Monday, November 4, 2013

Kuidas meid Britt Ida Loviisaga koju jäeti

Meil oli täna täiesti kindel plaan Ussipesast välja minna. Seda enam, et Diipis toimus esimene personali kohtumine ja me Britt Ida Loviisaga plaanisime üle vaadata, kelle poisid meie eemaloleku ajal palganud olid. Et kas ikka sobivad;)

Otseloomulikult ei läinud päev nii nagu plaanitud. Kõige pealt selgus, et Marek peab hommikul vara minu auto parandusse viima ja teise autoga liikuda ei saa, sest see on otsast lõpuni, pagasnikust kindalaekani täis ehitussodi. "Aga võib-olla ma jõuan auto kätte saada ja teile järgi tulla?" pakkus Marek meile välja lahenduse. Me jäime ootama. Siis aga selgus, et sel ajal kui ta oleks juba pidanud tagasi olema, et meid peale võtta, istus ta alles ummikus ja polnud autoremondini jõudnudki.
Ja hommikul ei jõudnud me ka end kaasa pressida, sest sel ajal kui Marek juba kingi jalga pani, tegime meie alles silmi lahti. Üks unisem kui teine.

Niimoodi meid koju jäetigi. Koosolekust ilma. Mis meil siis muud üle jäi kui jalg muretult üle põlve visata ja püüda vähemalt virtuaalselt Diipi tegemistes osaleda. Millegi muuga, mis ei ole seotud ventilatsiooni ja puuduvate kasutusubade jms jamaga.

Ühte ma aga ütlen. 12.11 toimuvale kohvikoolitusele läheme me kasvõi murutraktoriga;)





4 comments:

  1. Skype koosolek aitab hädast välja ;-)

    ReplyDelete
  2. Kuidas Ida end muidu üleval peab? Pildilt tundub väga tšill igal juhul:)

    ReplyDelete
  3. Üldiselt on Ida päris tubli tüdruk, sööb ja magab vôi teeb nägusid, ka ööd on rahulikud. Samas tuleb ette ka jonnipäevi nagu eile. Ei jäänud päeval magama, krigises ja nuttis ning rippus minu otsas nii et tundsin end kui kutsikate poolt tühjaks imetud labrador. Mareki süles jäi magama nagu väike ingel, nii kui voodisse liigutasime oli pôrgu

    ReplyDelete