Talv tuli Orkutile kallale

Erinevalt Skype'ist käib Orkut õues ka kõige käredama pakasega, nii et tihti tuleb ta tuppa saba ja vurrud härmas. Ja võib ka hullemini minna.Näiteks nii et talv tuli kassile kallale.

Täitsa kohe kahju oli loomast, aga natuke nagu naljakas ka oli vaadata, kuidas ta ahju juures end lahti sulatada püüdis.

Hommikuks oli kass igatahes lahti sulanud.

Kohtumised a la Norra

 Kõik raamatud, artiklid, koolitused, mis räägivad Norra ärikultuurist rõhutavad alati täpsust ja õigeks ajaks kohale jõudmist. "Norrakad hindavad täpsust ja esmamulje saab jätta vaid ühe korra," räägivad kõik, kes Norraga kokku on puutunud. Tõsi ta on. Norrakad krimpsutavad tõepoolest nina kui paned nad enda järele ootama. Sama ei kehti aga nende endi kohta. On täiesti normaalne, et nad lasevad sul pool tundi oodata, sest "lihtsalt kogemata tuli midagi ootamatut ja väga tähtsat vahele". Kuid juhtub ka nii, et nad unustavad kohtumise lihtsalt ära.

Nii nagu täna minuga juhtus. Jõudsin kenasti õigeks ajaks kohale, kammisin ära juuksed ja võõpasin üle huuled ning astusin enesekindlust täis kontorisse. Kontoris mind vastu võtnud norrakas vaatas mind nagu tulnukat. Ei tema ei tea midagi mingist kohtumisest. "Kas sul oli tõesti hr. K-ga kohtumine? Täna? Tegelikult ka?" pommitas ta mind küsimustega ja jättis koridori seisma kuni  ise vastuseid püüdis leida. Ilmus siis paari minuti pärast tagasi ja andis teada, et ei saa hr K-d kätte, sest too on kliendikohtumisel.
Ja nii see kohtumine lõppeski. Enne kui oli jõudnud alata:)

Hr. K kiituseks tuleb aga öelda, et hiljem ei jõudnud ta ette ja taha ära vabandada. Nii sõnumite, telefoni kui meili teel. (Ehk on tal nüüd nii suured süümepiinad, et sellest kohtumata kohtumisest saab alguse huvitav koostöö?)
Jälle ühe kogemuse võrra rikkam. Oleksin võinud end enne kohtumist meelde tuletada.

Jõudes lõpuks ometi  tagasi hotelli, oli mu ainsaks mõtteks, et saaks vaid natuke lihtsalt olla - chillaxida! Ka see osutus keerulisemaks kui ma oleksin tahtnud. Otseloomulikult ei saanud ma oma uksekaardiga enam tuppa sisse. Vaatasin veel igaks juhuks, kas kolistan ikka õige ukse taga (sest mind tundes võib ka selliseid seiku ette tulla). Kõik klappis, aga uks ei avanenud. Ukse avamiseks oli mul kõigest kaks korda vaja hotelli vastuvõtus käia kaarti uuendamas, istuda veerand tundi koridoris kuni töömees ukse kallal nokitses ning viisakusest ning veidike vastumeelselt naeratades  chitchattida - kust ma olen, miks ma Norras olen, kuidas liiklus oli, kuidas Eestis talv on jaaniiedasi.

Hea oli vähemalt see, et mind ei olnud välja chcekitud ja kedagi teist asemele kolitud.

Deja vu

Mul on tunne, et ma olen siin varem olnud. Lennujaamad. Varajane ärkamine. Hiline magamaminek. Hotellituba. Läpakas. TVNorge. Kliendikohtumised. "Sõbralikud" hinnad hotelli restoranis. Kodust eemal. Igatsus Janeki järele. Kodus kuhjuvad  triikimata pesu hunnikud.  Kõik see tundub kahtlaselt tuttav. Ma oleks nagu varem sellises situatsioonis olnud. Võis see olla kuus-seitse aastat tagasi?  Kui ma oma esimesed arglikud tööalased sammud Norra poole seadsin? Ma oleks justkui tagasi alguses.

Vaid hinnad on muutunud. 60noki asemel võiks nüüd hotelli restoranist veiniklaasi soetada kõigest 99noki eest. 60noki tõuseks mu käsi veel maksma, aga 99 tundub röövimine. Parem joon vett ja ostan koju tagasi jõudes selle raha eest kaks pudelit head veini või allahindlusega lausa kolm, isegi neli. 200nokine Caesari salat maitseb kuidagi teisiti, tunne on nagu vitsutaks paljaid eurosedeleid. 90 noki baguette´i eest aga käsi maksma ei tõuse. Prae eest küsitava raha eest saaks hetkel allahindluste ajal poest uued saapad, kingad, sulejope, käekoti, teksad, paar kleiti ja kampsunit ning paari põlvikuid.

Kõik muu on omal kohal ja samasugune. Kuid võrreldes esimeste kuue aasta taguste reisidega mõjub kuidagi väiksema ja argisemana. Isegi Nidarosi katedraal, mis mind kunagi oma roosakende ja hulgaliste skulptuuridega nii tohutult võlus, et oleksin oma 24-pildiga filmi sealsamas pilte täis klõpsutanud. Nüüd tundus see olevat lihtsalt üks kirik. Uhke ja suur kirik. Aga pildistama ei kutsunud.

Pigem mõtlesin ma kirikust möödudes Janeki peale. Mitte et "oo kui nummi oleks siin kahekesi käest kinni hoides jalutada"  (kuigi mulle meenus ka üks ühine nädalavahetus Fredrikstadis), vaid et jumal tänatud, et mul nii mõistev mees on, kes lubab mul niimoodi aastast aastasse mööda Norrat tuuseldada. Ilmselt on ta selle "paratamatusega" lihtsalt leppinud.  

Tundub, et igal võimalikul ja võimatul moel jõuan ma ikka alati Norrasse tagasi.

Kuidas abikaasat üle kavaldada?

  Ma ei tea, mitut käterätti teie nädala jooksul duši all käies kasutate või mitut on normaalne kasutada, kuid „musta maainimesena“ kasutan mina max kahte. Ühte juuste kuivatamiseks ja teist keha kuivatamiseks. Ma kasutan ühte ja sama rätikut täpselt nii kaua, kuni talle see vastik veelõhn juurde tuleb, sest ma ei suuda aru saada, kuidas saab puhta keha kuivatamisest rätik mustaks saada.

Minu armas abikaasa on aga hoopis teist tõugu. Temal läheb nädalas oma seitse käterätti. Tal on isegi välja kujunenud rätikute kasutamise süsteem. Esimesel hommikul võtab ta kasutusse esimese rätiku – kogu keha kuivatamiseks. Järgmisel hommikul saab sellest rätikust alakeha kuivatamise rätik ja riiulist võetakse uus ülakeha kuivatamiseks. Kolmandaks päevaks saab alakeha rätikust jalgade ja vanniäärte  kuivatamise rätik, ülakeha rätikust alakeha rätik ja nii edasi. Põhjenduseks see, et tema ei taha musta rätiku sisse kaks päeva järjest end kuivatada.

Nojah...Ma olen püüdnud talle selgitada, et tema teguviis pole just eriti loodussäästik ja et me ei ela hotellis, kusjuures isegi hotellides on ju vannitoas kirjad, et „think twice enne uue rätiku kasutuselevõttu“. Tulutult!

Eile hommikul kui ma vannituppa minnes jälle nägin nagis rippumas kaht (!) uut rätikut, mõtlesin ma abikaasa üle kavaldada. Panin märjad rätikud hommikul resti peale kuivama ja õhtul enne abikaasa koju jõudmist voltisin kuivad rätikud kenasti vannitoariiulile. 

Hommikul vaatas abikaasa kahtlase näoga riiulis seisvaid rätikuid, mõtles natuke ja lausus tähtsalt: „Püüdsid mind üle kavaldada jah? Hehh, mind sa juba nii lihtsalt ei murra!“

Kui kätte oli jõudnud minu kord vannituba kasutada leidsin ma as always põrandalt läbimärja käterätiku. Ilmselt oli ta selle nimelt nii märjaks teinud (ma ei tea, kas ta igaks juhuks oli selle ka jooksva vee alt läbi lasknud), et ma jumala eest ei saaks seda kuidagi kuivama panna.

Nüüd on mu mõistus otsas. Ma ei tea, kuidas teda murda! Või peaks ma üks kord alla andma ja selle tobeda kiiksuga lihtsalt leppima? No igatahes mitte nii lihtsalt. Not without a fight!*


*igaks juhuks täpsustan, et tegu on naljaga.

Uus kokteil

Nüüd võib vist küll ametlikult öelda, et meie pere armastab õunaäädikat. Alles see oli kui ma ise endale vabatahtlikult õunaäädikat sisse kallasin. Nädalavahetusel tegi endaga sama Janek. Võib öelda, et ka vabatahtlikult, kuigi kogemata. Nimelt otsustas ta endale enne magamaminekut ühe kokteili teha  ja haaras külmast kapist esimese pudeli, mis meenutas limonaadi. Limonaadipudelit võis ju pudel meenutada, aga sisu...Kõige ehtsam õunaäädikas!
Päris hea uus kokteilimõte, kas pole? Dieetkokteil!

Ei tea, kas Meat Marketi aastavahetusepeo kokteilivõistlusel oleksime sellise kokteiliga võistluse kinni pannud;)

Vastused, selgitused...vabandused kui tahate

Kui ma oleksin "päris kirjanik", siis oleksin ma ilmselt väga meelitatud oma esimese kirglikku fännikirja üle. Et ma olen aga vaid "pisike mutrike oma arvamusega"/ "blogijast tibi" olen ma meelituse asemel isegi pigem häiritud. Üritan siis veelkord oma mõtteid selgitada ja täpsustada.

1. Olles elanud suurema osa oma elust "Eesti "suurlinnades" Tallinnas ja Tartus ning omades päris tugevat sarkasmihammast, ei saa ma sinna midagi parata, et pean oma praegust elukohta "jumala poolt hüljatud kohaks", "pärapõrguks", "metsataguseks"....Ka "Ussipesaks", sest see on ju õige nimi ühele kohale, kus elab "uss". Ise olen ma pidanud seda huumoriks, selliseks, millest mind tundvad inimesed aru saavad. Tegelikkus on aga see, et ma jumaldan oma elukohta. Kohe esimest korda siia astudes, tundsin, et olen jõudnud KOJU. Ometigi luban ma endale ikka kutsuda meie kodu "tareks" ja "onniks" in the middle of nowhere, kuid kindlasti mitte halvustavalt. Lihtsalt väikese minuliku huumoriga.

2. Mul on iga asja kohta ALATI oma arvamus. Sellepärast ma Suurest Ja Tähtsast Ettevõttestki "kinga sain". Ütlus "ma ei ütle, et mul on alati õigus, kuid ma ei eksi kunagi" käib minu kohta;) Ja ma ütlen selle välja (võib olla alati ei peaks?). Minu arvamused on tihti vürtsitatud üle võlli keeratud huumori ja sarkasmiga, ma lihtsalt olen selline. Blogilugejad peaksid teadma, et olen n+1 korda naernud, ilkunud ja norinud oma pere kallal, kuigi r-õ-h-u-t-a-n, et ei armasta kedagi ega midagi rohkem kui oma pere ja abikaasat. Isegi ennast mitte. Kuid saan olla 99,9% kindel, et jätkan nende kallal norimist ka tulevikus.
Samuti jätan ma endale õiguse öelda, et mulle tundub, et pisike külake on jagunenud "õigeks" ja "valeks" pooleks. Tingitud on see puhtalt talvistest teepuhastustest. Kui olen selle arvamusega kedagi pahandanud ja ebaõiglaselt, siis palun vabandust. Samasuguse pahameele osaliseks sai ju ka mõned aastad tagasi HU? oma lauluga "Depressiivsed Eesti väikelinnad", kuigi vaevalt ta oma vaimuka tekstiga kedagi tahtlikult solvata tahtis.
(Kas riskin hetkel sellega, et suurema lumetormi tõttu jääme nüüd Ussipessa lumevangi?)

Ma kandideeriks suurima hea meelega külavanemaks, aga on siililegi selge, et selleks ei vali üht tundmatut "mutrikest" mitte keegi. Kui ma just ei suudaks oma meest kuidagi ära osta, et vähemalt ükski hääl saada! (Kahju, et Orkut, Skype ja Hugo hääletada ei saa.)

3. Minu kirjutis tekitas üsna ootamatu reaktsiooni. "Murdjatest perepoegadest" ei tea ma midagi ega ole ka midagi sellist öelnud, niisiis ei saa ma "sellise solvangu" eest ka vastust anda. Küll aga oskan ma kommenteerida Rentsi kommentaari, kust "murdjatele perepoegadele" tähelepanu pöörati. Nimelt on mul rumal komme oma blogi mitte üle lugeda. Sellest tingituna esinevad ka erineva raskusastmega kirjavead - karuSell, kutsusin kiirabiT ja lause ""Meie üllatuseks osutusid nii pere kui murdjakoer täiesti tavalisteks inimesteks, kes toimetasid oma asjadega." Loomulikult pidasin ma tegelikult silmas, et pere osutus tavalisteks inimesteks ja koer tavaliseks koeraks, millele Rents tabavalt ka viitas, et kas ka "murdjakoer osutus pereliikmeks ehk näiteks perepojaks". (Rumala vea parandasin hiljem teksti sees ära.)
Sain oma kirjaveast aru ja et mitte tunnistada, et olen kirjaoskamatu, otsustasin kommentaari kommenteerida lausega "Näed, siin metsas elades hakkad ka loomi inimesteks pidama:D". Ma ei tahtnud mitte kuidagi öelda, et pean siinseid inimesi loomadeks, vaid seda, et metsas elades suhtlen ma rohkem oma koduloomade kui inimestega ja seepärast kirjutangi juba automaatselt, et ka "murdjakoer osutus tavaliseks inimeseks", visates vaid nalja oma rumala grammatilise vea üle.


4. Mis puutub Hugosse, võrkaedadesse ja koerajõukudesse, siis pärast viimast kahetsusväärset intsidenti hoiame me Hugot toas, sest meil kummalgi Janekiga ei olnud südant teda magama panna. Kahjuks ei ole meil ka hetkel nii  palju rahalisi võimalusi, et ehitada ümber hoovi piisavalt kõrge aed, mis teda kinni peaks, aga esimesel võimalusel muretseme me endale elektripiirde või ehitame talle aediku, kus ta saab nö vabalt õues olla. Kahjuks võtab ka see veidike aega, sest meil lihtsalt ei ole tagataskust kohe üleliigseid eurosid võtta. Omalt poolt võin lubada, et teeme kõik võimaliku, et meie koer senikaua ümbruskonnas pahandust ei teeks.

5. Lammaste pidamisest tean ma rohkem kui Eesti "suurlinnades" kasvanud lapselt oodata võiks. Lisaks linnavõludele oli mul olemas maakodu, kus vanaema ja vanaisa muude loomade kõrvalt ka lambaid pidasid. Ma tean, mis tähendab ute lutipudelist söötmine ja tean kui palju südamevalu toob kaasa lammaste (eriti tillukeste utede) kaotamine. Ma tean... Seepärast oligi meie esimene mõte saades teada, et Hugo võib olla seotud pahategudega, mida ma sõnadesse panna ei taha ega suuda, ta magama panna. Raske südame ja pisarate saatel. Siiski otsustasime me lõpuks (kui arstiaegki oli juba kinni pandud) proovida teisi vahendeid. Kui ta meie püüdlusest hoolimata on kellelegi kahju tekitanud, siis peame me koeraomanikuna ka tema tegude eest vastutama. Ma siiski siiralt loodan ja usun, et pärast viimast vahejuhtumit ja põhimõtteliselt ööpäevast "koduaresti" ei ole midagi halba juhtunud. Ja kui on, siis on selles süüdi hiljuti meie maja ümber luusinud "karu". (Jumala eest, saage aru, et tegin ka praegu nalja!)

6. Krossiraja kohta saan ma öelda vaid nii palju, et ma ei tea ja ei tahagi teada, mis eesmärkidel see rajati. Mul oli kunagi üks töökaaslane (Suures Ja Tähtsas Ettevõttes kusjuures), kes alati astus välja nende kaitseks, kelle "kallale" grupiga mindi. ALATI. Isegi siis kui ta ei olnud kõnealuse isiku tegudega nõus. Teda häiris lihtsalt põhimõtteliselt kui kellegi kallale mindi. Võib-olla kaks aastat koos töötamist nakatas ka mind sellise pisikuga?
Tahan VEELKORD rõhutada, et ma ei ole ei krossiraja poolt ega vastu, mind hakkas häirima "pooltevaheline sõda" ja seepärast otsustasimegi me olla ERAPOOLETUD. Ma (või me) ei tee kellegagi koostööd! Kui lõpuni aus olla, siis ma arvan, et polegi krossiraja omanikuga sel teemal kunagi suhelnud. Küll aga oleme me pere naispoolega rääkinud ehetest, lastest, koertest ja muust "elus olulisest".
Me ei tahtnud lihtsalt sellest "sõjast" osa võtta.  Kui jäi mulje, et ma võtan siiski pooli, siis minu poolehoid kuulub vaid perekonnale kui sellisele. Koos või ilma krossirajata.
Mul ei ole  lapsi ja mulle meeldib kui suvel sõidavad "väiksed väänikud" oma ratastega mu hoovist läbi. Mulle meeldib, et mul on kusagil tuhande kuusepuu taga naabrinaine, kelle käest ma vajadusel saan minna suhkrut laenama. Krossirada krossirajaks.
Teemast veidike kõrvale kaldudes häirib mind palju rohkem meie naaberkrundil tegutsev autolammutus, aga ma ei saa midagi parata. Ma ei saa selle vastu midagi teha. PS: häirib see vaid mu ilumeelt, sest iseenesest on tegu väga viisakate noorte inimestega, kelle tegevuse kui sellise vastu pole mul midagi.

7. "Võsareporteri" kohalt ei oska ma tõesti öelda, kas selle kutsusid kohale raja pooldajad või sellele vastuseisjad ( millegi pärast olin ma siiski arvamusel, et vastuseisjad), kuid ma tean, et Janek avaldas kaamerate ees oma vastumeelt tol korral vaid tuginedes teiste arvamusele. Kohapeal elamata eeldasime me, et krossirada segab tõepoolest meie igapäevaelu. Kohapeal elades selgus aga, et asi pole sugugi nii hull, kui me arvasime. (lisaküsimus: kas omades atv-d ei tohiks ma sellega üleüldse sõita?). Kui tegin oma avaldusega, et "Võsareporteri" kutsusid kohale "argpüksid" kellelegi haiget või liiga, siis palun vabandust.

Niisiis tahan veelkord öelda, et ma ei ole võtnud pooli, ma ei tee kellegagi koostööd, ma lihtsalt avaldan oma arvamust. On see õige või vale jääb teiste otsustada.
Kui keegi tahab mind külavanemaks valida, siis andke teada, kuna kandideerida tuleb;) (Jällegi pean lisama, et tegin nalja.). Seniks aga tahan ma lihtsalt oma Ussipesas oma elu elada, lihtsalt olla, ei kedagi häirida ega segada. Heanaaberlikele suhetele olen ma aga alati avatud.

PS: Ma väga loodan, et lumeuputuse korral lükatakse vaatamata minu arvamusest "õigest" ja "valest" poolest ka meie metsatee lahti! Ja kui õigeid ja valesid pooli polegi ning ma olen selle lihtsalt välja mõelnud/endale ette kujutanud, siis on ju kõik hästi:)

Kонец фильма.

Noh?

Sellega olen ma harjunud, et mu ema küsib, miks ma Tartusse tulen või vanaema vastab telefonile küsimusega "kes see on?". Selles pole midagi uut. Aga et mu oma mees mind ära unustab, see on juba hoopis teine tase. Ta lihtsalt unustas mu tööle! Kui ma talle siis helistasin, et küsida, kaugel ta on, vastas ta mulle juba tuttava (vana)emaliku tooniga:"Noh!" (jättes lisamata (vana)emaliku "mis tahad?", aga toon ütles seda sõnade asemel.) Ja nii lihtne see oligi. Tal läks lihtsalt meelest! Mine siis sellisega luurele.
Vanaduse tundemärgid hakkavad juba tulema...