaliseks" kiitma vaid sel põhjusel, et see on tasuta saadud.  Selge see, et toote saatja ei ole huvitatud negatiivsest reklaamist, aga asju peaks saama ka neutraalselt kirjeldada.  Ja kõike ei peagi ju reklaamima. Kui toode ei meeldinud, siis saab ju öelda, et teate see mulle ei meeldinud, et ma parema meelega sellest oma blogis ei räägiks. Või saan ma asjadest valesti aru? 

Arvate, et olen kade, eks ju? Nohhh...mõningatest tasuta asjadest ei ütleks ka mina ära, te ise ka ilmselt, aga kade ma ei ole. Mujal maailmas teenivad inimesed blogidega raha ja mitte mingit kommiraha, vaid miljoneid. Miks ei võiks siis Eesti blogijad oma blogidega nö teenida. Pealegi, keegi ei sunni neid blogisid ega postitusi lugema. Aga mul on tunne, et see osa Eesti blogimaailmas on nii algeline ja kohmakas ning seepärast ongi need reklaampostitused minu jaoks kohati piinlikud. Aga no mina pean ennast ka teistest paremaks, mulle ei saagi kõik mainstream meeldida:DDDD

Ülaloleval pildil on Britt Ida OOTD detailid. Enne seda kui ma talle need kõik selga sain ja ta need piima täis lödistas. Nii et OOTD tuli hoopis teistsugune. Kui see oleks reklaampostitus, siis ma ilmselt ei paneks talle teisi riideid selga, vaid hüüataks nüüd "vau, kui supermaterjalid, piimaplekki ei jäänud isegi näha!"

Diip kunstiinimene on rääkinud. 

17 fakti minust läbi piltide

Eile, kui ma magava Ida kõrval istusin, et olla  iga hetk valmis talle lutti tagasi suhu torkama, et ta jumala eest ei ärkaks, lappasin ma ajaviiteks vanu albumeid. Pooleteist tunniga sai päris korralik ajareis tehtud. Siia sai sellest reisist seitseteist pilti koos seitsmeteistkümne täiesti ebaolulise faktiga.

1. Esimene reis Rootsi, ma pakun, et olen mingi üheksa-kümne aastane. Sellelt reisilt on pärit seik, mis jääb mind ilmselt kummitama terveks eluks, sest seda tuletatakse mulle kogu aeg meelde. Mulle osteti poest üks Barbie, aga mina tahtsin kahte. Seepärast hakkasin ma pargis kõva häälega nutma, nii et kõigil piinlik oli. Kas ma neid kaks ka sain, ma ei mäleta. Pildil on mul seljas esimesed välismaa dressid. Yves Saint Lauren. Miks ma seda mäletan, ärge küsige. Ma ju ei teadnudki, mis või kes Yves Saint Lauren on, aga mul on meeles see logo. Lihtsalt on.

2-3. Järgmised Rootsi reisid. Ilmselt 12-13-aastasena. See on minu hea lapse/nohiku periood. Ma õppisin koolis viitele, tegin töövihikus alati rohkem kodutöid kui vaja oli. Hästi palju veetsin ma aega tädi Helju ja vanaemaga. Sealt ka paljud mu tänased väärtushinnangud pärit on. Kasvõi lihtsad elutõed "Anna alati inimesele teine võimalus" ja "Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse". Kolmas pilt on tehtud Estonia laeval, siis reisisime me ilma kajutita. Kajut oli liiga kallis.

4. Julgen pakkuda, et olen 14-aastane. Fännasin Musta Q-d ja käisin koos Dagnega igal nende kontserdil, mis Tartus oli. Ise arvasin, et olen jube lahe, aga tegelikult olin ikka nohik. Dagnel ja Heilyl olid selle aja peale ammu esimesed peikad. Mina töllerdasin niisama kaasas:)

5. Tundub, et üheksakümnedatel elasid kõik korraks läbi mingi tanksaapa ja piece-märgi perioodi. Ju siis oli popp selline pool-emo välja näha. Keemilised lokid ja loomulik kartul kuuluvad asja juurde. Kohutav, eks? Aga pilt on muideks tehtud Eiffeli tornis. Me Heilyga käisime Enelini moekooliga Prantsusmaal reisil.  Mäletan, et püüdsime Louvre'is Mona Lisat leida, aga lõpuks andsime alla, sest muuseum oli liiga suur ja see on ju vaid mingi pilt.

6. Emost hakkab kooruma tibi-periood. Pildil olen ma 15-aastane. Postimehel oli tol korral vahva noortelisa "Jess", kus me Dagne ja Heilyga "töötasime". Sellell pildil oleme me enne Sangari fotoshuuti riideid valimas. Nagu modellid või nii;) Pildit pole küll näha, aga mul on seljas mingi totakas valge karvane nabapluus/kampsun, mille naabritädi mulle õmbles. Tol ajal pidi naba näha olema!

7. Esimene aasta Norras. Vahetusõpilasena. 16-aastane. Tibi hakkab aina enam välja kooruma. Tänu sellele aastale ei käinud ma Eestis 11. klassis ja poleks peaaegu 12.klassi lõpetanud. Õnneks sain siiski kõik hinded korda ja koos teistega lõpetatud.

8. Keskkooli lõpuks oli tibi valmis. Sellisena jätkasin ma veel päris pikalt. Pildil on mul seljas popp Nike jope, mille ma isalt välja pressisin. Ise olin jube rahul. Nike oli tol ajal ekstreemselt popp.

9. Teine aasta Norras. Lillehammeri Kolledžis. 19-aastane. Kuna Lillehammeris oli suht igav, siis käisin ma mõnikord Oslos oma "õel" külas. Ta oli sama vana. Me tegime endale salaja tätoveeringud. Minul on siiamaani alaseljal eriti debiilne roosiga tätokas. Selline tilluke. Maksis 600 NOK-i. Suurema jaoks ei olnud meil kummalgi raha. "Õde" pidi enda oma hiljem eemaldada laskma, sest vanemad ähvardasid ta pärandusest ilma jätta. Mina lasen ka enda oma kunagi varsti ümber teha.

10. Kas sõnu on üldse vaja? Roosa nahkseelik räägib enda eest. Kõrged kontsad ei paista pildilt välja. Ikka Lillehammeri teine aasta. Norra tüdrukute seas torkasin ma silma nagu valge vares, oma kursa tüdrukutele ma ei meeldinud. Ma meeldisin oma kursa poistele:D Ühega neist käisin ma kaks nädalat isegi kohtamas, siis hakkas mul temaga igav. Peale seda meeldisin ma kursa tüdrukutele veel vähem.

11. Kolmas aasta Norras.  21-aastane.  Või sinna kanti. Tänu stipendiumile põgenesin Tartu elu eest Oslosse. Mul oli Tartust niiii kopp ees! Kaalusin tõsiselt, kas üldse tagasi tulla. Tulin.

12. 2003 või 2004 kolisin Tallinna. Elu oli nagu lill! Ühelgi peol ei jäänud käimata. Privést sai lemmiklubi.  Nalja sai palju. Lollusi sai ka tehtud omajagu. Piibe pool sai ära joodud miljon rummikokteili.

13. 2005.a lõpetasin TÜ-s Skandinavistika. Ülikoolist sai alguse mu Ibseni vaimustus. Tänaseks on see lahtunud. Suuresti tänu sellele, et idee Ibseni festival korraldada feilis. Metspart on üks mu lemmiknäidendeid siiski siiani. "Võttes kespäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele" on mu meelest siiani üks huvitavamaid mõtteid. Ühtepidi nii õige, aga samas nii vale. Kumb on õigem - kas väike eluvale ja õnn või täielik tõde, mis võib purustada (l)ootused? Hmmm, mu Ibseni vaimustus ei ole siiski vist kustunud...

14. 25-aastaselt tundsin ma, et olen maailma kõige targem ja ilusam, edukam ka. Emme ütles selle kohta "ebaadekvaatselt enesekindel".  Aga ma olin enesekindel. Ma hakkasin endasse uskuma. Uskuma, et kuigi minust ei saanud välisministrit või suursaadikut või juristi nagu emme lootis, et äkki mul siiski on veel lootust:D  Minu eluvale? Või puhas tõde?
Pildile tekkis Marek.  "Tassis mu metsa". Keegi ei suutnud uskuda, et mina maale kolisin. Mul hakkas pikale veninud tibi-perioodist kõrini saama.

15. Üle 30. Iga kord kui ma poes mõnd riideeset vaatasin, ohkas Marek: "nii sinulik" või "sul on selliseid juba neli" või "miks ma üldse ei üllatu". Ma vaatasin poes vaid minulikke riideid. Vaatan siiani. Mulle meeldivad vaid teatud tüüpi riided. Teistes tunnen ma end ebamugavalt. Siiani. Kuigi mulle meeldiks kanda seksikat minikleiti, jääb see ilmselt vaid mõtteks. Või minevikku;) See ei ole mina. Mina olen kampsuniga diip kunstiinimene:D Võtke või jätke.

16. 30 lisakilo hiljem. Esimest korda elus mitte blond või loomulik kartul. Mul on  hea meel, et ma rasedaks jäin, sest mul oli oma tööst kopp ees, ma vajasin vaheldust. Ma vajasin Norrast väikest pausi. Ühtlasi tundus mulle, et mu tööd ei hinnatud vääriliselt.  Minulikult olin ma veidike solvunud.
Diip hakkab saama reaalsuseks!

17. Never ever, veel aasta tagasi ei oleks ma uskunud, et kunagi saab olemas olema selline pilt. Mulle ei meeldinud lapsed. Nüüd on hakanud meeldima. Veider, nii fu**ing veider!   Kahe kuu pärast saan ma 33.

Kuidas me Britt Idaga kohtumisel käisime

Jonnakalt jätkan ma seda rida, et lapse pärast ei jää kusagil käimata ega ühelgi kohtumisel osalemata. Kui mina ja Marian oleme lubanud turundusega tegeleda, siis turundusega me ka tegelema. Aga et üks meist on Tartus, siis Tallinnas saan kohtumistel osaleda mina. Koos Britt Idaga. See ei ole ka kunagi probleem olnud, sest Idale tundub Diibis meeldivat, ta on seal alati rahulik või suisa magab.
Ometi pidi üks kord saabuma ka see päev, kui ta Diibis rahulik ei ole. Ja loomulikult otsustas ta selleks päevaks valida just ühe neist kui me pidime ühe ettevõttega kohtuma. Ma jõudsin ära öelda tere ja kallata endale tassi piparmünditee kui Ida nihelema hakkas. Ja jonnima. Algul vaikselt trihnudes ja edasi aina häälekamalt. Rahulik oli ta vaid nii, et ma seisin, hoidsin teda süles ja nõksutasin oma keha üles-alla, ühele ja teisele poole. Nagu tõeline retard. Aga Ida oli rahulik. See aga tähendab omakorda, et pool sellest, mida minuga kohtuma tulnud naisterahvas rääkis, läks mul kaduma. Ma loodan, et ma vähemalt noogutasin õiges kohas kaasa.
Just siis kui ma olin rahuliku Idaga uuesti diivanile istunud pidin ma kohe uuesti eemalduma. Mähkmeid vahetama. Hea on, et Marek oli varnast võtta ja sai minu asemel vestlema jääda. Tagasi jõudsin ma siis kui naisterahvas pani mantlit selga ning lausus, et oli tore kokkuleppele jõuda.
Mul ei jäänud üle muud  kui totralt naeratada ja tunda  heameelt selle üle, et kokkuleppele jõudsime. 

Kohe kui naisterahvas lahkus, jäi Ida magama:)

Ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi

Kuna ükski kirjastus mu šedöövrile tormi ei jooksnud (ma lohutan end sellega, et nad lihtsalt ei sattunud õigel hetkel mu blogi lugema), siis tuleb edasi minna ja mõni muu lahendus leida, et Brutselee ei peaks vaid torudesse kahistama jääma. Ma olen saanud mõned kontaktid ja asun nüüd usinalt neid ahistama.

Alla ma ei anna. Sest üks unistus ju sai teoks. Asi see siis teinegi teoks on teha. Ma olen ju harjunud sellega, et mitte midagi ei tule lihtsalt. Niisama. Vaid nõuab pingutust. Ja ahvikannatust.

Tillukesel Delisal oli igav. Ta oleks isegi nõus olnud paar tundi Suure Õe sõna kuulama, kui õde vaid kodus oleks olnud, sest iga kord, enne kui õde tõredaks muutub ja Tillukese Delisa oma toast välja kupatab, sest ta ei viitsi enam „titeasjadega tegeleda“ ja tahab vaikuses Märt Rannamäe show´st uusi laule kassetile lindistada, loeb Suur Õde Tillukesele Delisale muinasjutte, kammib ta juukseid ja teeb soenguid, lubab oma riiulites sorida ja mõnikord isegi annab mõne asja Tillukesele Delisale päriseks. Aga Suurt Õde ei olnud kodus. Ja Brutseleed ei olnud kodus. Tillukesel Delisal oli igav.

Ta käis päevas mitu korda pruunile seinakapile koputamas, lootes kuulda oma peenikesehäälset sõpra teisel pool kapiust vastamas, kuid ei midagi.

„Brutseleen,“ sosistas ta vaikselt ja koputas kapiuksele. Võib-olla on Brutselee õde kodus? Tilluke Delisa oleks hea meelega temaga tuttavaks saanud ja uurinud, milline ta salapärane sõber välja näeb. Torukollike ei olnud oma välimusest kunagi rääkinud. Ta peab ikka väga pisike olema, kui ta mahub torudes ringi liikuma, mõtles Tilluke Delisa. Naljakas oli see, et Brutselee teadis Tillukese Delisa kohta kõike juba siis, kui nad ei olnud veel sõbrad, aga tüdruk ei teadnud oma sõbra kohta midagi.

Kusagilt kostus krabinat. „Brutseleen?“ hüüatas Tilluke Delisa ja jäi siis kuulatama. Teiselt poolt kappi ei olnud enam midagi kuulda. Vaikus. Siis oli jälle kuulda vaikset krabinat, see tuli justkui kusagilt kaugemalt. „Brutselee, oled see sina?“ küsis Tilluke Delisa, ta oli harjunud, et sõber vahepeal teda narritas. Oli küll kapis ja kuulis, mis Tilluke Delisa rääkis, aga ei vastanud, krabistas lihtsalt midagi omaette ja hakkas siis vaikselt itsitama. Siis oli krabinat uuesti kuulda, see meenutas võtme keeramist snepperlukus. Naljakas, mõtles Tilluke Delisa, ta polnud varem Brutseleed ust lahti või kinni keeramas kuulnud ja taipas siis äkki, et krabin kostus hoopis tema enda koridorist. Keegi oli koju tulnud. 

Hakkab pihta

Nagu ma lubasin, et laps ei hakka kunagi meiega ühes voodis magama, eriti meie vahel, et me kunagi ei hakka sosistama, kui laps magama on jäämas ja ei hakka titehäälega rääkima, lubasin ma ka seda, et mina küll ei hakka oma raha vaid lapse peale raiskama.

Läksingi siis paar päeva tagasi ühte  kaubanduskeskusesse, et osta seemisnahast saabastele mingit ainet, mis need kuiva ja kenana hoiab, kuid leidsin, et see maksis liiga palju, et ei raatsi ikka. Ja astusin läbi paarist teisest poest. Viga! Suur viga! Poodides on ju allahindlused.

Mis te arvate, kas ma ostsin midagi endale? Muidugi mitte. Lahkusin poest hunniku lasteasjadega. Mis otseloomulikult läksid kordi rohkem maksma kui mu saapavahend oleks maksnud. Lasteasjad lihtsalt on nii armsad!  Ma tunnen, et see on alles algus. Ja mul on tunne, et ma pole meie suguvôsas ainus, kes lasteriiete ostmise haigusesse on nakatunud:) 

PS: aga päris lootusetu olukord veel  siiski pole. Endale ostsin ma saapad. Tartust. Dagne valetas, et Tartust ei saa saapaid. Sai küll. Juba esimesest poest. Allahindlusega kusjuures:)

Uus tase

Britt Ida ei tahtnud eile magama jääda. Või siis tegelikult tahtis, aga gaasid ajasid teda kogu aeg üles, nii et ta magas veerand tundi iluund ja oli siis jälle üleval nagu öökull.  Sussutasime ja kussutasime teda  mitu tundi, nii umbes kaheteistkümneni kui ta lõpuks ometi  diivanil ära kustus.
"Noh, kas viime ta voodisse?" sosistasin ma (kuigi me olime ju lubanud, et meie lapse pärast küll kunagi sosistama ei hakka).
"Ei, ma ei julgeks. Nägid, ta ju ärkas ka siis üles kui ma suurt varvast liigutasin," sosistas Marek vastu, "täna on tal liikumisandur eriti tundliku leveli peale keeratud."

Nii otsustasingi mina end Britt Ida kõrvale kerra keerata, sellele kitsale väiksele diivanipoolele. Marek keeras end teisele poole.
"Mine sina voodisse ära magama!" käsutasin ma Marekit mitu korda, aga kasutult. Tema oli otsustanud, et kui tuleb ebamugav öö, tulgu siis kõigil koos. Britt Ida tundus siiski üsna rahulolevalt põõnavat.
Tõingi  siis ülevalt magamistoast kummalegi teki ja diivanile me magama jäime. Britt Ida umbes samas asendis nagu ta sel pildilgi on.  Mina krõnksus ühel pool teda  ja Marek teisel pool. Tema sai vähemalt jalgu sirutada.
"Teeme nii, et me rohkem enam niimoodi diivanil ei maga," palus Marek hommikul ja ringutas oma kanget selga. Mina sirutasin kangeid jalgu. Britt Ida naeratas kõige laiemat naeratust. Ma olen veendunud, et lubadusest hoolimata, ei ole see viimane öö, mis me kolmekesi siin diivanil veedame.

Aga mis te arvate, kus peen preili hetkel magab? Oma voodis. Nii uskumatu kui see ka pole!

Kuidas naabrionu meid hirmutas

Nonii. Et argipäevas ikka põnevust jaguks, siis juhtub ka Ussipesas asju. Kõik algas sellest, et lasin Hugo õue pissile. Jah, pean pähe tuhka raputama ja tunnistama, et mõnikord ta tõepoolest jookseb kaugemale kui vaja ja eriti peab ta mingil põhjusel autosid taga ajama, õnneks neid siia metsavahele väga ei satu. See selleks.

Kuulsin siis mina ukse ees Hugo haukumist ja olin teda tuppa laskmas, kui nägin keset põldu džiibi tulesid. Tulesid, mis tulid suure lauluga otse meie maja suunas. Mitte teed pidi, vaid üle põllu.
Ma ei osanud seisukohta võtta, et kas püüda valida politsei number, sest mind hakatakse kohe ründama või Mareki number, et tulgu mind kohe päästma või lihtsalt süda saapasääres püksi lasta. Järgmisel hetkel sain aru, et see on naabrionu, kes nagu ma esiti arvasin mingil veidral põhjusel otsustas veel kaugemale metsa sõita põhimõtteliselt läbi meie hoovi. Kehitasin vaid õlgu.
Otseloomulikult ei saanud ma Hugot tuppa, sest Hugo jooksis meie hoovis sõitvale džiibile järgi/ette. Muidugi olin ma Hugo peale pahane, aga mis mul teha oli. Lihtsalt vihastasin vaikselt omaette ja ootasin, et koer tagasi maja ette tuleks. Koer tuligi. Haukus maja ees. Järgmisel hetkel nägin ma meie hoovis jälle džiibitulesid. Nüüd seisis auto  maja ees.
Nagu ma ukse lahti tegin, karjus naabrionu autost: "Koristage oma koer ära! Ma ei taha teda kunagi rohkem enam näha!"

Lasin Hugo tuppa, keerasin ukse lukku ja jäin mõtlema. Kas oli sellise sõidu eesmärk ehmatada kolmekuuse lapsega kodus olevat naist? Või ajas naabrionu lihtsalt mööda põldu mu "vastikut" koera taga? Et ta tahtlikult alla ajada? Kuidas lõppeb Hugo kokkupõrge naabriga järgmine kord? * Või tahtsid nad eriti humoorikal moel lihtsalt sõbraks saada? Ma olen ka veits haige huumoriga, aga nii twisted ei pea ju ka olema.

*Meil oli selle probleemi vältimiseks plaanis suvel aed ehitada, aga "juhtus" ju Britt Ida Loviisa, nii et aiaraha tuli paigutada mujale. Rottidel maainimestel mitmeks asjaks raha ei jätkunud:S

Üks mõte vol 3

Ma olen suht harva kade, või noh nii avalikult kade. Mõnikord ikka juhtub, et mõtlen, et  miks just tema lotoga võitis või miks mina seda tööd ei saanud või miks mul selline keha pole pärast sünnitust, aga nüüd ma olen küll kade kohe päriselt. Ma nägin KUI ilusaid asju inimesed lihtsalt hobi korras teevad ja ma olen kade. Miks mina selline saamatu kobakäpp olen:)

Te vaadake vaid neid iludusi: 

See on vaid väike valik kogu sellest ilust, mida A. minuga jagas.

Ja nüüd öelge mulle, et ma olen rumal kui ma usun, et ühel armasal tillukesel käsitööpoel ei oleks kliente. Ma ise ainult netipoodi ei usu, sest inimesed teevad ikka palju selliseid oste emotsioonide ajel, kui nad saavad midagi näppude vahel katsuda. Peen vanalinna butiik viiks meid aga ka kindlasti pankrotti. Keilas poleks ilmselt külastajaid. Kuigi Kodubutiik siin ju on. Kas sinna lähedale mahuks ka meie hubane pesa? Oleks see mõistlik koht?  Ohhh, ma olen nii vaimustuses oma ideest, et ma ei ole enam isegi kade. Kui ma nüüd suudaks selle mõtte lõpuni mõelda, et kuidas edasi...

Diip pildis. Avamispeo emotsioone veel.

Ükskord käisime me Britt Ida Loviisaga restoranis. Panime uhke tutu ka selga.

Laud oli kaetud erinevate hõrgutistega. 

Toidud nägid välja nagu kunstiteosed taldrikul.

Siis tulid külalised. Kõik tahtsid Idat süles hoida. Vanaema võitis.

Suuremad lapsed avastasid lastenurgast Pipi Pikksuka ja teised tegelased. Õhtu jooksul me palju rohkem neid ei kuulnud.

Heily meisterdatud käterätik pani kõik ahhetama.

Isegi leib ja sai oma lihtsuses olid nii isuäratavad.

Marek ja tema kanakari oli rahul.

Õhtu staariks oli küll 40-aastaseks saanud Marek. Aga lambakarree ei jäänud talle palju alla.

Oli üks tore õhtu sõprade seas!

Üks mõte vol 2

Mäletate mu seda ühte mõtet? Täna sain ma jälle kinnitust, et ma pean meie pere naised pehmeks rääkima, sest täna valmis ühe meie pere naise käe all selline kott:

Palju maksaksite? 

Ja kui meiega liituks veel Anonüümne Kommentaator, kes teeb lausa võrratuid beebiaksessuaare! Ma muudkui käin nagu hullunud fänn ta FB lehel ja imetlen neid asju, mida ta oma näpukestega on valmistanud.

Heily (ning tema vanaema) tuleb ka ära moosida, siis saaksime pakkuda ka sellist roosamanna üledoosi. NB: laps ei kuulu komplekti, see tuleb muidugi endal hankida:) 

Kuna Britt Ida viimased kolm päeva on maganud vaid nii, et ma istun ta kõrval ja  ma niikuinii midagi muud teha ei saa, kui arvutis passida, siis ma hakkan selle mõtte kallal edasi töötama:) 

Nii palju kui ta mul täna siiski liikuda lasi, võõpasin ma valgeks (üllatus-üllatus) kaks veinikasti. Need saab Marek seinale monteerida ja siis saab sinna ka igasugu beebistuffi ära peita. Üks kummut Britt Ida tuppa on ka veel poolik. Õnneks said mul nüüd salvrätid ka otsa. Enne kui terve maja üle olen nendega katnud:)

(Pseudo)probleemid

Ma olen nüüd mõned päevad kassinud ja mõelnud, et mille kuradi pärast kõik need asjad minuga juhtuvad, et just siis kui tundub, et nüüd on küll kõik, tuleb kusagilt mõni uus rõõmusõnum. Õnneks on mul mõned toredad ("anonüümsed") sõbrad, kes panid mind asju natuke teises valguses vaatama. Ei ole mõtet asjade pärast ette muretseda ja tegelikult on mu elus ju piisavalt palju asju, mille pärast rõõmu tunda. Ega see Britt Ida ju tegelikult maailma kõige halvem laps ei olegi, veidike tüütu ja demanding, aga siiski  armas, emasse ühesõnaga. Mareki kallal ei saa (st ei tohiks) ka väga nuriseda, sest tegelikult teeb ta kõik selleks, et ma õnnelik ja rahul oleks. Kodu on küll sassis ja tolmune, aga armas ja hubane.  Ruudolf läks mahakandmisele, aga selle eest pääsesime me ise õnnetusest eluga. Ja Diip. Diip on fenomen omaette. Kas oleks veel keegi eelmise aasta alguses uskunud, et me selle tõepoolest ära teeme? Et me lihtsalt niisama ei unista? Ei. Keegi ei uskunud meisse. Peale meie endi. Seda imelisem on ju tegelikult see, et kõikide takistuste kiuste Diip toimib ning on väga hästi vastu võetud külastajate poolt.  Ja vaadake ometi seda imelist tuuletaskut:

(foto: Eesti Maitsed Täna)

Toob ju naeratuse suule? Selline näebki meie raske töö vili välja:) IMELINE! 

Jah, ei saa öelda, et meil hetkel kerge on, ei saa öelda, et terve eelmine aasta kerge oleks olnud. Probleeme on. Kuid on ka rõõme. 

Hetkel ajab mind vägagi muigama üks teine probleem. Olen ühes FB grupis, kus on ühes kuus sündinud laste emad end kokku kogunud, selline "perekool-tüüpi" grupp, kus jagatakse kõiki rõõme ja muresid teemadel mähkmelööbest kuni seksini. Selline grupp nagu üks ttemammade grupp olema peabki. Vist. Vahepeal ajavad sealsed teemad mind muigama, vahel ärritavad, aga samas väga halvustada ma ka ei taha, sest pean tunnistama, et olen sealt päris palju tarkusi saanud. Saamatu ja algaja emana on suurem osa beebidega seotud asjadest mulle uus ja tundmatu maailm ning on hea lugeda teiste kogemusi. Samuti on kuidagi hea lugeda, et ma pole ainus, kes aeg-ajalt maadleb väsimuse, tüdimuse, ahastuse ja poolmasendusega, on kuidagi kergendav lugeda, et ma pole mitte halb ema vaid kõik see kamm käibki beebidega kaasa.

Aga kus on siis probleem? Probleem on selles, et nagu ma aru saan, siis grupiga on liitunud vist ka mõned naised, kelle laps on sündinud septembris või novembris, mitte oktoobris nagu selles grupis peaks ja nüüd on tekkinud kuum arutelu, kas uusi liikmeid vastu võtta või peaks grupist välja viskama ka kõik need, kes lihtsalt teemasid loevad või kelle laps "vales" kuus sündinud on. Minul jumala eest on suva, kuna need lapsed sündinud on, noh kui  see laps pole just sündinud septembris 1981 vms, siis ma arvaks küll, et grupiga liitunud ema on veits puudulik. Samamoodi on mul suva kui mõni juunikuus lapse saanud naine leiab, et peab ilmtingimata selles grupis olema, kuigi ma sisimas ehk mõtleks, et võib-olla ei ole see päris õige grupp, sest FB on raudselt täis erinevaid sarnasei gruppe, aga no ausalt...Ei ole ju oktoobris sündinud lastega naised  vabamüürlased või mõne salajase sekti liikmed, et on ranged reeglistikud, ettekirjutused, riitused?
Ja välja visata need, kes aktiivselt ei suhtle? Kõik ei saa ju ühesugused olla. On särtsakamaid ja jutukamaid, on vaiksemaid ja häbelikemaid. Ma ise mõtlen, et kui kõik inimesed oleks sama säravad isiksused kui mina, siis ei saaks ma üldse särada. See oleks katastroof! Sama ka selles grupis. Tasakaal peab olema.

Igatahes hakkab nüüd seal suuremat sorti puhastus pihta. Kired möllavad. Kes jääb, kes läheb. Kes otsustab selle üle. Mis õigusega? Miks just tema?
Selle taustal mõtlen ma, et nii tore, et inimestel on päris probleemid. Mina vaeseke arvasin siiani naiivselt, et mind (meid) pidevalt tabav ebaõnn on probleem. Kuidas ma eksisin! Minu probleemid on vaid pseudoprobleemid, selliste eluliste probleemide kõrval näen ma, et mu oma elu on nagu lill. Täis puhast rõõmu ja naudinguid. Mis need mõned tagasihoidlikud probleemid ikka ära ei ole kui teistel on nii suured mured. Ma peaksin neile kaasa tundma mitte ennast haletsema.