Oma esimest 17. maid mäletan ma niimoodi:
Lõpuks ometi oli kätte jõudnud mai,
mida ma olin viimased kuu aega pikisilmi oodanud. Mitte 17.mai pärast, sellest
ei osanud ma veel midagi oodata. Britt ja Arne olid otsustanud mulle üllatuse
teha ning mu ema ja õe meile Norra külla kutsunud. Kuigi Norras veedetud peaaegu aasta oli täis
olnud nii palju erinevaid sündmusi, et tõsine koduigatsus oli mind vaevanud
vaid ühe korra, jõulude ajal, oli mul selle üllatuse üle eriliselt hea meel.
Miks nad olid külaskäigu planeerinud just nii, et ka 17.mai sisse jääks,
selgus veidike hiljem.
Ma olin kuulnud Norra
iseseisvumispäevast, 17.maist, aga ei osanud sellest suurt midagi arvata.
Kujutasin ette, et see on lihtsalt üks natukene pidulikum päev, kui lipud
heisatakse ja võib-olla süüakse koos perega pidulik õhtusöök. Holmenkolleni
nädalavahetuses oleks pidanud mulle juba piisav vihje olema, et ükski Norra
suursündmus ja püha ei möödu vaikselt. 17.mai hommikul kui me kolmekesi emale
ja õele Oslosse vastu sõitsime magas terve Norra veel rahulikult, teel olid
vaid üksikud autod, ka Oslo bussijaam oli suhteliselt inimtühi. Istusime Britti
ja Arnega ooteterminalis ning ootasime peagi saabuvat bussi samasuguse
elevusega nagu ma olin oodanud kohtumist Harald V-ga. Lõpuks nad saabusid. Õe
kartus, et me omavahel enam eesti keeles suhelda ei oska osutus asjatuks, oli
näha, et ta tundis selle üle kergendust, aga norra keele vestlussõnastik oli
tal sellegi poolest kindlalt pihku surutud. Britti ja Arnega kohtumisest jäi
mulje nagu ei kohtuks ema ja õde nendega esmakordselt, vaid oleksid terve elu
üksteist tundnud. Kallistamisel ja pisaratel ei paistnud lõppu tulevat.
Enne Lillehammeri poole teele asumist,
tegime me lühikese jalutuskäigu Oslo peatänaval Karl Johanil kuningalossini.
Hommikusest vaikusest ei olnud enam jälgegi, kõik majad olid ehitud norra lippudega
ja tänavad olid paksult rahvast täis, suurem osa neist rahvariietes, norra
lipukesed käes lehvimas.
„Kahju, et me peame hakkama
Lillehammeri poole sõitma, sest 17.mai tähistamine Oslos on omaette
vaatamisväärsus,“ ütles Britt kahjutundega.
„Küllap ka Lillehammeris on sama
kena,“ vastas ema.
„Jah, seda küll, “nõustus Britt, „aga pikim lasterongkäik toimub just Oslos, kus umbes 100 000 inimest koguneb linna
keskusesse, et pidustustest osa saada. Rongkäigus osaleb ligi 100 kooli ja
orkestrit rongkäik möödub kuningalossist, kus kuninglik perekond rahvast tervitab.”
Ma ei osanud mõista, miks kuningapere tervitamine
nii ilus oleks võinud olla. Alles hiljem sain ma aru, et ilmselt oli see seotud
norralaste uhkusetundega. Nad ei väsinud kunagi mainimast, et nende kuninglik
perekond on nii „oma“, nii „üks neist“.
/.../
Kodus riietas Britt end kõige ilusamatesse
rahvariietesse, mida ma kunagi näinud olin.
„Sa oled nii kaunis,“ kiitis ema. Ma usun, et
Britt teadis ka ilma kiituseta, et ta nägi oivaline välja, suursugune ja uhke,
aga tänas ema viisakalt. Bunader,
norra rahvariided, nägid tõepoolest imekaunid välja. Eriti kenad olid sinna
juurde kuuluvad hõbeehted. Et me ema ja õega ka paremini norrakate sekka
sulanduks, sättisime me endile rinda norra lipuvärvides rosetid, õde sai
juustesse lipuvärvides paela, ja otseloomulikult olid meil kõigil käes lipud.
Rahvamassi sees tungeldes leidsime me endale peatänava ääres seisukoha, et
võimalikult lähedalt tervitada mööduvat lasterongi ja russetog’i.
Lasterongkäik meenutas laulupeo rongkäiku. Rõõmsad ja heatujulised
tillukesed ja suuremad lapsed lauldes ja tantsides liikumas. „Hurra, hurra,
elagu 17.mai!“ kõlasid igalt poolt rõõmsad hüüded. Ma sain teada, et rongkäike
korraldatakse igas Norra linnas ja külas, igal koolil on rongkäigus oma esindus
ja orkester. Tavaliselt koosneb kooli esindus rongkäigus vanema astme
õpilastest, kes kannavad kooli ametlikku loosungit või lippu, ja neile
järgnevatest õpilastest suurte Norra
lippudega ning kooli orkestrist, millega kaasa lauldakse. Orkestrile
järgnevad ülejäänud õpilased, kes lehvitavad pisikesi Norra lippe ning
isetehtud loosungeid. Osalema kutsutakse ka lähedalolevaid lasteaedu. Rongkäigu
möödudes liituvad pealtvaatajad sageli ametliku rongkäigu lõpuosaga ning
liiguvad koos sellega tagasi kooli. Iseenesest mõistetavalt lauldi rongkäigus
Norra hümni „Ja, vi elsker dette landet“. Lisaks sellele sain ma teada, et
konstitutsioonipäeva tähistatakse isegi igas välismaa linnas, külas või asulas,
kus on vähemalt kaks norrakat.
„Tegelikult sai ju asi alguse sellest, et 17.mail 1814 sai Norra
endale põhiseaduse,“ alustas Britt ajalooga, „ põhiseadus muide kehtib siiamaani ja on üks vanemaid siiani
kasutusel olevaid maailmas.“ Ja lisas siis ohates: „Viimase kahe aastasaja
jooksul ei ole kehtinud see vaid Teise maailmasõja ajal 1940-45, kui Norra oli
okupeeritud.“
„Konstitutsioonipäeva tähistamise traditsioon sündis tudengite
spontaanse algatusena. Sel ajal oli Norra Rootsi valitsemise
all ning Rootsi kuningale oli 17. mai tähistamine vastumeelne. Paaril aastal
1820, aastatel keelas kuningas Karl XIV
Johan Konstitutsioonipäeva tähistamise, sest ta pidas pidustusi
protestiaktsioonideks ja lausa mässuks Rootsi võimu vastu, alles 1829. Aastal
kuningas leebus ning hakkas tähistamist lubama,“ jätkas ta meie harimist Norra
ajaloo teemal. Tema silmis ja hääles oli kuulda uhkust, palju suuremat kui siis
kui ta mulle Maihaugenist oli rääkinud. „Pärast 1864. aastat oli Konstitutsioonipäeva
tähistamine juba tavaks muutunud.
/.../
Ma imestasin, et ta seda kõike nii täpselt teadis, kuid ilmselt
oleks täpselt sama palju une pealt rääkida osanud mulle iga norrakas, kellelt
ma oleks küsinud 17.mai ajaloo kohta.
Mu 7-aastane õde, ei saanud meie vestlusest, kaasavõetud norra
vestlussõnaraamatust hoolimata, ühtegi sõna aru. Ma püüdsin
talle küll vahepeal tõlkida, millest me omavahel rääkisime, aga loomulikult oli
norra ajalugu tema jaoks veel natuke liiga palju. Arnest sai õe päästeingel.
„Kas sa tead, mis nüüd edasi saab?“ küsis ta õelt inglise keeles.
Õde vaatas mulle paluvalt otsa.
„Kas sa tead, mis nüüd toimuma hakkab?“ tõlkisin ma talle Arne
küsimuse ja jäin ise ka huviga vastust ootama. Mis siis nüüd juhtumas oli?
„Kuna 17.mai on eelkätt laste pidu, siis on see päev, millal lapsed tohivad süüa asju, mida
neile muidu keelama kiputakse. See on nagu üks vahva sünnipäevapidu,“ selgitas
ta. „Jäätist, limonaadi ja vorstikesi võib süüa täpselt nii palju kui ainult
jaksad.“ Õe silmad läksid õnnest
särama. Nii veider kui see ka pole, on
neil tõepoolest selline traditsioon, et sel pidupäeval koosnevad kõik
toidukorrad nii suurtel kui väikestel
jäätisest, kommidest, limonaadist ja vorstikestest. Jäätis jättis mind
suhteliselt külmaks, kuna ma ei ole suur magusasõber. Küll aga kasutasin ma ära
võimaluse ära süüa tervelt kolm vorstikest. Lompe
sisse keeratuna muidugi. Me vaatasime
ära kummalise russe-tog’i, sinistesse
ja punastesse tunkedesse riietunud abiturientide traditsioonilise koolilõpu
tähistamiseks peetava rongkäigu ja suundusime koju. Et õhtust süüa. Mis selles,
et kõht oli jäätisest ja lompedest täis. Õhtusöögilaud oli kaetud norra
lipuvärvides, isegi laual olev lillebukett oli kokku seatud just punastest ja
valgetest lilledest, vaasi ümber sinine pael. Britti õpetusel õppisin ma salvrätte
pidulikuks lauakaunistuseks voltima. See oskus püsib mul siiamaani.
No comments:
Post a Comment