Friday, January 15, 2016

Mees on alati süüdi



Mul on Facebookis sõbralistis inimesi kooliajast, kelle tegemistest tean ma vaid nii palju kui mu Facebooki uudistevoogu sisse sajab. Nende seas ka üks mees, kelle kohta mul on tänu tema Facebooki kontole jäänud mulje, et alkohol on talle tibake liiga palju meeldima hakanud, üsna tihti ilmub sinna pilte teise päeva poistest. Aga mitte tema oletatavast joomalembusest ei tahtnud ma rääkida.

Kui ma olen õigesti aru saanud, siis töötab ta ise Norras ja laps ning lapse ema elavad Eestis. Hiljuti postitas see mees oma kontole pildi, kus ta on sõbraga lennukis (ei mitte eralennukis vaid tavalises liinilennukis), ei tea mina, kas ta oli teel tagasi tööle või puhkusele, pole ka minu asi ja ega väga ei huvita ka. Mul kihvatas aga siis kui ma nägin selle pildi all olevat kommentaari, et „hea isa küll, sõidad lennukiga, aga last toetatud ei saa“. Ja uskuge mind ma ei kihvatanud selle pärast, et ma oleksin selle kommentaariga nõus olnud, vastupidi. Ma ütlen veel kord, et seda meest ei ole ma näinud rohkem kui põhikooli lõpetamisel ( ja sellest on ikka aega möödas!), niisiis ei ole mul siin mingit põhjust teda kaitsta, kuid ta on mu mõtte hea illustratsioon. 
Teie saite nüüd teada, et tal on laps ja ilmselt hoiab ta kõrvale alimentide maksmisest. Milline siga, mõtlete te ehk nüüd? Joodik ja hoolimatu isa? Mida te aga ei tea, on see, et (tänu jälle samale Facebookile tean mina, et) lapse ema joomalembuse tõttu sattus laps ühel korral lastekodusse. Oletame nüüd, et mees ei maksa seadusega ette nähtud alimente, kuid toetab oma last igal muul moel. Ostab riideid, käib kinos (ja jällegi see sama Facebooki konto toob minuni ka pilte isa ja lapse ühistest tegevustest) ja nii edasi. Raha ei kanna ta sel põhjusel, et naine jooks selle maha. Ma nüüd rõhutan, et tegu on minu oletustega, ma ei tea ju tegelikkust, kuid mul on nii paganama kopp ees, et alati on süüdi mees. Alati.

Nagu te teate, ei tule ma ise mingist musterperekonnast, nii et te ei saa öelda, et mida mina ka tean. Tean küll. 

Mul on kopp ees, et kui mees ja naine lähevad lahku, , emast saab märter ja isa on süüdi, süüdi selles, et ta ei hooli perest,lapsest ja jumal hoidku kui ta ei maksa alimente, siis on ta rahvavaenlane number kolm (Jegveni Ossinovski ja Toomas Hendrik Ilvese järel). Kas te teate, mitu korda ma oma tutvusringkonnas olen kuulnud lauset „aga, ma panen talle, raisale, alimendid peale“? Või „aga ega ma talle last ka ei anna enam“? No kümneid kordi õnneks ei ole, aga kahjuks siiski rohkem kui ma tahaks. Need laused on tulnud kibestunud ja mahajäetud naiste suust, kes ise on oma mehed viimase piirini viinud, lapsest (sest mehed on armastavad isad olnud) on saanud kättemaksuvahend. Kibestunud ja kurjade naiste kättemaksuvahend. Need on need naised, kelle sõbrannad, kirjutavadki selliseid „aga ise sõidad lennukiga“ kommentaare, mõtlemata et võib-olla sõidab see isa teise riiki tööle, et teenida raha, et maksta lapsele. Võimalusi on palju, kuid alati on kõige lihtsam halvustada. Ma tahan rõhutada, et ma ei püüa mitte mingil moel õigustada oma kohustustest kõrvale hiilimist, kuid ma vihkan seda must-valget pilti, mis meile halbadest meestest ja isadest maalitakse.

Mul on kopp ees, et maailm on must ja valge, kui asi seda teemat puudutab. Ema hea, isa halb. Ma tean üht lugu, kus mees väidetavalt oma naist halvustas ja hulluks tembeldas, kuid tegelikkus oli, et naine oligi ebastabiilne. Laps jäi talle vaid tänu sellele, et ta sõbrannad kohtus valetasid. Mees jäi ka siin loos halvaks kangelaseks.

Igal lool on alati kaks osapoolt ja tõde on kusagil vahepeal.Tihti ei ole need „oma kodust lastega välja visatud naised“ sugugi kannatajad, lihtsalt seadus on automaatselt emadeja naiste, kui nõrgema sugupoole, poolt. Teate, tahad ma avaldan teile saladuse. Naised pole nõrgem sugupool. Naised oskavad vajadusel olla väga munadega (Anu Saagimi intervjuust jäi mulle kõlama, et need asuvad meil lihtsalt natuke kõrgemal kui meestel), kavalad, aga ka manipuleerivad, kättemaksuhimulised ja õelad. Lapse on parim relv ühele mehele kättemaksmiseks. Ja siis tulebki see, „aga ma panen talle, raisale, ka alimendid peale!“kuigi mees võib olla tasub nii lapse huviringide, hobide, talvesaabaste, kinoskäikude jms eest (seaduse silmis need ju arvesse ei lähe).
Ja võib-olla ongi nii mõnigi haavnud mees, kes enam oma last näha ei saa, ning seetõttu alimente ei maksa. Mitte kõige täiskasvanulikum mõtteviis ilmselt, aga ma suudan mingil määral seda mõista.
„Sul ei ole enam last kuni sa selle uue l***ga koos elad,“ on vihahoos endise naisepoolt välja pursatud ja mees mõtleb, et seniks kuni last pole,ei maksa ta ka raha. Tausta lahkuminekute ja suhete ja erinevate manipuleerimismängude kohta ei tea keegi. See pole ka oluline. Mees on alati süüdi.

Just nagu minu jutu kinnituseks nägin ma, et Äripäev (oli vist?) avaldas suurimate elatisevõlglaste nimekirja. Palun seletage mulle, mis kasu teeb selline avalik ristilöömine? Keda see list üldse huvitab? Kas te kõik olete selle läbi käinud, et näha, kas äkki on naabri-Jaan ka seal ja millisel kohal, sest naabri-Malle on juba aastaid rääkinud, milline siga see Jaan on? Arutate seda nimekirja kohvitassi taga? Või milleks selline nimekiri.
Mulle tundub lihtsalt, et järjekordselt nagu Eestile kombeks lähenetakse probleemile valest otsast. Ei, mina ei tea,milline on lahendus, kuidas kõik need kohutavad inimeseloomad oma lastest hoolima panna (sest seda selle listiga ju öelda tahetakse, et palun, siin on inimesed, kes oma lastest ei hooli), aga mul on nii kopp ees. Nii kopp sellest eestlaslikust kombest kõike sotsiaalmeedias valimatult jagada. Ikka on vist tõsi, et parim magustoit on teine eestlane (hetkelmuidugi tundub et üsna maitsev on ka üks vaene lätlanna), sest ma ei suuda kuidagi teisti neid jagamisi ja avaldamisi enda jaoks lahti seletada.

Vanasti pandi „pattu teinud“inimesedkiriku ette avalikku häbiposti, nüüdon avalikuks häbipostiks saanud sotsiaalmeedia. Sinna sobib üles panna. Kõige hilisema näitena tuleb mulle meelde üks taksojuht.



29 comments:

  1. Selle naise kommentaar oli ilmselt mõeldud noormehele, kes oli pildil paremal. :)

    ReplyDelete
  2. Mul on tuttav, kelle mees läks tema ja lapse juurest ära, kui laps läks esimesse klassi. Elab teises linnas, töötab, saab kohe uue lapse, on ilmselt igati ontlik kodanik. Ainult et elatist pole 9aastat maksnud. Lapsega suhtleb aga vat raha, seda ei jagu kohe üldse. Naine ei küsi ka-uhkus ei lubavat(minu jaoks täiesti mõistetamatu). Selle asemel rabab ööd ja päevad tööd teha, meest ega rasket elu ei kiru.
    Mul on noor kolleeg, kelle isa kadus pildilt siis, kui ta oli ca viie-kuuene. Ema kasvatas ja koolitas nii teda kui tema õde, suri kahjuks liiga vara haiguse tõttu. Isast polnud senini märki kuni hooldushaigla arveid tuli maksma hakata võõra(aga riigi silmis lähisugulase) invaliidi eest, kes end selliseks joonud.
    Samalaadseid lugusid on liiga palju ja nende taustal ma ei suuda mõista Sinu hala vaestest meestest, kellele kohutaval kombel liiga tehakse. Naised on paratamatult kehvemal positsioonil. Näed ju ise, kui raske on ühildada laps ja töö. Mõtle korraks, kui raske see veel siis oleks, kui nädalavahetusel poleks Sul Marek tulemas. Kui Sa pead ise võtma vastu tähtsad otsused, ise majandama, kõik tegema ainult ja ainult ise! Keegi ei aita. Isegi riik, kelle ülesandeks võiks ideaalis ju olla ka oma nõrgukeste toetamine, mitte.
    Jah, ma arvan, et sellistest rongaisadest nimekirjade üles riputamine on õige. Olgu see häbi vähemalt mingigi karistus selle eest, et oma lapsed hooletusse jäetakse. Muidugi, kui sellised üldse häbi tunda oskavad. Võibolla kiitlevad, kui osavalt end kohustustest kõrvale on suutnud sahkerdada. Mina samas ei suudaks võtta ei sõbrana, ei äripartnerina inimest, kes oma tähtsaimat kohustust pole suutnud ega tahtnud täita.
    Aa, ja kas ma saan õieti aru, et Sul on kahju ka rongaisadele lisaks veel prostituute vahendavast taksojuhist? Et õel ajakirjandus on inimkaubitsejale kuidagi liiga teinud?! Vaene mees, kes vahel oma kaubaga tasuta tonksu tegi, on nüüd õelatel eestlastel hammaste vahel? Vabandust aga tõesti ei mõista Sinu pahameelt...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lugusid on muidugi igasuguseid ja eks nende põhjal tekivad ka erinevad arvamused. Üksikemad või -isad on mu jaoks niikuinii kangelased, keda ma vaatan imetlusega, et nad suudavad.
      Aga taksojuhid, kellest me räägime on erinevad. Mina räägin taksojuhist, kelle auto FBsse üles pandi, sest too ei lubanud autos laulda.

      Delete
  3. Mul on ka natuke kopp ees sellest elatisvõlglaste kaitserindest. Jah, täitsa nõus - lugusid on igasuguseid ja vahel tõesti on naispool mõrd ja ei väärigi toetust. Aga mis omavahelises sõjas tihtipeale ära unustatakse, on lapsed. Laps ei ela sellest paremini, et elatisemaksja oma pointi tõestab ja emale koha kätte näitamiseks maksmata jätab või maksete "tilgutamisega" asju kontrolli all hoiab.
    Miks ma seda tean? Sest kui ma oleks nõudnud alimente, siis oleks ka minu eksi nimi seal kirjas. Aga mu hingerahu maksab ka midagi - ja ma ei jaksaks iga saadud kupüüri eest tunde tõestada, et sentigi just sellest rahatähest ei kulunud mulle endale. Ma nendest juttudest, mis küla pealt tulid, kus mina "ei luba lapsega kohtuda", ei hakka isegi rääkima. Reaalsus oli muidugi see, et "isa" ei saanud eelnevalt kokkulepitud kohtumistele tulla, sest "ta olid ka omad vajadused". Seega, boo-hoo elatisvõlglaste ebaõiglase elu pihta tõesti.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen sinuga nõus, et kahjuks unustatakse selles sõjas ära lapsed ja seda "mul on ka vajadused" või "täna ei saanud tulla" ei õigusta miski.
      Samas ma olengi seda meelt, et mõningal juhul on lapsega tegelemine olulisem kui mõned eurod. Jällegi, mitte juhul kui lapsel on vaja uusi saapaid või midagi muud, aga nii laias laastus.
      Ma ei tahtnud jätta muljet, et õigustan mehi, kuid ma ei mõista ka seda, et igal juhul on mees süüdi

      Delete
    2. Ei ole mitte kunagi lapsega tegelemine olulisem kui söögi laualepanek. Ei ole võimalik lapsega lahedalt "tegelda", aga hoida teda söömata või talvel mitte jopet selga osta. Või sinul on see võimalik?
      Jutt sellest, et tervele mehele (või naisele) on jõukohane oma lapsega tegelda, kuid mitte talle toitu lauale, peavarju pea kohale ja riideid selga anda, on süüdimatu.
      Ja hoolimatu rongavanem ei ole reeglina iialgi seda tüüpi, kes lapsega tõsiste probleemide korral tegeleb (käib psühholoogide või terapeutide juures, lahendab tõsiseid kooliprobleeme). Selline tegeleja on reeglina ise suur laps, kes aegajalt hüppab kommikotiga läbi ja räägib natuke lahedat juttu, nagu teismeline teismelisega.
      Lapsevanema tõsine vastutus aga ei ole sedasorti fun.

      Delete
    3. Ma ei ole seda kuidagi öelnud, et tegelemine on olulisem kui söök. Ma ütlen, et kui söök laual ja talvesaapad jalas, siis minu meelest kaalub lapsega tegelemine üle mõned eurod

      Delete
    4. Selle vastu ei vaidle keegi, et lapsega tegelemine on tähtis. Aga kust peaks lapsevanema arvates tema lapsele söök või saapad tulema? Keegi teine ostab?
      Sellise suhtumisega naised kasvatavadki sellise suhtumisega mehi.

      Delete
    5. Ma ei ole ju ôelnud, et isa ei pea neid ostma. Minu meelest oleks normaalne, et lapse ma helistab/saadab meili/joonistab lapse isale, kui midagi vaja on. Olgu see poni või seljakott. Siis saab olla ka kindel, et raha läheb lapsele, mitte ripsme- ja juuksepikndustele (tean, ka selliseid inimesi)

      Delete
    6. Kui miinimumelatis läheb juuksepikendustele, siis toidu on järelikult ema juba lapsele ostnud. Süüa tahab laps iga päev kolm korda. Uusi jalatseid kaks korda aastas, õueriideid 1-2 korda aastas. Muid riideid jooksvalt, sooja tuba iga päev. Ainult sünnipäevakinki ja jõulukinki üks kord aastas. Sa peaksid seda kõike ju teadma. Kui te läheksite lahku ja mees jääks igapäevaselt last kasvatama, siis kas sulle oleks vaja eraldi selgitavaid telefonikõnesid, et millal lapsel on PÄRISELT midagi vaja? Võibolla on lihtsalt mingi Mareki kapriis jutt sellest, et Ida tahab iga päev süüa või et ta peaks lasteaias käima või et kui haigeks jääb, siis ravimeid ei saa tasuta? Minu mees mulle ei peaks seletama, et laste kasvatamine on igapäevane töö ja maksab igal juhul. Mina talle ka ei peaks seletama.

      Delete
  4. Ma olen rohkem kogenud seda, et mitte alati pole mees sõõdi, vaid seadus on kuidagi ühekülgne, et see kes kasvatab last on tubli ja hea ja teeb õiget asja ning VASTUTAB. Aga teinepool viilib lihtsalt alimendidest, ei tee midagi ja EI VASTUTA, sest tema last ei kasvata. Aga kui minnakse lahku, siis loomulikul üks jääb kasvatama last...aga üks tembeldadatase heaks ja teine kohe halvaks...Seaduse järgi jääb ka mulje, et kõik õigused kuuluvad sellele, kes lapse saab, isegi kui see sai üksmeelselt otsustatud aga seaduses jääb last kasvatavale vanemale vabad käed igasuguste õiguste ja asjade nõudmiseks ja seda ka siis kui see puht füüsiliselt on üle oma varju hüppamine.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nõus. Ja ma mõtlen, et võibolla on seadus ikka lünklik, kui nii massiliselt inimesi kõrvale "hiilib" alimentide maksmisest. Ma ei tea, kas mul on õige info, aga kas ei ole see summa, mis maksta tuleb, pool miinimumpalgast. See tähendab, et lapsele kulub seaduse järgi ca 400 eurot kuus (sest molemad vanemad peavad maksma võrdselt). Ei kulu ju? Iga kuu. Muidugi kui on voimalusi siis voib lapsele kuluda ka 4000 eurot kuus, aga on ilmselge, et miinimumpalgaga vanemate lapsele ei kulu 400 eurot.

      Delete
    2. Mulle meeldib, et keegi veel näeb asjast kaugemale :)

      Delete
    3. Selle 400€ sees on ka kodu- ja olmekulud, mis jagatud siis kõigi pereliikmete vahel e ka lapsele kuluv osa. Ja ikka kulub küll 400 kui kõik kulud kokku lüüa.

      Delete
    4. Tead, siin jään ma eriarvamusele. Kui täiskasvanud lähevad lahku, siis ühel või teisel tuleb endale niikuinii kodu muretseda, telefoni, interneti, tv, prügi jne jne ei ole lapsega seotud kulud. Need on kulud, mis oleks niikuinii, lapseta või lapsega.
      Aga tegelikult oli mu point see, et vanemad peaksid suutma lapse nimel täiskasvanu kombel suhelda, kes tasub, mis kulud ja kuna ja kuidas, mitte pidada sõda kumb peale jääb/võidab

      Delete
    5. Telefon, prügi jm mis välja tõid ei mõjuta, kui sul on väike laps, aga väita et kodu-ja olmekulud ei muutu sellest kui lapsega elad.....
      Oma sõbranna pealt näen, et kulub see 400 eurot ära ilusasti, paljuski just nö kodukulude peale. Hulk inimesi elavad üüripindadel. See, kes peale lahutust last kasvatama jääb, ei saa näiteks sõbra või vanaema juures sohval pool aastat elutseda ja kööktoa-tüüpi rendipinnale kolimine pole ka variant, kui kasvatad 12-aastast poissi. Praegu elavad nad ahjuküttega korteris, õnneks leidsid kahetoalise koolist talutaval kaugusel. Ei migit luksust, aga iga kuu peab olema üüriraha võtta. Üür on oluliselt suurem kui 200 eurot ja sisuliselt läheb isa toetus 100% üüriks, kattes ära ca pool. Vee-, elektri- soojaarved on suuremad kui ühe inimese puhul. Kulud elamispinnale võivad olla vägagi erinevad, sõltuvalt sellest, kas oled lapsega või lapseta. Lisaks 12-aastase puhul on topelt telefonikulu täitsa olemas...
      Lisame siia kasvava teismelise meeletu söögiisu, pidevalt väikseks jäävad riided (siia arvame sisse ka trenniriided, kuna ema püüab iga hinna eest võimaldada poisil lemmikharrastusega edasi tegelemist), jalanõud, sõprade sünnipäevad, kooliüritused (iga kevad käib klass ekskursioonil, teatris mitu korda jne).
      Nii et see 400 kulub ära rahulikult.

      Delete
    6. Me räägime natuke eri asjadest, suure tõenäosusega ma väljendasin end halvasti. Ma pidasin siin silmas juhtumeid, kus naine on olnud süüdi pere laialiminekus (petnud vms) ja peab siis ära kolima. Sellisel juhul on minu meelest üürikorter tema enda traagika. Laps võiks/peaks võib-olla aga hoopis isa juurde elama jääma ning ema alimente maksma. Aga praktika on ju teistsugune? Ja ärge öelge, et ma olen sellised naised välja mõelnud. Ka selliseid naisi on. Ja siis on last hea ära kasutada.

      Delete
  5. Minu jaoks on see eluvõõras jutt. Ei ripu ju elatisvõlglased massiliselt üleval. Ripuvad need, kelle võlg on täituri käes. Ja sedagi juhul, kui teine vanem peab ülesriputamist mõistlikumaks kui riputamata jätmist. Kaalutakse, kas avalik häbipost võiks sundida maksma, või äkki takistab töö leidmist.
    Miinimumelatis (või põhjendatud juhtudel - näiteks mitu last - ka väiksem elatis) ei ole "paar eurot" või "mõni euro", millele vastandub "lapsega tegelemine". Lapsega tegelemine on lapsevanema õigus ja isegi privileeg. Ilma lapsega kokku puutumata ei ole võimalik temaga mingit suhet omada. Lapse ülevalpidamine on lapsevanema kohustus ja seda olenemata sellest, kellega laps koos elab. See, kellega laps koos elab, loomulikult vastutab rohkem, teisiti polegi ju mõeldav.
    Olen ise lugenud vaese elatisvõlglase advokaadi vahendusel kirjutatud kirja, kus väideti, et lastele ei ole võimalik toiduraha anda, sest muidu tuleb endal nälga surra. Samas kirjas räägiti, et ollakse hea isa, sest viiakse lapsi Lõuna-Eestisse ja Saaremaale reisima. Kui ema peab kahel kohal rabama, et lapsi ära toita, siis on sellise "isa" suhtumine rahasse ja oma kohustustusse korraga naeruväärne ja kuritegelik.
    Elu ei ole üks suur liivakast, kus kuri naine võtab õnnetult mehelt mänguasja ära ja mees karistab teda sellega, et ei anna mänguraha. Laps on teine inimene, kelle eest mõlemad vanemad vastutavad. Miinimumelatis on suhteliselt väike summa. Lapsed söövad, kasvavad paar korda aastas riietest välja, käivad lasteaias või koolis ja trennis ja huviringis. Miinimumpalgaga mehel ei ole vaja järjest uusi lapsi vorpida, vaid tuleks saada vaid sellise arvu laste isaks, keda suudetakse üles kasvatada. Täpselt sama käib ka naiste kohta.
    Kõlab julmalt? Minu meelest ei kõla. Paljud lapsmehed (ja mõned lapsnaised) ei saagi aru, mis asi see vastutus on. Selliste arvates on kohutav rippuda elatisvõlglaste nimekirjas. Sellisel ei ole häbi rääkida lehes, et tagantjärgi elatisvõlga maksta on raske. Aga sellisel ei ole häbi jätta elatist õigeaegselt maksmata, sisuliselt sülitada sellele, kas ja kuidas tema lapsel süüa on.
    Mul isiklikult oleks ka häbi olla naine, kes selliseid "mehi" kaitseb. Ise sellisega peret loonud ei ole ja ei õpeta ka oma poegadele, et vaene mehike peakski olema kohe pahane, kui talle heidetakse ette oma laste hooletusse jätmist.
    PS. See, kes tembeldatakse heaks, kes halvaks, on omavaheliste suhete küsimus. Omavahelisi suhteid peaks naine ja mees klaarima omavahel, lapsi sellesse tirimata.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eluvõõras või mitte, aga võtame nüüd sinu näite, et "avalik häbipost takistab tööd leidmast. Oletame, et mees ongi metsik võlglane, aga keegi ei võta teda ka tööle, sest ta on ebausaldusväärne vms. Töö jääb leidmata, võlg kasvab, sest millestki peab see "persevest" ka elama. Kes selles situatsioonis võitja on?
      Ja sa oled valesti minust aru saanud, ma ei kaitse, vaid ütlen, et meile, eestlastele, meeldib kui meile antakse võimalus kedagi materdada. On see siis loll restoranipidaja, kes saab peksa perekoolis, või rongaisa, kes on "avalikus häbipostis"

      Delete
    2. Minule eestlasena küll ei meeldi kedagi materdada. Aga erinevalt sinust tunnen paari elatisvõlglast päris lähedalt. Kui tööle saadakse, siis vôetakse enamik palka välja mustalt. Varanatuke kirjutatakse vanemate või hea sõbra nimele, et kohtutäitur midagi kätte ei saaks. Mul tuleb okse kurku, kui loen siit eluvõõrast hala stiilis, "kuidas kiusatakse". Ei kiusata. Mees, kelle nimi ripub elatisvôlglaste nimekirjas, on selline töll, kellelt on ka miinimumi tulnud nõuda kõigepealt kohtu ja siis kohtutäituriga. Ja kes ei maksa, sest ta on süüdimatu lapsmees, kes kasutabki tapselt sinu argumente. "Lapsega tegelemine kaalub need mõned eurod üles", "naine on ise süüdi".
      Lapsega tegelemine algabki lapse toitmisest. Naine on süüdi ainult selles, et ta on lapsemehega lapse teinud.
      Ah et persevest ei leia tööd? Siis tuleb fantaasia appi võtta, kujutada iseend lapseks. Kujutleda, et isa laiab kuskil teemal, kuidas tema alimente ei maksa. Ja siis kujutleda end oma ema asemele. Mida teha, et mitte koos lapsega nälga surra? Vot seda las teeb see mehike, kes EI pea millegi eest vastutama, nüüd OMA lapse nimel tänases päevas.
      Ja sinu algne postitus lennukipileti kohta. Kuni oma lapsele süüa pole suutnud osta, ei ole vaja lennata, ka mitte odava lennukiga. Ei ole vaja osta parfüümi, ka mitte odavat. Ei ole vaja käia pidudel. ei ole vaja mitte midagi peale hädavajaliku, kuni OMA lapsele pole isegi süüa ostnud.
      Selle asemel, et halada, mida "meie, eestlased" teeme, räägi esiteks ainult enda eest. Ja teiseks kujutle end olukorda, kus Marek su maha jätab, pennigi ei maksa ja ka head inimesed sind ja last pidevalt sööma ei kutsu, asju ei osta, välja ei tee. Kujuta ette, et ISE pead vastutama. ÜKSI. 400 eurot kuus tundub endiselt suur raha või? Suur on see taskurahana, mitte siis, kui selle eest tulebki elada.

      Delete
    3. Restoranipidaja näide on libedale jääle minek. Ära seda teemat küll alusta, et kõik, kes restoranipidaja lolluse tõttu jäid palgast ilma, on ise lollid jne. See on sama, mis öelda, et laps ei peakski isalt ülalpidamist saama ja et ikkagi ainult eriliselt mööda naine nõuabki kohe terve miinimumi, sest kes siis NII palju raha lapsele kulutab.
      See näide jätaks taas mulje, et sa oled tõesti eluvõôras, küüniline ja pole millestki aru saanud.
      Nõrgem pool, kes lohku tõmmatakse - antud näites laps - ei ole kunagi see, kes peaks veel häbi tundma, et üldse julgeb süüa tahta. Või imestada, miks issi lennukiga lendab, kui talle ei saa söögirahagi antud.

      Delete
    4. Igaüks paneb mu sõnadesse ja näidetesse räpselt seda, mida ise tahab. Mina ei pea absoluutselt kedagi lolliks

      Delete
    5. Tead, meil pole mõtet vaielda. Sinul on ühesuguseif näiteid tuua, minul teistsuguseid, õigus ilmselt on meil mõlemal. 70% meestest ehk tõesti ongi vastutustundetud, kes nihkerdavad ja sahkerdavad, et jumala eest ei peaks maksma, samal ajal aga käivad iga kuu reisil ja ostavad riideid butiikidest, ma ei ütle, et neid olemas ei ole. Aga milles on süüdi need 30%, kes võib olla ei ole sugugi vastutustundetud, kuid ühel või teisel põhjusel võlglaseks jäänud.
      Ma tahan öelda, et selles teemas kipub maailm olema must ja valge ning probleemi lahendatakse valelt poolt -häbiposti panemisega - mis ei kuuda kindlasti mitte midagi paremaks. Probleem jääb.
      400 eurot on minu jaoks igal juhul VÄGA suur summa, aga olnud olukorras, kus pidime hakkama saama 10 euroga nädalas, siis ma tean, et ei ole nii, et KINDLASTI kulub lapsele suurem summa. Vajadusel ollakse leidlikud. See kümme eurot oli siis vaid söögiraha.
      Ja igaks juhuks veel mainin, kui mu jutust ja blogist pole välja tulnud, et olen lahutatud perekonnast ja minu isa ei maksnud alimente. Ei ole mu isa olnud musterisa, kuid vat seda ka ei ütle, et isa nime ei vääri. Võibolla teeb ta oma nooruse vead praegu tasa ja mulle sobib.

      Delete
    6. Oma isa eest pead võibolla tasuma kunagi mitu aastat hooldekodu arveid. Tundub õiglane? Või arvad, et ta ei nõuaks hooldekodu või et KOV ei nõuaks sinult maksmist? Siis küll, kui su ema tegi alimentide saamiseks kõik.
      Mina mitme lapse vanemana tean, et 10 eurot söögiraha nädalas (isegi inimese kohta) aastal 2016 tähendaks vett ja leiba sõna otseses mõttes. Kui kodus läheks elektripirn läbi või lõppeks hambapasta, siis uut ei ostaks. Minu lapsed ei ole küll ka väikesed tüdrukud, kes võibolla ei söögi midagi. Vajadusel ollakse leidlikud on sinu blogi näitel tähendanud seda, et teised inimesed aitavad sind (kutsuvad külla, toovad süüa, saadavad kingitusi ja ostavad lennukipileteid). Kellegi teise leidlikkus võiks tähendada kerjamist või pudelite korjamist, sest 10 eurot nädalas ei piisa toidurahaks. Kui kodus on kuivaineid ja konserve või keegi teine toidab, siis piisab, aga siis ei ole ju tegelikult ainult 10 eurot.
      Võibolla sa tuledki lapsepõlvest, kus peeti normaalseks, et isane võib erilise vastutuleku korras oma järglasi ka kasvatada, kuid kindlasti seda temast ei oodata. Mina tulen kahe vanemaga perest ja minu jaoks on olnud eluaeg väga võõrastavad jutud stiilis "mees võib olla, lapsed peavad olema". Normaalseks pean seda, et mõlemad vanemad võtavad vastutuse. Ideaalis kasvatavad koos lapsi, aga kui tõesti ei suuda koos elada, siis vähemalt peavad mõlemad oma ihuvilja üleval. Selle asja nimi on vastutus.
      Kas sinu isalt ajas mitu kohtutäiturit elatist välja? Kas ta kantis oma vara teiste isikute nimele? Lasi tööl mustalt maksta? Ähvardas ema, et kui see veel peaks julgema teda tülitada raha asjus, siis katkestab lastega suhtlemise hoopis? Kui ta neid asju ei teinud, siis pole ehk ka põhjust öelda, et isa nime ei vääri.
      PS. Mis on need "üks või teine põhjus", mille tõttu inimesed ei maksa aastaid sentigi elatist olemasolevatele lastele, kuid treivad uusi juurde?

      Delete
  6. Lisan veel, et normaalsed inimesed EI hiili oma laste kasvatamisest pärast lahkuminekut kõrvale. Ja normaalselt mehelt ei ole vaja miinimumelatist nõuda kohtuga ja hiljem kohtuotsuse täitmist kohtutäituri abil. Mehike, kellelt nii nõuda tuleb, ei ole isa nime väärt.

    ReplyDelete
  7. Minu esimese lapse isa ka ei maksa, aga igakuised kulud lapsele on: 50 euri trenn, 40 euri taskuraha, 100 euri kodune toit (jagasin perele kuluva summa), 10 euri elekter (kui teda poleks, siis tema toas ei põleks tuled, ei oleks arvuti voolu all jne), 5 euri kuupilet, 40 euri trennivarustus, 8 euri telefoniarve. Igakuised kulud kokku 253 eurot.
    Lisaks veel muud kulud, näiteks see aasta on juba läinud 50 euri uus pass ja id-kaart, 50 euri koolilõpureisi teine osamakse, 123 euri lennupiletid võitlustele, 85 euri võistluste osavõtu tasu, 75 euri võistluste majutustasu. Kokku 383 euri. Tõsi neid ei ole iga kuu, aga aasta peale tuleb kindlasti 100 euri kuus lapse kuludele juurde. St et pannes juurde ka need kulud on kokku juba umbes 353 eurot. Ja siia pole veel juurde arvestatud kulusid riietele ja jalanõudele.
    Ma oleks väga õnnelik kui lapse isa kannaks mulle iga kuu 200 euri, see kataks tõepoolest umbed pooled kulud. Tõsi lapsed on erinevad ja väiksemate laste peale mul hetkel nii palju ei kulu, aga ma ei tea, mis toob aeg ja samasse vanusesse jõudes võivad ka neil suuremad kulud olla. Õnneks nende isa on minuga ja loodetavasti oleme ka aastate pärast koos. Mina ei ole esimese lapse isalt raha nõudnud, sest anna andeks, aga alandav oleks iga kuu esitada arveid ja tšekke, et maksa nüüd pool kinni. Õige mees tuleks ehk ise selle peale, et laps vajab ka raha. Tõsi, mõnikord olen küsinud, aga paraku saanud olen palju väiksema summa, kui vaja oli. Ja veel, mehel ei ole uut peret, seega kulub ta palk vaid enda peale.
    Isa ei panusta ka sinu mõistes aega lapse peale, ehk et ei vii teda kinno ega sööma. Ja kui viikski, mis see rahaliselt juurde annaks, see ei tee kuidagi kulusid väiksemaks, sest ka mina viin last kinno ja sööma.
    Õnneks on mu kõrval mõistev uus mees, kes võimaluse korral panustab, aga kuna tema palk ei ole stabiilne, siis ei tea iial ette, mis aeg toob. Sügisest ootab välismaa kool, kus esialgne otsing on andnud odavaimaks eluasemeks toa ühiselamus ja hinnaks 500 eurot kuus (aga vaja on ka söögiraha). Minu palk on 600 eurot kuus. Mina ei tea täna, mis saab ja mina ei tea, kuidas ma sellest olukorrast välja vingerdan.
    Olen nõus eelneva kommentaatoriga, et normaalne mees ei hiili oma kohustustest kõrvale. See mees ei ole minu jaoks ei mees ega ka isa.

    Seekord anonüümselt!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sinu näite põhjal ütlen ma, et mees on täielik mölakas ja mul on piinlik, et selle üldistava kaitsva jutuga ka selliseid isendeid justkui kaitse(si)n. Võib olla ongi nii, et minu näiteid on vaid üks-kaks, ülejäänud on sellised persevestid.
      On kuidas on, eks see seliine intrigeeriv teema, millele oli oodata vastukaja, mis minu arvamust ka kõikuma ajab, kuid sellega olen nøus, et

      Delete
    2. Õige mees vastutusest kõrvale ei hiili ( lause jai enne poolikuks)

      Delete
  8. Tegelikult arvestatakse ALATI elamispinnakulude osa ka lapse kuludesse, kusjuures elamispinnakulud jagatakse elanike arvuga ja sealt tulebki see lapse osa; lapse osast pool tuleks maksta teisel lapsevanemal.
    Võite ju öelda, et "kas sul siis kodu polekski, kas sa ei kütaks, kui poleks last" aga tõde on seal, et lastetul inimesel ON odavamaid valikuid - nt ühikatuba või siis kütta oma kodu ainult vähekene, leppida jahedama toaga - lastega koos seda valikut enam ei ole. Noh ja kui lapsi on rohkem, siis on loomulikult ka ühe lapse vastavad kulud väiksemad.

    ReplyDelete