Valel pool fjordi

 Mis juhtub siis kui gps üles ütleb ja Johanna Maria üritab oma peaga õigesse kohta jõuda? Nagu pealkirigi ütleb, jõuab ta valele poole fjordi.

Kõik sai alguse sellest, et startides punktist A andis gps otsad, lihtsalt keeldus laadimast ja näitas mu püüdlustest hoolimata vaid musta ekraani. Jälle kord pöördusin ma abi saamiseks sõber google maps'i poole, noh et saaks õige suunagi kätte, rohkem ei julgenud teist usaldada. Jätsin meelde E18 ja asusin teele. Kuna ma olen seda teed tegelikult varem nii umbes tuhat korda edasi-tagasi sõitnud, siis ma väga ei muretsenud ka. Mul oli meeles, et Oslost tuli vaid otse läbi sõita.
Mingil hetkel võttis gps ka pildi ette ja ainuke, mis ta suutis kogu selle aja jooksul öelda, oli "keera paremale". Jonnakalt hoidsin mina ikkagi E18 peale. See suund tundus usaldusväärsem.
Mõne aja pärast hakkasin ma oma orienteerumisoskuses siiski kahtlema ja otsustasin gps-i usaldada. Ja täpselt siis kui ma olin otsustanud seda usaldada ja jõudnud ringteele, ütles ta vaid "keera ringteelt..." ja andis jälle otsad. Otseloomulikult ei saanud ma enam pilti uuesti ette. See oli lootusetu üritus.
Niisiis tuli jälle loota enda loogika peale. Kui ma end mõnekümne kilomeetri pärast üsna suvaliselt kõrvalteelt leidsin, arvasin ma, et on viimane aeg esimeses bensiinijaamas peatus teha ja küsida, kuhu  ma  ometi sattunud olen.
Jumal tänatud, et ma seda tegin, sest teenindaja vaatas mulle kõige pealt veidike hämmingus otsa, naeratas ja lausus siis: "Fredrikstadi? Hmm...sa oled hetkel Vestfold'is, aga vaja on sul minna Østfold'i. Sa oled valel pool fjordi!"
Ahah, kratsisin ma kukalt. "Ja kuidas ma saaksin tagasi õigele poole fjordi?"
"No tegelikult tuleks sul tagasi Oslosse sõita," vastas bensiinijaama teenindaja sõbralikult naeratades.
Nice!
Õnneks siiski päris Oslosse tagasi sõitma ma ei pidanud, aga ega sealt palju siiski puudu ei jäänud, sest olles edasi valel ja tagasi õigel suunal kokku sõitnud juba umbes tund aega, nägin ma silti "Oslo 20km".
Kohale ma Fredrikstadi siiski jõudsin. Mis sellest, et ringiga, aga kohtumisele õigeaegselt. Kas polnud mu'st mitte ettenägelik punktist A umbes tund aega varem startida?

(Klient, kellega ma kohtusin, ei suutnud mu seiklusest kuuldes naeru pidada. Ja tuleb mulle seda suurima heameelega ikka ja alati meelde. Vähemalt jäin ma meelde:)

Uus müügitaktika

Ei tea, kui katsetaks ise sellist müügitaktikat. Tõepoolest, veidike pealetükkiv see ehk oleks, aga kui tulemused oleksid see eest sobivad, tasuks proovida?

Naiselik kavalus, tuukrikell ja liblikas

Ma olen juba mõnda aega nuputanud, kuidas panna Janek minuga koos vaatama "Tuukrikella ja liblikat" - ühte mu vaieldamatut lemmikfilmi. Loomulikult võiksin ma minna lihtsama vastupanu teed ja vaadata seda üksi kui Janekit kodus pole, kuid see poleks see. Ma tahan seda koos vaadata! Aga draama filmizanrina pole just see, mis Janeki vaimustusest käsi plaksutama paneb.

Kõik algas sellest, et pidime täna Tartusse teatrisse minema. Ma olin seda pikka aega oodanud. Janek aga ütles viimasel hetkel, et on töönädalast nii väsinud, et ei tahaks kohe kuidagi Tartusse sõita. "Tahaks lihtsalt kodus olla ja puhata!" lausus ta ja vaatas mulle nukralt otsa. Eks ma natuke ikka mossitasin, aga andsin lõpuks järgi. Et piletid raisku ei läheks, saatsin need Cargoga emmele ja Tillukesele Delisale.
Janekil oli hea meel, et koju jäime, kuid samas tundis ta end ka natuke pahasti, et mind "üle lasi".
"Ma pean selle vist kuidagi sulle heastama, et me teatrisse ei lähe," ütles ta.
"Ikka. Küll ma midagi välja mõtlen," vastasin. Ja siis mulle sähvatas!
"Ma tean, KUIDAS sa selle mulle heastad! Sa vaatad minuga koos "Tuukrikella ja liblikat" ja EI KRIGISE!"
Veidike virilalt jäi Janek nõusse. "Mis mul siis ikka üle jääb. Eks me siis vaatame!"
Ja nii me õhtul filmi vaatama hakkamegi. Kaval, kas pole?

Ma ei hakanud talle ütlema, et tegelikult ei tahtnud ka mina Tartusse minna. Ma suutsin nimelt Norras olles jääda haigeks nagu loom ning kuigi kohtumisteks suutsin ma end iga päev kokku klopisida ning oleksin seda ka täna teinud, ei ole mu enesetunne kõige parem. Teatrisse mineku nimel riskida kopsupõletiku või põskkoopapõletikuga ei oleks imselgelt olnud kõige targem mõte, kuid seda ei hakanud ma Janekile ütlema;)

**********

Kinos Sõprus linastuv "Tuukrikell ja liblikas" on tõestisündinud lugu Prantsuse ajakirja Elle peatoimetajast, kes üle keha halvatuks jäänuna sai suhelda vaid vasaku silma abil.
Ning dikteeris sedasama silma üle 200 000 korra pilgutades raamatu, mille meeletut menu ta ära oodata ei jõudnudki.
Jean-Dominique Bauby elas oma 44 aasta jooksul kaht elu, kirjutab The Guardian. Ta oli Prantsuse Elle’i karismaatiline elunautlejast peatoimetaja ja kahe lapse isa, kes armastas flirtida ja seltskonnas tähelepanu keskmes olla. Kuid 8. detsembril 1995 sai Baubyst paari minutiga invaliid – insult viis ta kolmeks nädalaks koomasse ja jättis üle keha halvatuks.
Parimates aastates elukunstnik Bauby avastas end vangistatuna oma kehasse. Tema mõistus oli selge, kuid keel ei kuulanud sõna ning suutis haruharva tohutu pingutuse peale kuuldavale tuua vaid mõne mühatuse. Kuid masendavas uues reaalsuses oli tilluke lootuskiir: Bauby suutis endiselt pilgutada vasakut silma. Kokkuleppe kohaselt sai ühest silmapilgutusest "jah" ning kahest "ei".

Raamatu sünd: liikumatu keha ja lendlev vaim
Bauby kõneterapeut töötas välja spetsiaalse tähestiku, seades 26 tähte kasutamissageduse järgi ritta. Kui mehele alfabeeti ette loeti, pilgutas ta vajaliku tähe kohal silma ning suutis meeleheidet ja väsimust trotsides oma mõtteid sõnadeks ja lauseteks vormida.
"Ma ei tundnud teda enne haigust," ütleb The Guardiani usutluses 52aastane vabakutseline toimetaja Claude Mendibil, kellele Bauby hakkas Põhja-Prantsusmaal Berck sur Meri haiglas dikteerima oma raamatut, mis sai nimeks "Tuukrikell ja liblikas" ("Le scaphandre et le papillon"). Tuukrikell märkis lõksusolekut oma kehas kui liikumatus kookonis, liblikas aga mõttelendu, mis on vaba heljumaks ükskõik kuhu.
Endisest kulissidetagusest varikirjanikust Mendibilist (filmis kehastab teda Anne Consigny), kelle lähetas haiglasse Bauby (uue Bondi filmi kurjam Mathieu Amalric) kirjastaja, sai üks voodihaige lähemaid usaldusisikuid. "Kui kirjastaja mulle ettepaneku tegi, ütlesin kohemaid jah. Ma ei kartnud, küll aga mõtlesin: "Mis siis saab, kui ta dikteerib mulle asju, mis mulle ei meeldi?" Aga kui pihta hakkasime, märkasin, et mulle meeldib sõnade konstruktsioon, kogu see vaimsus. See oli määratu kergendus."
Ühisel minevikul polnudki tähtsust, sest paljud Jean-Dominique’i sõbrad ei suutnud teda liikumatuks inimvareks muutununa näha. Ei suutnud ka noor kaunis armuke, kelle pärast Bauby oli hüljanud oma pere. "Paljud inimesed, kes tulid haiglasse teda vaatama, istusid ja muudkui nutsid, sest Jean-Do oli olnud mees, kes aina rääkis ja rääkis, mees, kes oli naistele nii ligitõmbav, nii tark, vaimukas, loominguline. See oli neile talumatu," ütleb Mendibil.
Algul läks nende ühistöö vaevaliselt. "Vaatasin tähti, aga unustasin Jean-Dole silma vaadata, nii et ma ei teadnud, kas ta pilgutas või ei." Abilise ärevus paistis välja, sest esimene lause, mille Bauby talle dikteeris, oli: "Pas de panique." – "Ilma paanikata." Kauem kui kolm tundi päevas ei suutnud Bauby naisele raamatut dikteerida. See-eest kestis nende töönädal seitse päeva. Mendibil jättis oma kaheksa-aastase tütre Raphaelle’i tolle isa hoolde ning kolis tagasihoidlikku hotelli haigemaja lähistel. Kahe kuu jooksul pilgutas mees Mendibilile täht-tähelt ette 130-leheküljelise käsikirja.
Mendibili sõnul oli varem nii naeruhimuline Jean-Do ahastuses, et ta ei saa enam nalja visata. Nalja vaevaliselt lõpuni dikteerides oli ta alguse juba unustanud. Kuid nende koostöö kulges toimekas ja üsna rõõmsas meeleolus. Naine mäletab, et nuttis Bauby juuresolekul vaid korra – kui too dikteeris lõiku oma lastest Céleste’ist ja Théophile’ist, kes toona olid 9 ja 11. "Mul on laps ja ma mõistsin äkki, mis tunne on olla tema kõrval ja mitte suuta teda kaissu võtta." Mendibilile tulid pisarad silma ja ta lahkus viieks minutiks palatist. Mida Bauby ütles, kui abiline naasis? "Sa oled nii ilus, kui sa nutad."

Bauby suri kaks päeva pärast raamatu ilmumist
1997. aasta märtsis ilmus halvatud mehe tundeid ja mälestusi kirjeldav lüüriline meistriteos, mille esialgne tiraaž 25 000 eksemplari müüdi üheainsa päevaga läbi. Kaks päeva pärast "Tuukrikella ja liblika" avaldamist Bauby suri. Tema seisund oli halvenenud, keha andis iga uue nakkusega järjest enam alla. "Jean-Do vist tundis, et on lõpule viinud asja, mida ta oli võtnud nõuks teha," ütleb Mendibil. "Ta võis minna." Filmi läbivaatusel rabas Mendibili selle tõepärasus. "Vaatasin suhtlust Mathieu Amalrici ja Anne Consigny vahel ning mõtlesin endamisi: "Täpselt nii see oligi."
Jean-Dominique Bauby on maetud Pariisi P?re-Lachaise’i kalmistule. Claude Mendibil käib sageli tema haual. "Jean-Do muutis mu elu. Ta palus mul varjust välja astuda, et tema lugu jutustada, ja ma kannan seda lugu tänini endas." Ka dikteerimiseks kohandatud tähestiku suudab naine tänini peast ette paristada. "Näete? Ma ei unusta seda iialgi."
(Artikkel Õhtulehest)