#visittallinn my ass ehk mida teie sellises olukorras teeksite?

Olen teel Viimsis asuvasse Lavendel spaase ja mõtetega juba mõnusas Sothyse näohoolduses (pikemalt sellest külaskäigust juba peagi). Viimasel ajal kasutan ma hästi palju ühistransporti ning nii ka seekord.  Viru keskuse bussipeatuses näen ma, et buss nr 1A on juba ees, ma kiirendan sammu ja jõuan veel bussi peale. 

Bussipilet maksab 1,60, aga mul ei ole väiksemat kui viieeurone. Bussijuht vaatab seda nagu ma oleks talle ulatanud hiv-viirusega nakatatud viiesajase ja podiseb midagi. Ma palun tal korrata. Ta vastab, et "leidku ma täpne raha". Mul ei ole väiksemat rahatähte ja ma küsin, et mis me siis nüüd teeme. "Leidke täpne raha!"kordab bussijuht ja keerab pea eemale, nagu mulle otsa vaadates võiks saada mõne võõramaa viiruse. Ma küsin lähedalt istuvatelt inimestelt, et ehk saab keegi raha lahti vahetada. Kõik vangutavad pead. 

"Mis ma siis teen?" küsin ma bussijuhilt, "kas lähen maha või mis?" Bussijuht kehitab õlgu ja vaatab aknast välja. Ma tunnen, et ma olengi keegi, kellest tuleb eemale hoida kui ei taha võõramaist viirust saada. Nagu debiilik kõnnin ma bussi tagumisse otsa ja küsin kõigilt ega kellelgi raha vahetada pole. Pooled vaatavad mind nagu debiilikut, kes nende kulgemist häirib, pooled teevad näo, et ei näe mind, paar tükki raputavad pead. Ma ei oska seisukohta võtta. "Mida Teie muretsete," ütleb lõpuks üks daam. 

"Ma ei tea, trahvi ju ei tahaks ka saada."

"Aga see on ju bussijuhi süü, mitte Teie," vastab naine. Ma ei oska ikka seisukohta võtta (bussiuksel on ju silt, et "leidke täpne raha" ja ma saan ka aru, et bussijuhil ei pea olema võimalik viiesajast lahti vahetada. Aga viiest? Ma olen kahevahel.) Lõpuks võtan ma seisukoha asemel istekoha ning jah, ma sõitsin jänest. Jube halb tunne jäi sisse. Terve tee mõtlesin ma, kuidas oleks olnud õige. Kas ma oleks pidanud maha minema ja püüdma kiiruga lähedalolevas R-kioskis raha lahti vahetada? Kas bussijuht oleks võinud öelda, et ta väljub kahe minuti pärast, et ma võiksin proovida raha R-kioskis vahetada? Kas ta oleks võinud mulle öelda, et piletita EI TOHI sõita ja paluma mul maha minna? Ütlema, et kui vahetusraha pole, siis maksku ma 1,60 asemel viis eurot? Või ütlema, et sõitku ma tasuta? Mis oleks olnud õige? 

Samas isegi pole vahet, mida ta oleks öelnud. Ma poleks pahandanud (väga) kui ta oleks palunud mul bussist maha minna, oleks torisenud omaette ja oodanud uut bussi, mind pahandas tema suhtumine. Pohhuism. Aga kui minu asemel oleks olnud umbkeelsed turistid? Viimsis on hotelle, mida ka väliskülalised kasutavad! Ja siis me imestama, et miks püüdlustest ja welcometoestonia ning positivelytransforming/surprising  kampaaniatest hoolima välismaalased meid vihasteks, kurjadeks ning mittesõbralikeks nimetavad. Me vist natuke anname põhjust?

Aga mida teie oleksite sellises olukorras teinud?

Inimesi jälgides

Kui ma oma eelmises elus pidin pidevalt töölähetuste pärast lennujaamades viibima (kas keegi oskab seletada, miks vanasti, nii umbes kümme aastat tagasi, lennukid pidevalt hilinesid?), tekkis mul harjumus inimesi jälgida. Ma võisin vabalt pikka aega kohvitassi taga inimesi jälgides aega surnuks lüüa. 

Tegelikult on see mulle vist alati meeldinud. Lapsena meeldis mulle kui me õhtupimeduses linnas jalutasime ja inimestel polnud akendele kardinaid ette tõmmatud. Mulle meeldis vaadata, mida inimesed teevad. See ei tähenda, et ma oleks mingi väike pervert olnud, kes inimeste järel nuhkimas käis, kuid mulle meeldis akendest möödudes sinna sisse kiigata, vaadata tubade sisustust, lampe, kardinaid ja inimesi, kes lihtsalt oma argitoimetusi toimetasid. 

Lennujaamades, rongijaamades, bussijaamades ja ühistranspordis meeldib mulle nüüd inimesi vaadata. Kuidas nad käituvad, kuidas räägivad, mis neil seljas on. Mulle meeldib ära arvata inimeste rahvusi. Ma ei ole ju ainuke, kes lennujaamas ära tunneb eestlase? Alati on ära tunda Eesti ehitaja, alati on ära tunda Eesti ärimees, Eesti suurilmadaam, välismaal elav eestlane. Meid ei ole ära tunda vaid välimusest, vaid närvilisusest ja stressist.

Armas imikuga lennureisil olev ema, kui su laps hakkab nutma, siis ära karju oma mehele, et too kiiresti lapsele juua otsiks või "midagi ometigi ette võtaks, et see õudus lõppeks ja beebi teisi ei häiriks". Tahad ma avaldan sulle saladuse? Teisi ei häiri mitte sinu nuttev beebi, vaid sina ise. Sina ise ajad stressi nii lapse kui kaasreisijad, mehest, kes igal sajal moel püüab aidata, rääkimata. Või noh, võib olla su beebi häiribki korraks, aga 99% täiskasvanutest mõistab, et see on beebi ning taluvad selle nutu ära. Me mõistame beebit. Stressavat täiskasvanut on raskem mõista!

Ja sina, armas (vana)emaga reisil olev noor, ära mõnita ja alaväärista vanemat nimest, kui too ei tea, miks osa asju peab olema plastkotis, miks mõne asjaga turvakontrollist läbi ei lasta. Ära kisenda ta peale, et lähed nendest küsimustest stressi. Su kohvritest võib järeldada,  et sa oled teel puhkusereisile, ära alusta oma puhkust stressiga.

Sina armas Eesti ehitaja, püüa mõned karvased sõnad ütlemata jätta ning ära püüa oma poliitilisi vaateid kõigile teistele peale suruda. Pagulasteema on kuum ja pingeidtekitav, küsimused ja probleemid meie endi koduuksele koputamas, kuid see ei tähenda, et sa peaks passikontrollis vaatama üleolevalt tumedanahalise reisija poole ning omatte, aga siiski piisavalt kõigile kuuldavalt, hüüdma, et noh, tont, vaatame, kas sul ikka on pass kaasas. Ja siis kõigile kõva häälega kiitma, et oli ka viimane aeg passikontroll taastada.

Me oleme mossis, stressis ja kurjad. Me ei naerata teineteisele, me ei abista teineteist, me ei alusta kunagi võõraga vestlust, me hoiame omaette ja väldime kontakti teistega. Jumal tänatud, et olemas ipadid ja nutitelefonid, mis aitavad meil argipäevast põgeneda. 

Samas olen ma Eestis viimasel ajal ühistranspordiga reisides märganud ka palju positiivset. Kui Tallinna bussi - ja eriti trammijuhid kipuvad pigem olema kurjad ning nähvavad, siis kaugliinide bussijuhid on nagu hoopis teisest puust. Sama kehtib ka rongisaatjate kohta, ma olen viimasel ajal palju reisinud rongiga ning teenindajad on alati olnud sõbralikud ja abivalmid. 

Kaasreisijatega on nii ja naa. Osa naeratab ja pakub vankri või suurte kompsudega sisenevatele reisijatele abikätt, teised sukelduvad veel sügavamasse nutimaailma, et vältida trammist suurte kottide ja lapsekäruga noore ema abistamist. Lihtsam on mitte näha.

Ja siis on raudteejaama perroonil Tallinn-Tartu rongi ootavad noored, kes külma peletamiseks laulavad ja tantsivad. Neid vaadates läheb ka teiste tuju paremaks ning näpistav külm meelest. Et perroonidel ja bussipeatustes oleks rohkem laulvaid ja tantsivaid inimesi! Eriti talvel. Ja unustage korraks see pidev "stress" ning kiirustamine. Te ei jõua kaugemale kui me, uimased ja unised inimesed. Meid kõiki ootab ees üks ja seesama finiš. Sinna esimesena jõudmine pole võit. 

Balti jaamas jooksevad inimesed igaüks oma suunas. Kiirustades. Minu taga jalutavad kolm noort filosoofi. "Tartu ja Tallinna inimestel on ikka suur vahe," ütleb üks. "Jah, Tallinna inimesed käivad suurega kaarega tartlasest mööda," naerab teine. "Ei,"lisab kolmas, "tartlased on sellised rahulikud, chillid, aga tallinlased tormavad, et jumala eest viis enne kümmet poodi jõuda ja ikka rumm kätte saada!"

Ma hakkan kõva häälega naerma. Huvitav, kummaks noored filosoofif mind pidasid? Ilmselt lihtsalt poollollakaks, kes omaette naerab.*

*Vaid viis minutit hiljem istun ma Keila rongis. Ma olen jõudnud liiga vara ning olen vagunis ainus. Sisenevad kolm noort, silmad peas kas alkoholist või narkootikumidest seismas, üks neist ( kõige adekvaatsem, kuid siiski arusaadavalt ka joobes) on noor ema. "Ära lärma!" hüüab ta ühele noormestest, "laps magab!" Veidi tasasemalt eemalduvad nad vankrist, vanker jääb ukse juurde. "Kas sinna jätadki lapse?" küsib üks neist emalt. "No daa," vastab ema tibake ükskõikselt. Noormees vangutab pead, haarab vankri ja ütleb, et nii ei saa. Nad tuigerdavad vankriga järgmisse vagunisse. Mu süda on ühe hetkega kurbust täis. 

When I am not Wednesday Addams I'm a desperate housewife

See on nii veider, kuidas üks ajutine kodu võib tuua südamesse nii palju kodutunnet. Kohe nii palju, et Wednesday Addamsi asemel ärkas minus üles tõeline meeleheitel koduperenaine. Või ma ei tea võibolla on asi selles, et üle pika aja olen ma jõulumeeleolus ega jaksa ära oodata kuuse kaunistamist ja külalisi. Ja külalisi on detsembris terve trobikond tulemas. See on nii tore, et ma tahaks kohe plikalikult kilgata. Kõik see kokku aga annabki tulemuseks vahelduseks ühe ülevoolavalt positiivse, vikerkaari ja ükssarvi täis postituse. Teate küll, ühe seda tüüpi, mis mind teiste nunnu blogijate juures oksendama ajab:D

// It is so strange how a temporary home can fill the heart with so much homefeeling that instead of being a Wednesday Addams I have transformed into a desperate housewife. Or is it the Christmas mode having an unusual affect on me? It has been a while since I've been in such a holiday mode. Cannot wait to decorate the Christmas tree and having guests. And so many guests are coming in December, it makes me so happy I wanna scream like a small girl. 

All together it results in a overwhelmingly positive blogpost, filled with rainbows and unicorns. You know, the type from all the cute blogs, which usually  makes me want to throw up:D

Vaade meie köögiaknast on tõeliselt inspireeriv. Olgugi, et eile oli peaaegu kõik lumi sulanud, mõjus loodus nii kauni, puhta ja jõululisena. Me piilusime tükk aega akna pealt linde. 

// The view from our kitchen window is truly inspiring. Although most of yhe snow had melted yesterday (but this morning everything was already covered with fresh new one), the nature looks so beutiful, clean and christmasy. Can you see it? Or am I going insane? We were looking at the birds from a window for quite a while yesterday.

#morningbliss ja #2blessed2bestressed pidid olema tõelised "hipster-hashtag'id". See teeb minust siis hipsteri, sest ma ei oska leida õigemaid sõnu hommikute kirjeldamiseks (kuni Ida jonnima hakkab, mis juhtub umbes viis minutit peale "blissi").

#morningbliss #2blessed2bestressed were supposed to be a real hipster-hastags on Instagram. That makes me pretty much a hipster because I cannot find other words to describe the mornings (until Ida starts crying for no obvious reason, usually this happens ca five minutes after the bliss starts;)

Selleks, et rahus süüa teha, tuli Idale tegevus leida. Huvitav, kas koristamine pakub talle sama palju rõõmu ka pubekaeas?

// To make dinner I had to keep Ida busy. I wonder if she will enjoy cleaning as much as she loves it now when she reaches puberty?

Saage tuttavaks - meeleheitel koduperenaine!

// Ladies and gentelmen - presenting the desperate housewife!

Esimene jõuluõhtusöök julepølsega on valminud. Marineeritud punapeet ja hapukurk jäi täiuslikkusest puudu. Veel hetkeks on laud ja lauaalune puhas. Siis saabus tornaado nimega Ida. Ma iga kord tunnen, kuidas jälle mõni juuksekarv halliks läheb kui ta oma karukäpakestega taldrikuid haarab.

// First christmas meal with julepølse. So simple but yet so good. Marinated beetroots and pickles were missing from a perfect dinner. For a moment the table is clean and the floor is not covered with food. Then a tornado named Ida approached. Every time she reaches for something on the table with her clumsy baby bear hand, I feel my hair turning fifty shades of grey.

Ma olen ääretult kehv koogiküpsetaja. On vaid paar üksikut kooki, mis mul välja tulevad ja ma ei saa öelda, et ma väga armastaks kooke teha. Kuna Heily aga esitas väljakutse piparkoogimaitselisteks toitudeks, siis tuli katsetada. Leidsin hapukoore-piparkoogi-koogi ( hahh, kui lahe sõna!) retsepti ja katsetasin. Ma ei tea, kuidas see mul õnnestus, aga see kook tuli imemaitsev. Koos mandlijäätisega maitses lausa oivaliselt. Ma olen nii uhke enda üle.

// I am terrible at baking cakes. There are only a few cakes I manage to make and for obvious reasons I am not too keen on trying new cake recepies. My friend challenged us (we have our own little cooking group in FB) to bake things that taste like ginger breads, so I had to try as well. I don't know how I managed it, but this cake tasted heavenly. With krokanis on side. I am so proud of myself.

Esmaspäeval on Idal lasteaias jõulupidu. Esimene, kus ta ilmselt ka biiti jagab. Loomulikult tuli järgi proovida, mida väike fashionista piduliku sündmuse puhul selga paneb. Kas see päkapikukleit pole lihtsalt võrratu?

// Next week Ida has her first kindergarten christmas party. Of course we had to find a suitable outfit for the little fashionista. And isn't this red christmas-dress just adorable?

Ja #eveningbliss. Magav laps ja vein. Kusjuures juhtus midagi enneolematut. Ida läks ise vabatahtlikult magamistuppa voodisse magama. Ilma kisata. Lihtsalt läks ja jäi magama. Loomulikult ei kordunud ime järgmisel õhtul.

And #eveningbliss. A sleeping child and a bottle of wine. Something extraordinary also happened. Ida went to bed alone, without a fight and usual screaming. Just went to the bedroom and fell asleep minutes later. Of course the miracle didn't happen again the next evening. The screaming and fighting was back. 

Jumal tänatud, et minu puberteediajal* internetti polnud!

Kunagi kui mu õde oli jõudnud varapuberteeti ja meil emaga kahtlus tekkis, et võib-olla ta ikka pole sõbranna juures nagu ta meile väitis, oskasin mina veel rohkem kahtlustada ning välja mõelda, kust teda tegelikult leida. Põhjus selleks oli väga lihtne. Me olime sõbrannadega omal ajal väga kavalad vanemate petjad. Meid oli kolm ja meil oli alati skeem välja mõeldud, mida vanematele rääkida. Kui vanemad lauatelefonile helistades kontrollisid, kas me ikka oleme kodus, siis ka selle jaoks oli meil nipp olemas. Tol ammusel ajal kui mina 15-16-aastane olin, hakkasid tekkima esimesed mobiiltelefonid ja ka erinevad kõneteenused, sh ka teenus, et lauatelefon mobiilile suunata. Ja kuna minu sõbrannal oli mobiil olemas, siis oli ka see mure kergelt lahendatav. 

Nüüd ma pean muidugi vanemate lohutuseks ütlema, et me ei teinud kunagi midagi...ma ei tea, mis see õige sõna on...sündsusetut? Lubamatut? Noh näiteks käisime me kohtamas "Saame tuttavaks" saate kaudu tutvutud poistega,  ja minu ajal tähendas see reaalselt jalutamist lauluväljakul vms. Eks me käisime korteripidudel ka, aga needki olid meie jaoks täiesti süütud (me sattusime ka sellistele pidudele, millest võib lugeda Tartu juttude blogist). Kolme peale jõime me ära ühe "Red Bulli" ja ilma liialdamata ootasime, kuna see meile "tiivad annab". Mingi aja pärast tundus meile, et isegi andis.  

No ja eks ma kasutasin natuke ära ka seda lahutatud vanemate lapse eelist, et emale ütlesin, et olen sõbranna juures, aga tegelikult küsisin isa käest maja, et sõbrannadega filme vaadata (ja ega meie siis süüdi polnud, et poisid ka tulid). Tõsi, poisid jõid mu meelest isegi Annelinna salaviina ja meie tarbisime 1,5 liitrises pudelis müüdavat "Gin"-nimelist karastusjooki, aga midagi, mille pärast vanemad peaksid nüüd oma silmad peast välja häbenema või mõtlema, et appi, mida nad ometi teha võisid, ei juhtunud.  Meie peokaaslasteks olid minu Annelinna naabripoisid. Ma isegi ei tea, miks ma nendega läbi käisin, sest nemad olid ikkagi popid, aga mul on tunne, et me olimegi lihtsalt sõbrad, kes koos hängisid ja natuke lollusi tegid. Kohtingutel käisid nemad ikkagi teistsuguste tüdrukutega. Nendega, kes olid ikka meigitud ja kandsid miniseelikuid;)

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse oma puberteedi aja "pinnakatest" rääkida. Ma tahtsin öelda, et jumal tänatud, et tol ajal ei olnud olemas Facebooki ega üldse internetti, sest siis oleks vahelejäämise võimalus palju suurem olnud.
Näiteks minu sõbranna 15-aastane tütar oli hiljuti oma sõbranna pool öösel, st nii ta emale ütles. Selle tütre õnnetuseks on olemas Facebook ja nii jäigi emale silma vestlus, kuidas keegi noormees otsis tütarlast, kes eelmisel nädalal ühel peol viibis. Tütre sõbrannad panid kenasti sinna ka minu sõbranna tütre nime ja nii see tütar vahele jäigi.
(Rääkimata veel sellest, et kõige tipuks töötab tolles peokohas ka ema tuttav, kes ema kahtlusi turvalintide läbivaatamisega vajadusel kinnitada lubas.)

Täielik (esimese?) valetamise feil!

Ja ma kujutan ette, kuidas Idal saab minusuguse emaga raske olema. Ma oskan teda kahtlustada ja keelata. Kusjuures, tol ajal oli meie jaoks täiesti normaalne jalutada öösel peale kontserti lauluväljakult Annelinna lõppu. Praegu ei julgeks ma niimoodi ööpimeduses mööda linna luusida. Ja veel vähem tahaks ma, et mu 15-16-aastane tütar seda teeks. Ma paneks ta radiaatori külge kinni kuni ta 30-aastaseks saamiseni, kui ta peaks midagi sellist korda saatma. Kas ma eksin või kõlan dinosaurusena kui ma ütlen, et 20 aastat tagasi ei olnud selline jalutuskäik sugugi (nii) ohtlik? 

*tahtsin kirjutada "noorusaja", aga see mõjus nii nagu oleks ma 101-aastane

Ma ei ole kunagi sellest loogikast aru saanud

Aeg-ajalt ikka jälle tõuseb kusagilt üles teema kriitika talumisest ja sellest, et blogijad ei tohi viriseda kui keegi nende kohta midagi negatiivset ütleb, sest "nad ise on oma elust meelelahutuse teinud" (jaada-jaada, teame-teame, eilne uudis). Samas aga kipub blogijatele endile kehtima teine reegel. Kui blogija on negatiivne, kedagi kritiseerib või oma arvamust tibake teravamalt avaldab, siis lendab platsi seltskond Blogi Etiketi- ja Eetikakoolist (BEE) ning hakkab tegema ettekirjutusi, kuidas blogijad peaksid vaid lilledest ja liblikatest kirjutama, voolima kunstnikerdustega esmaabikappe ja kuduma rahvusmustriga labakuid. Jumal hoidku kui nad peaksid arvustama või kritiseerima kellegi olemust, välismust või uut rahvuslikku lennufirmat. 

Näiteks kritiseeris üks blogija (temaliku huumoriga) Grete Kleini mõõdukaid kulme. Minu arvates ei olnud need kulmud muidugi üldse midagi koledat, aga ma sain point'ile pihta. Sellest hoolimata leidus inimesi, kes arvasid, et sellise postituse taga saab olla vaid puhas kadedus. Ehk siis kui meil pole kõigil üks maitse ja me selle välja ütleme, siis automaatselt on põhjuseks kadedus. 

Mulle näiteks ei meeldi absoluutselt alloleval pildil olev "disainerkleit". Need kleidid meenutavad mu meelest iluvõimlejatrikood ja ma täiesti siiralt ei saa aru, kellele selline välimus (ekstra rõhutatud büstiga) meeldida võiks ning kes midagi sellist vabatahtlikult kannaks, kuid nagu ma aru olen saanud, siis on inimesi, kellele meeldib. Mulle ei meeldi. Maitsed on erinevad. Aga kui ma selle nüüd välja ütlesin, siis kas ma olen automaatselt kade? Sest ma ise olen nii lamedarinnaline, et pikali olles ei saa aru, kas ma olen selili või kõhuli ning ma ei saaks nii peenikeseks isegi siis kui vaid apelsinimahlas niisutatud vatti sööks. Või kuna ma olen blogija, siis ma peaksin oma arvamuse endale hoidma või kiitma, sest nii on BEE arvates korrektne. Samas minu kui blogija suuri hambaid ja kõveraid jalgu ning halba riietusmaitset võib iga inimene vabalt kommenteerida, sest "mina olen meelelahutus".
BEE ütleb mulle, et ei ole cool kedagi üldse kritiseerida, ei ole cool kellegi kohta teistmoodi arvata, ei ole cool erineda, sest me peame olema kõik üks imearmas kokkuhoidev blogijate pere ning näitama oma blogis vaid ilusaid asju (newsflash: elu ei koosne VAID ilust, et ilu hinnata, peabki olema ka mõõne, langusi ja tagasilööke*)

Ma ei ole sellest loogikast kunagi aru saanud. Selles mõttes, et kui mind ajab mõni roosamannavahu blogi "vikerkaari oksendama", siis sinna pole ju midagi teha ja kui kedagi teist häirib minu või mõne teise blogija "negatiivsus", siis ka sinna pole midagi teha. Erinevad blogid, erinevad inimesed, erinevad lugejad. Vähemalt nii peaks olema.
Ja jumala eest, kui minu üks päev on hallimast hallim, nii et eluisu on ka otsas, üks probleem ja mure ning häda ajab teist taga, siis ma ei suuda sundida end vikerkaartest ja ükssarvedest kirjutama. Samas järgmisel päeval võin ma olla imalamast imalam ning tunda rõõmu niidetud muru lõhnast. Eile vaatasime me Idaga jõulutänava avamise rongkäiku ja mul tuli pisar silma kui väikesed päkapikud lehvitades mööda tänavat marssisid. Ma jäin mõtlema, et mitte väga kaugel pole aeg kui Ida niimoodi marsib ja meile lehvitab.
Minu päevad, tujud ja arvamused on erinevad. Ma ei vihka (mulle tegelikult ei meeldi üldse see sõna, see on mu jaoks liiga räige) kogu aeg ja kõiki. Mõnikord aga küll. BEEle võib see minu poolest mitte meeldida.

*Kui tõesti leidub inimesi, kelle elu vaid lust ja lillepidu on, siis selle inimese peale olen ma küll natuke kade.

35-aastane vallaline mina

Et kõik algusest ära rääkida pean ma alustama sellest, et ma pidin Norra tulema vaid kuuks ajaks. Seepärast ei muretsenudki ma väga selle pärast, et meie koduks sai üks väsinud välimusega tuba, põhimõtteliselt köögita ja pesemisvõimalusteta. See oli igati praktiline, sest asus poega samas majas ja ma ei oska isegi mõelda, kuidas teisiti oleks Idaga koos poe pidamine õnnestunud. Nii sai kõik kenasti toimima. 

Ühel vihmasel ja hallil maikuu õhtul vaatasin ma arvutist üksinda Eurovisiooni, sõbrannad vaatasid seda koos Tartus ja saatsid mulle pilte oma õdusast õhtupoolikust. Ma vaatasin oma toas ringi. Selles puudus hubasus. Igasugune kodutunne. Me olime palju naljatanud, et ma saaksin oma ajutisest kodust teha kaks täiesti erinevat blogipostitust. Kaheksa magamistoaga korter Lillehammeri peatänaval või väsinud tuba mahajäetud kontoris. Mõlemad oleks ju olnud tõde. Arusaadavatel põhjustel jäi see (vähemalt mu meelest) naljakas postitus kaheksast magamistoast tegemata. 

Ma võtsin vastu otsuse, et teen meie kodu nii palju hubaseks kui minimaalsete vahenditega võimalik. Norras antakse palju asju ära väga väikese raha eest või tasuta. Nii õnnestuski mul leida ühtteist, millega ajutist kodu, mis enam ei tundunudki nii ajutine olema, kodusemaks muuta. Ma usun, et see õnnestus mul päris hästi. 

Sõbranna juures pesemaskäimine oli peavalu, kuid ei midagi teostamatut. Siis aga hakati majas remonti tegema ja ma jäin ilma ka wc-st. Maailmalõpp? Ei, sest õnneks on wc olemas ka poes. Ebamugav? Kindlasti. Aga ma ei nurisenud, sest tegelikult olin ma tänulik, et mul oli võimalus siin majas elada. 

Kui me mingi hetk endale ka väikese elektripliidi soetatud saime, olin ma sõnaseletamatult õnnelik. Lõpuks ometi sain ma lihtsama vaevaga süüa tegema hakata ja ei pidanud kogu aeg pead murdma, mida täna vaid veekeetja ja külmkapiga varustatud köögis valmistada saab. Kas pole veider kui vähe on tegelikult õnneks vaja? 

Eelmisel nädalal sain ma teada, et meie kodu üüritakse välja korteriteks. Ma olin mures. Tagatisrahad Norras korteri/toa üürimiseks on üüratud ja seda võimalust meil poleks olnud. Aga veel enne kui ma suutsin väga muretsema hakata, oli mul olemas uus kodu. Selle omanik oli just Indiasse sõitmas ja oli kurb, et polnud leidnud kedagi, kes tema kodul silma peal hoiaks, lilli kastaks ja ahju kütaks. 

Kuigi korterit vaatama minnes olin ma kindel, et raiskan vaid aega, mitte miski minus ei öelnud, et sellest korterist võiks saada meie uus kodu. Tund aega hiljem olin ma sealt lahkunud taskus uue kodu võti. See oli nii hubane, nii minulik, nii ussipesalik, aga samas nii teistsugune. Nii hele ja korras. Kõik asjad olid täpselt oma kohal (mu klassivend võiks siinkohal teile rääkida naljaka loo minust ja asjadest, mis pole täpselt õigel kohal). Nagu oleks ma ise need sinna pannud. Köögikapis olid roosilised nõud. Täpselt sellised nagu ma oleks need ise ostnud. Isegi kohvikruusid olid täpselt need õiged. Kõik selles kodus oli täpselt õige. Lausa kahju, et ma kardan, et  Idaga ei suuda ma seal asju täpselt oma kohal hoida. Tal on mingil kummalisel põhjusel oma arusaam sellest, kus ja kuidas asjad peavad olema. Kõige suurima hea meelega maas hunnikus.  Ma naersin, et kui ma oleksin 35-aastane ja vallaline, siis see oleks täpselt minu kodu.

Hommikul kui ma poolpaljalt (sest uus kodu asub justkui keset metsa) ringi kalpsasin, sain ma aru, et päris nii vabalt ma end siiski tunda ei või. Kui ma just ei taha varahommikustele ehituspoe külalistele striptiisi teha ( ja ma millegi pärast ei usu, et ma just kõige ahvatlevam vaatepilt oleks). 

Ma tean küll, et see kõik on ajutine, kuid eile kohvreid tuppa vedades, ei suutnud ma ise ka uskuda, et see tõsi on. Seda oli vaja tähistada. Ja kuidas siis teisiti kui ehtsa Norra toiduga. Pizza Grandiosa ja Julebrusiga. 

Vanaema naabritüdrukud / The girls next door

(English translation below)

Meie lühikese Rørose nädalavahetuse tipphetkeks oli ööbimine Solheim Pensjonat'is. Tegu on 1939.aastast pärit pansionaadiga, millele asutajaks, tüdrukute esiemaks nagu omanikud teda hellitavalt kutsuvad, oli Oline Høsøien.  Uued omanikud on viis käsitöölisest sõbrannad, kes otsustasid vanale pansionaadile uuesti elu sisse puhuda, kuid mitte ajalugu hävitades, vaid seda alles hoides. Nii ongi maja täis väärtuslikku kraami, mõned lausa maja ehitamisaastast 1939.aastast. Oline pilt seisab samuti aukohal. (Ida tormab kohe sektsioonikapi poole ja mul on hirm, et ta mõne väärtusliku ajaloolise asja ära lõhub.)

Meid võtab uksel vastu Saara ning esimesest hetkest on mul tunne, et ma olen sattunud külla Norra vanaemale. Mitte et ma täpselt teaks, milline Norra vanaema kodu olla võiks, samuti ei meenuta Saara kuidagi vanaema, vaid sõbralikku naabritüdrukut (kes võtab meid vastu, sest vanaema on reisil). 

Selgub, et tegelikult on neil täna (pühapäeval) puhkepäev, kuid nad on otsustanud pansionaadi ekstra meie pärast lahti hoida. Saara tutvustab meile põgusalt esimest korrust, viib meid üles meie korterisse ja lahkub ise kööki, et kaugetele külalistele süüa valmistada. Mul tekib tahtmine teda söögitegemise juures aidata, kuid tema ütleb, et me nautigu ja ta hõikab kui toit valmis on. Mina tunnen end nagu jaapani turist, kes igast esemest ja toast püüab pilti teha. See kõik on lihtsalt nii äge. 

Lõunasöögiks pakub Saara meile lillkapsapüreesuppi, mis on minu üks lemmiktoite Norrast, (Isegi Ida sööb), me saame proovida kohaliku õlut (tume õlu oli imemaitsev!) ja Rørose võid (palun mulle seda paar kilo!). Kui me oleme söömise lõpetanud, uurib Saara, mis kellaks me õhtusööki soovime. Ma tunnen end pahasti, et teisi vabal päeval niimoodi segame ja ütlen, et me loobume õhtusöögist, kuid Saara ütleb, et see ei tule kõne allagi. "Johanna tuleb valmistab teile õhtusöögi," ütleb ta otsustavalt naeratades. Mis meil üle jääb kui nõustuda (ma ei saa öelda, et ma väga palju ahvatlevale pakkumisele vastu oleks punninud)

Enne kui me linnaga tutvuma läheme tutvustab Saara mulle teisi tubasid. Ma olen vaimustuses. Kõigepealt teise korruse vannitoast, kust avaneb vaade Rorose kirikule, siis khuuli narivoodiga peretoast, siis väikest toakesest, kus öökapilaual lebab meestele mõeldud Vi Menn ajakiri (ma isegi ei teadnud, et selliseid "Anne & Stiil" tüüpi ajakirjad meestele kunagi ilmunud on) ja lõpuks 1950-aastatest pärist retrotapeediga kaheinimesetoast. See viimane on nii lahe, nii ajastutruu, nii ehe! Ja kõik need detailid igas toas. 

 

Õhtul kui me jalutuskäigult tagasi jõuame võtab meid vastu Johanna. Nii nagu ka meie saabudes põlesid igal pool küünlad, põlevad need ka nüüd (aga paistavad veelgi paremini välja, sest väljas on juba pime), köögist tulevad imelised toidulõhnad. Johanna tervitab meid nagu oleks me vanad tuttavad ja palub vabandust, et ta õhtusööki võib-olla päris seitsmeks valmis ei saa. Jälle kord tunnen ma end pahasti, et teine vabal päeval meie pärast tööl pidi olema, kuid samas on mul hea meel. Ma küsin ka temalt, kas me saame kuidagi abiks olla, kuid saan jälle vastuseks, et meie nautigu puhkust. Ja me nautisime. Marek ehitas legodest autosid, Ida rokkis OL-floka saatel ja mina sirvisin vanu ajakirju. Me olime nagu perekond mõnest 1950.aastate reklaamfilmist. Mulle tuleb silme ette üks mu Norra lemmikfilme "Söndags engler"...

Alla sööma minnes saan ma söögisaali sisenedes väikese šoki. Meile on kaetud ehtne Norra julebord (traditsiooniline Norra pidusöök jõulueelsel perioodil). Mul ei ole sõnu. Laual on vorstid, heeringas, mandelkartulid, peedisalat (kastmega, mida Ida lusikaga lihtsalt sisse kühveldab. Note to self: pean retsepti küsima!), jõulusink. Kõik kohalikust toorainest. Nii kodune, aga samas nii pidulik. Naljaka faktina jääb mulle meelde, et kartulid on Tynseti talunikult. Tynset on siiani mulle seostunud "pärapõrguga", kuhu me Nord-Ostredal keskkooli ehitasime, ma ei uskunud, et ma sellest paigast ja hoopis teises kontekstis veel midagi oma elus kuulen.
Kui me oleme end jõulutoidust punni söönud, ilmub Johanna veel magustoiduga. Ingverimarinaadis pirnidega.

 

Marek viib Ida magama ja meie Johannaga jääme veel veidikeseks istuma ning maailma asjadest rääkima.  "Mis kellaks ma hommikusöögi teen?" küsib ta, "Saara ütles, et te peate hirmus vara liikuma hakkama." Ma raputan pead ja ütlen, et ärgu ometi tulgu enne kukke ja koitu meile hommikusööki valmistama (mitte et  ma ei oleks tahtnud seda nautida, aga lihtsalt patt tundus teisi kell viis üles ajada). Johanna küsib kolm korda üle, kas ma olen ikka täiesti kindel, et soovime söömata teele asuda, enne kui alla annab ja hommikusöögi tegemisest loobub. Me kallistame ja mul on tunne nagu me tõesti oleks ammustel tuttavatel külas. Vanaema naabritüdrukutel noh. 

"Kui teil suvel on abikäsi vaja, siis helistage mulle!" ütlen ma talle ja me jätame hüvasti. "Peatse kohtumiseni!" lehvitab ta mulle järgi kui ma trepist üles lähen. 

Hommikul kell kuus kui me lahkume, põlevad maja ees küünlad. Võta sa kinni, on need veel eilsed küünlad või on keegi neist tõesti neid varahommikul süütamas käinud. Väljas sajab paksu valget lund. Aga võib-olla on päkapikud need küünlad põlema pannud. Sedagi ei saa Rørosel välistada. Me istume autosse ja alustame viietunnist sõitu Lillehammerisse. Aga see oli seda väärt. Kui te Rørose külastuse ette võtate, siis astuge kindlasti vanaema ja naabritüdrukute juurest läbi! Nad tõestavad teile, et ajas on võimalik tagasi reisida!

The highlight of our short Røros visit was stay at Solheim Pensjonat. It is a boarding house from 1939, started by  a lady named Oline  Høsøien, but now owned by five girl friends (who all are craftsmen, which means almost everything done in the house is made by these ladies). From the moment we walked into the house, we understood that they have done everything to preserve the history which comes with the house. One can see old things with soul and stories everywhere, Oline's photo is also hanging an the wall. 

(I see Ida running towards the cupboards and I beg her not to touch and destroy anything. She is so curious. And clumsy.)

Saara welcomes us on the door and I feel I am visiting my Norwegian grandmother. Not that I know how the house of a Norwegian grandmother could look like and Saara doesn't remind you of a grandmother either, she's more like the cool girl next door (who welcomes us, because grandma has forgotten to tell us that she had to go away for a few days).

The boarding house/hotel is actually supposed to be closed today, but they have decided to have it open extra because of us. Saara breifly introduces us the 1st floor, shows us to our apartment on the top floor and leaves to the kitchen to prepare us lunch. "I will let you know when the lunch is ready," she says and dissapears. I keep taking photos like a Japanese tourist. Everything is just so cool. I get a bit a Marty McFly feeling, travelling back in time. 

For lunch we get a nice big bowl of hot cauliflower soup, it is one of my favorite foods from Norway (PS: Even Ida eats), we get to taste local beer (the dark one was really good!) and Røros butter (Please send me some kilos!). When we have finished lunch Saara asks what time we would like dinner. I feel bad that we are keeping them busy on a day off and tell that we do not need dinner. Saara says it is out of the question, "Johanna will prepare dinner for you, " she says and I just have to agree (not that I minded too much). 

Before heading for a walk on town, Saara introduces me the rest of the house. I am super excited. First I fell in love with the little bath room with a view to Røros church, then in the family room with retro bunkbeds, then in the small room where I find magazines for men ( I didn't know this Cosmopolitan/Elle/... type of magazines for men even existed) and finally in the double room with the craziest retro wall cover from the 1950's. And the small details in every room. Amazing. 

When we come back from our walk, Johanna welcomes us with the biggest smile. The candles are lit everywhere (like when we arrived, but now it give a extra warm feeling as it has darkened outside), the sweetest smells come from the kitchen. Johanna apologizes that she may not be ready with dinner exactly at 7. Once again I feel bad that they have to work on a day off, but at the same time I am glad that they did. I ask if we can help somehow, but of course she answers that we just have to enjoy our mini-vacation and she will let us know when everything is ready. While waiting for dinner my husband played with Legos, my daughter rocked to Norwegian Olympic Games song "OL-floka" and I read old magazines. We were like a family from a 1950's commercial. I don't know why but I start to think about one of my favorite Norwegian movies called  "Søndags engler". 

I am shocked when we enter the dining room. Johanna has prepared a real julebord (a traditional Norwegian feast before Christmas) for us. I am speechless. There are pølse and herring, almond potatoes, beetroot salad (with a dressing Ida insists to eat straight from the bowl with her spoon. Note to self: have to get the recipe), christmas ham. Everything from local food. I get such a warm home-feeling and think about Christmas in Haugen with Camilla and Britt-Ida. I smile inside when I hear that the potatoes are from local farmer from Tynset. Tynset so far has been to me a place "in the middle of nowhere" where we built Nord-østredals Videregaede Skole. I didn't think I ever will hear about this place again and in a totally different context. 

We have eaten way too much, but everything was so tasty and we just couldn't resist. "Room for a dessert?" Johanna says from the kitchen and serves us bowls with ginger marinated pears and icecream.

My husband takes Ida to sleep and I stay for a while to talk to Johanna. We talked about the situation in Europe, the house history, Swedish, Estonian, Finnish and Norwegian cuisine. 

"What time to you want breakfast?" she suddenly asks, "Saara told that you have to leave very early." I shake my head. No, no, no - they do not have to wake up at 5 AM to make us breakfast. They have already been too kind and I cannot thank them for their hospitality. "Are you totally sure?" Johanna asks me three times before she agrees not to make breakfast. We hug and I really get the feeling like I have known her for ages. Like she really is the girl next door from my Norwegian grandma's.

"If you need help in the summer time, give me a call. I would love to work here," I tell her. "See you soon," Johanna sends me good-bye when I head up from the stairs to our cozy little apartment for the night. 

We leave at 6 AM next morning. The candles outside are lit (again). Go figure if these were candles from last night or one of the girls has been there to lit them. It snows. But maybe it has been the elves? One cannot exclude this possibility in Roros. 

We sit in the car and start our fivehours drive back to Lillehammer. It has been so worth it. When you plan a trip to Røros now (an you do, right?), make sure to vist the grandma's house with girls next door. They will prove timetravel is made possible. And you will experience hospitality you have not experienced before.

Paljad mehed muuseumis? /Naked men at the museum?

foto: http://www.roros.no/

(English translation below)

Ma olen Rørosel ühe korra varem käinud. 18 aastat tagasi. Ma ei saa öelda, et ma midagi sellest külaskäigust mäletasin, kuid mul on siiani alles killuke Rørose käsitööd, mis mulle sealt tookord kingiti. Sinine viltune klaaspudel, mis praegu ehib kuldseks võõbatuna meie wc-riiulit. 

Loomulikult teadsin ma linna kohta üht teist, kuid need teadmised olid pigem netiavarustest, mitte tollest ammusest külaskäigust. Rorose linn kuulub 1980.aastast Unesco kultuuripärandite nimekirja, sealne kirik on Norra  üks kuulsamaid ja tuntumaid, linn ise on tuntud oma käsitöö ja kohaliku toidu poolest (Rørose või viib keele alla!). Linna kaevandusajalugu on 333 aastat vana. Esimesed vasesulatusahjud ehitati juba 1646.aastal. 

Foto: http://www.roros.no/

Kui me linna peale jalutama läksime, hakkas sadama laia valget lund, hakkas hämaraks minema, lumi krudises jalge all. Kõik majad olid nagu väikesed nukumajad. Ma tormasin esimese maja juurde ja tahtsin aknast sisse kiigata. Ja sain siis aru, et see ei ole ju muuseum, vaid kellegi kodu. Inimesed askeldasid oma nukumajatubades, olles ilmselt harjunud, et rumalad turistid neile läbi akna otsa vaatavad. Ma unustasin pidevalt ära, et tegu pole muuseumiga ja nii ma ühe järjekordse  akna juurde tormasingi. Mulle vaatas vastu paljas mees, kes oli just duši alt tulnud (strateegilisi kohti kattis tal vaid väike rätik). "Mis, paljas mees muuseumis?" hüüatasin ma ja punastasin siis, saades aru, et mees oli ju oma kodus. 

Me jalutasime edasi. Poed olid suletud, kuid kõikide poodide ees põlesid küünlad, tänavad olid ehitud kuuskede ja valguspallide ning vanikutega. Mulle tuli tõeline jõulumeeleolu peale. Kogu see linn tundus nagu interaktiivne muuseum. Lisaks nii romantiline ja õdus. 

Kolmandat aastat järjest on Rørose kirik TripAdvisori kasutajate poolt hääletatud üheks kümneks Must-See ehitiseks Norras. Täiesti arusaadavatel põhjustel. Kirik on ehitatud 1784 aastal ja tänu 50m kõrgusele tornile tundub nagu ulatuks see taevasse (võrreldes madalate nukumajadega ju nii ongi). 

Kui te olete toiduhuvilised, siis on Roros koht, mida külastada, sest just siin on kohalik toit eriti au sees. Kindlasti soovitan ma teil astuda sisse mõnda kohalikku kohvikusse, et saada osa sellest imelisest toidukultuurist, kus vanad traditsioonid kohtuvad uute maitsetega. Destination Roros pakub isegi "kohaliku toidu safarit" (LINK). 

Foto: http://www.roros.no/

Suure tõenäosusega ei teki teil allolevat pilti vaadates isegi küsimust, miks Roros on justkui unistuste sihtkoht jõulude veetmiseks, kuid kui teil on kahtlusi, kas seal ikka on piisavalt tegevusi, siis SIIT leiate tegevust kõigile. 

3-6.12 toimub näiteks ka iga-aastane jõuluturg, kuhu inimesed üle maailma kohale sõidavad. Jällegi arusaadavatel põhjustel. Niisiis, kui te olete planeerimas Norra külastust, siis võtke Roros ka kindlasti plaani. Ja kui te ei taha autoga seigelda nagu meie, siis siia saab kenasti ka nii bussi, rongi kui lennukiga. Mul ongi natuke kahju, et me mägedes seiklemise tõttu jäi meil linnaga tutvumiseks natuke liiga vähe aega, kuid see tähendab ilmselt vaid üht. Sinna on vaja tagasi minna!

Foto: http://www.roros.no/

I've been to Røros once before. 18 years ago. As an exchange student. I cannot say I remember much, but a little piece of Røros handicraft I still have - a  blue glassbottle from local Ceramics Shop, I have always loved it and it has moved with me from Norwy to Estonia, from Tartu to Tallinn. But  this glass bottle is almost everything that I remembered about the town.Of course I knew a bit more, but these are knowledges I have picked up from internet not from that visit many many years ago. The mining town was added to UNESCO's list of cultural heritage in 1980. The mining history is 333 years old, according to a legend a farmer stumbled on piece of copper ore and the first furnace buildings were completed in 1646.

You can see and feel the history everywhere. It's like the houses start to speak to you, telling you about the old times. 

When we went for a walk, it started snowing, it was quietly getting darker and the snow was crunching under our boots. All the houses looked like little dollhouses. I rushed to the first house and wanted to peek in through windows, when I realized that this is not a museum, but someone actually lives there. People in their dollhouse rooms didn't seem to mind, I guess they are used to tourists who are looking in all the time. I kept forgetting all the time that we are not walking in a museum and so I peeked in through yet another window. An almost naked man smiled at me. "What, a naked man in the museum?" I said surprisingly to my husband and blushed, when I realized (again!) that it was someone's house!

We continued walking. It was so cozy and romantic. The shops were closed but candles were lit in front of all the shop doors, the streets were decorated with little christmas trees and lights. I felt Christmas spirit sneaking in. I am not a Winter/Christmas person, but here I couldn't help thinking about ginger bread and gløgg.

The Røros church from 1784. has been voted as one of ten Must-See objects in Norway by users of TripAdvisor - three years in a row. If you take a photo in front of Hyttklokka (and the church in the background), you have captured the classic Røros motive. The clock was used to notify workers when work started and finished, and was probably used as an alarm as well.

You know how I have talked about missing good food here in Lillehammer and told you that the only food you get in Norway is kebab and frozen pizza. This is not the case in Røros. If you are a food lover Røros is the place to visit. This is one of the leading regions for locally produced food.Try the nationally acknowledged ecological thickened milk from Rørosmeieriet for breakfast and enjoy smoked mountain fish for lunch. Be spoilt by a five course dinner of French origin. Try a Norwegian sweet with your coffee. Celebrate the food, the culture, the nature.There are a number of restaurants and cafes who serve local food, and several hotels offer this as a part of their included breakfast buffet. 

The local butter was simply one of the best things I have tasted and the julebord from locally produced food (more in next post) tasted heavenly! I take back words about bad (Norwegian) food. 

I dont think I actually need to explain why Røros is the ultimate destination for Christmas holiday, but if you still are in doubt, you will find more information about activities HERE.  For example the Christmas Market 3-6/12-2015. In the very heart of Røros Mining Town. Diverse traditions provide a pre-Christmas mood for young and old in Røros`colorful, charming surroundings. This is the Christmas spirit! 

If you are planning a trip to Norway, make sure to visit Røros. I am a bit sad that thanks to the roadtrip over the mountains we  had too little time for exploring the town and visiting museums, shops, the church, but I guess this only means one thing. We have to go back!

PS: It is a perfect place for buying Christmas presents:) 

www.rorostweed.no

Everything happens for a reason

Me olime üle kuu aja oodanud Fjällnäs mägispaa külastust, kuid läks nii, et laupäeval kui kohvrid juba tegelikult pakitudki olid, pidime me reisi ära jätma. Ma olin nii kurb. Ja juba järgmisel hetkel sattus mu teele naisterahvas, kes järgmisel nädalal pidi sõitma pooleks aastaks Indiasse ning oli samuti kurb, sest ta ei olnud leidnud kedagi, kes tema kodul silma peal hoiaks. Me läksime seda vaatama, kuigi ma olin kindel, et see on niisama ajaraiskamine. Tund aega hiljem lahkusin ma oma uuest tulevasest kodust. 

See kodu oli nagu muinasjutt. Kõige ehtsam Norra kodu. Aknast paistab järv ja taamal mäed, maja ümber on suusarajad, tuba oli täitunud mõnusa kardemonilõhnaga. Ma kujutasin juba ette, kuidas me seal jõule peame, piparkooke küpsetame, kui ma saaks kodust kätte oma kransekake vormid, prooviks ma jälle kransekake't teha. Esimene kord tuli koogi asemel ahjutäis kerkinud munavalget, mis igale poole kleepus....

Ma ei suutnud uskuda, et me olime endale sellise kodu leidnud. Ma ei olnud enam  Fjällnäsi pärast kurb. Kõik juhtub põhjusega. Kui me oleksime laupäeval ära sõitnud, ei koliks me kolmapäeval uude koju sisse. 

Pühapäeva hommikul hakkasime me liikuma poole, kuhu  Rørose  poole, kuhu mind oli perega külla ootamas Solheim Pensjonat. Minuga on nii, et kui kuhugi reisile minek on, siis heal juhul tean ma suunda ja aadressi, rohkem ma teekonda ei analüüsi ega planeeri. GPS on minu mõistus ja silmad ning rohkem polegi vaja. Nii ka seekord. GPSi sai sisetatud pansionaadi aadress ja kolme poole tunni pärast pidime me kohal olema. 

Ühel hetkel hakkas GPS meid mägedesse vedama. Me tahtsime vastu punnida, aga kui kõik neljas erinevas seadmes tööle pandud GPSid näitasid jonnakalt teekonda läbi Rondane rahvuspargi, andsime me alla ja alustasime tõusu. 

Ma pean täiesti ausalt tunnistama, et kui me ühel hetkel olime keset lõputuna näivat lumevälja, kilomeetrite kaupa ei olnud me näinud ei inimesi ega maju (küll lume alla mattunud hytte'sid), eemal paistvaid kõrgeid mäetippe, mis pani mind õlgu võdistama, sest enam ei saanud kindel olla, kas äkki tuleb meil sinna välja sõita, oli mul kerge hirm. Seesama lage lumeväli oli ju ka ühe sellise kaugelt kõrgunud mäe tipp. Tee oli jäine ja lumine, sinka-vonkaline, üles ja alla, teepiirdeid ei kusagil. Maailmalõpu tunne tuli peale. Ma mõtlesin, et miks paganama pärast ma selle reisi ette tahtsin võtta ning mõistsin, miks meile sügiselgi ei soovitatud suverehvidega teekonda ette võtta. 

Ma istusin vaikselt auto tagaistmel ja mõtlesin, et nii kaua kuni Marek ei kasuta sõnu "hirmus" või "libe", on kõik hästi. Kui ta siis järgmisel hetkel ütles, et jube libe oli, palusin ma tal need teadaanded edasise tee vältel endale hoida. Et mul turvalisem tunne oleks. 

Samas ei saa eitada, et vaated, mis meile avanesid, olid hingematvad. Mul oli natuke hea meel, et me olime siia sattunud, sest kui me mingi hetkel Sohlbergplasseni vaateplatvormile sattusime tundus mulle, et olime postkaardile sattunud. Ma olin seda vaadet varem ka fotodel näinud, kuid vaadet, mis meile sealt avanes, on raske sõnadesse panna ja kehva fotograafina ka pildile püüda. See oli liialdamata hingemattev ilu. 

Kolme ja pooletunnisest autosõidust sai kiiresti neli tundi ja viisteist minutit. Ringiga mööda tavalist teed oleks teekond olnud viis tundi (nagu me hiljem ka alternatiivse reisiteekonna üles leidsime). Kui me esmaspäeva varahommikul peale öö läbi kestnud lumesadu ja pilkases pimeduses uuesti Lillehammeri poole sõitma hakkasime, olime me kindlad, et mingu ringiga kasvõi kuus-seitse-kaheksa tundi, kuid minna seiklema tundmatutele teedele, lumesajus ja pimedas, mööda pilvedesse ulatuvaid mäetippe tundus liiga hullumeelne. 

Siit ka soovitus kõigile, kes Norra ilu talvel nautima lähevad. Pange kindlasti soojad riided selga, varuge aega, laadige täis telefonid ja võtke kaasa söök ja jook. Mägedes ei saa kunagi liiga ettevaatlik olla. Keset lumesadu võivad teed ka suletud olla ja nii te seal "päästmist" ootama jääte. 

Mitte mingil juhul ei tähenda see, et ma ei soovita mägedesse minna. Absoluutselt soovitan. See on võimas!

Tagasitee kulges mööda teist oru külge nö tavalisel igaval teel. Aga turvalisel. Kuigi päike oli juba ammu tõusnud nägime me sellel oru küljel päikest vaid korraks kõrge mäe tagant piilumas poole kümne paiku. Nii sürreaalselt hämar oli.

We had been waiting for the trip to Fjällnäs for over a month, we had even our suitcases packed on Saturday, but unfortunately had to cancel at last minute. I was so sad. I had been so excited and couldn't wait to enjoy the pure unspoilt beauty of Sweden at this (Sweden's oldest mountain) hotel. 

But you know everything happenes for a reason. If we had left Lillehammer on Saturday, we would not have received keys to my new home and I would not be packing. A lady, who was leaving to India for 6 months needed someone to look after her house. And the house is like a fairytale. It is so Norwegian in my mind. Warm and sweet and smelled of cardamom. I could not believe this. I cannot wait to bake in the kitchen. And perhaps try to make kransekake again. First time I tried (thousands of years ago), the whole oven was sticky from eggwhite cream...

Cannot wait until Wednesday!

On Sunday we started our trip towards  Røros, where I was invited by the lovely ladies running a retrohotel Solheim Pensjonat (more about this hotel in a separate post).

When I travel somewhere I never analyze the road, I know the direction and the address and that's it. GPS is my brain and eyes.The gps showed 3,5h to the destination. Not bad I said to my husband and we hit the road.
At some point the gps started to show the roads up to the mountains. Yes, the same high mountains we had seen from the road. The roads looked narrow, icy and scary. We tried to fight the gps, but when all four mobile devices showed that this is the road to take, we gave in and started the ascent.

I have to be honest and say that driving in the middle of a snow field which looked endless, for many miles we had not seen people nor houses (only some hytter, covered in deep snow), and the mountain tops far away made me shiver, I could not be sure if these are the tops where we will be driving next. I got a bit scared, The flat snow field where we were driving now had also been one of those tops up there. The road was going up and down, covered with snow and ice, I understood why they had not recommended to take the trip with summertires in the autumn...
I was sitting on the backseat and feeling scared, but at the same time I was enjoying the scenery. It was so beautiful. Indescribable and breathtaking, I could understand how this glittering snow and sunshine can in minutes turn into threatening storm and you have nowhere to hide. It felt like in the end of the world. Did I mention already how beautiful it was though?

The Sohlbergsplassen viewing point at Atnsjøen lake I had seen on the photos, but to see it with your own eyes is something different. The platform frames the view towards the lake and the rounded peaks is like from a picture postcard. The place is named after a Norwegian painter Harald Solhberg, the same view appears one of his painting. "Winter's Night in Rondane". As a bad photographer it was hard to catch the beauty of the national park on the photos, but I have it on my memory film. You should take the trip and have it on your memory film as well.

The gps had showed time to destination 3,5h, but it took us 4 hours and 15 minutes. We discovered that another road ( a "normal" road) leads to Rorøs as well, but we thought 5 hours will be too much to drive. But I am glad we didn't know that with breaks and not the easiest road conditions the shortcut is almost as long, otherwise we had missed so much. It is totally worth visit. Make sure you have on warm clothes, phones fully charged and something to drink and eat. As said, it can easily turn into a storm up there. 

The way back to Lillehammer we decided to be safe and take the "long" way on a "normal" route. 5 hours drive from   Røros along the other side of the valley.  I know that the sun was up already, but we only saw sun for some minutes, when it peaked behind mountains. At 9:30 AM it was still dark. Felt a bit surreal...