Elu on ikka imelik

Ma pean ausalt tunnistama, et veel aasta aega tagasi ei olnud ma Eesti maksusüsteemi väga süvenenud, et veel ausam olla pean ma tunnistama, et olen ise nõudnud tööandjalt 2000-eurost palka ja vaadanud teda lolli näoga kui mulle on öeldud, et kas sa tead, et teist sama palju maksan ma riigile maksudeks. Ma pidasin seda valeks, mille taha on hea pugeda, sest tööandja ei raatsi palka tõsta. Olgu, ma liialdan tõesti veidike, et teist sama palju läheb riigile, aga ega ma väga palju ka ei valeta (nt 1000-eurose palga pealt maksame me riigile ca 600 eurot).

Nüüd juba üle aasta saan ma aru, kuidas ma ise olen oma endistele tööandjatele liiga teinud. Ei, mitte nemad ei taha minu pealt rikastuda ega koonerdanud, nemad ei olegi tahtnud mult seitse nahka koorida, seitse nahka koorib meilt hoopis riik. Iga jumala kuu kui on palgapäev, vaatan ma ahastusega makse, mida me maksame. Ja ma mauran ja vahutan kui ma kuulen poliitikute lubadusi tõsta miinimumpalk 800 euroni. Ma mauran ja vahutan kui inimesed rõõmustavad selle üle, "sest kaua võib tööandja ausat töötajat koorida". Ma mauran ja vahutan kui inimesed ei saa aru, et selline miinimumpalk tähendab väikeettevõtluse väljasuremist. Kõige kurvem selle juures on, et mina tahaks väga väga väga kõigile oma töötajatele maksta vähemalt 1500-eurost palka, aga kas teie olete nõus prae eest 35 eurot maksma?  Ja on sellest palgatõusust siis kasu kui see tõstab ka hindasid?

Viimaste päevade jooksul on sotsiaalmeedias jagatud palju Maire Forseli arvamuslugu (http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/arvamus/maire-forsel-mis-on-eesti-vaikeettevotja-aususe-hind?id=70680311). Siin ma ütlengi, et elu on ikka imelik. Ei oleks ma uskunud, et tuleb päev, mil ma selle naisterahva sõnadega nõus olen, sest ma olen teda aastaid pidanud maailma kõige rumalamaks inimeseks (kes tahab teada, miks, guugeldage. Vihjesõnaks annan teile "mutrike"). Aga näete, tuli päev, mil ma ise aplodeerin Mairele, et ta pani kirja selle, mida ka mina mõtlen. Puust ja punaselt. Lugege ja mõelge! Mairel on õigus. 

Te ei kujuta ette kui veider on seda lauset kirja panna. Aga tundub et me kõik areneme. Nii mina kui Maire.

                                   

Just sellise tülpinud näoga oleks ma Maire juttu aastaid tagasi kuulanud. Täna enam mitte

Killuke Skandinaaviat sinu kodus

Kui ma oma esimese korteri ostsin, siis olid kõige popimad kodud sellised, mis nägid välja nagu oleks nad Ikea kataloogist kopeeritud. Ma olin selliste kodude omanike peale kade. Veidike aega edasi muutusid kõik kodud valgeks ja lilleliseks, romantiliseks. Ma olin selliste kodude peale kade.
Mul on aga hea meel, et kadedusest ja soovist teistega sarnaneda ma midagi hullu ette ei võtnud, kuigi mulle tuleb meelde, et käis mulgi peast läbi kogu mööbli väljavahetamine valge vastu.
Tegelikult pean ma muidugi ausalt üles tunnistama, et valge meeldib mulle siiamaani ja lillemustriga tapeetki ootab kööki seina panemist, aga selline hullumeelne romantilise lillelise vaimustus läks mul üle.
Mulle meeldivad kui kodud on oma omanike näoga ega püüa kellegagi võistelda, on sellised nagu nad on oma väikeste vigade ja puudustega. Ma hindan väga  taaskasutust ning mulle meeldib kui inimesed veidike mõtlevad enne kui arutult tarbivad. Ja mulle meeldivad asjad, mis kodu hubasemaks muudavad. Küünlad, valguspallid, peeglid, vaibad, padjad, pleedid. Selline mõnus Skandinaavia lihtsus ja puhtus. Läbimõeldud detailide ja lisanditega. Sõna otseses mõttes kodune. Üks kodu peab olema kodune. See peab olema selline, et on näha, et seal elatakse. Ei ole midagi mõnusamat kui pugeda diivanile villase pleedi alla, vaadata kaminas praksuvat tuld ja juua kas tassike teed või klaasike veini. Villased sokid jalas. Lapse mängurong või juturaamat diivanilaua alt piilumas.

Kui kodust on mõni selline mõnus pleed või padi puudu, siis tasub oma pilk pöörata Woolishi poole. See Eesti kudumisettevõte on tegutsenud juba aastast 1928. Ma ei hakka nende lugu ümber rääkima, nendest saate  lähemalt lugeda SIIT.
Mina lasen piltidel enda eest rääkida ja teen omalt poolt suure aplausi ja kummarduse tublidele tegijatele! Pole siis ime, et ma end aega-ajalt petisena tunnen, kes tegelikult mitte midagi asjalikku ei tee:)
NB: Woolishi kamspunitest ja pontšodest ei hakka ma rääkimagi. #peaksigainimesegarderoobisiseenesestmõistetavolema

Kui sa tahad. et üks imearmas Woolishi padi tooks ka sinu koju killukese Skandinaaviat, siis selleks ei tule sul teha muud kui oma nimi (ja kontakt) siia kommentaaridesse jätta. Nagu ikka on soovituslik ka nende leht meeldivate hulka lisada:)

****

Woolish er en estisk familieforetak som ble grunnlagt allerede i 1928 og het da Hildas Strikkevarer. Hilda var oldemor til Eigo som i dag sammen med kona driver Woolish, fire generasjoner senere. Og i rad. Alle kvinner i familien har vært smittet av strikkegleden. Absolutt noe å være stolt av. 

Navnet "Woolish" skal gi videre alt som er myk og behagelig og selvfølgelig av ren ull. De begynte med luer, hatter og gensere, men produserer i dag også interiortekstiler alt fra puter og pledd og det du egentlig skulle ønske deg. 

I fargepaletten blir det brukt myke og rene naturlige farger  fra hvit til mørkegra. Passer utrolig bra til et hus preget av rene stilen av Skandinavia. De er ikke noe som er mer behagelig enn å sitte foran peisen, under en varm pledd med en kopp te eller et glass vin. 

Woolish skal ogsa være med i "kofferten" da jeg skal til Norge i slutten av mars. Jeg må si jeg gleder meg og føler at produktene jeg har valgt ut representerer Estlands beste sider. Er på en måte gode ambassadører, ikke sant? 

Nii tore tilluke nupuke

Ikkagi minu beebid need moeüritused:)

Foto: Naisteleht

"Täitsa nooruslik näed välja!"

Eile toimus  koostöös Levelzone'iga Diibis hubane naisteõhtu/meigikoolitus. Ma olen korduvalt öelnud, et olen meikimises totaalne võhik, aga kena tahaks minagi ju välja näha. Nii oli mul väga hea meel, et selline üritus meil toimus ja nii palju toredaid naisi koolitusest osa võttis. Uskuge mind mõned nipid jäid külge isegi mulle. Maret Ubaleht on suurepärane meikar ja koolitaja ning mina nägin meigiga välja tunduvalt noorem. Võiks öelda, et lausa 35;) 

Natuke oli kahju kauni meigiga koju minna, aga vähemalt Marekil oli korraks hea meel. "Oi, kus sa oled endale nüüd meiki peale kahmanud," oli ta esimene kommentaar. Ma ootasin huviga, mis sealt edasi tuleb. "Täitsa kena ja nooruslik näed välja!"tuli sealt hoopiski kompliment. Ma venitasin magamamineku ja meigi maha võtmisega.

Aga tagasi iluõhtu/meigikoolituse juurde. Ma olen jumestustoodete valiku suhtes üsna raamides ja kasutan 99% ajast tuttavaid tooteid. Minu lemmikute hulka kuuluvad nt YSL ja Kanebo. Viimati vaatasin ma "kastist väljapoole" ja soetasin Matis jumestuskreemi. Ma olen selle "testostuga" väga rahul. Suur katsetaja ma siiski pole. Eile pidin ma üllatuma kui kenasti sobis minu nahaga sellesama Sleek sarja jumestuskreem. Kattis täpselt parajalt ega jätnud rasket tunnet magu kannaks maski. Ma pean tunnistama, et minu järgmine jumstuskreem saab just see olema. 

Mis mulle aga kõige enam meeldis, oli see, kuidas lihtsate nippide ja liigutustega mulle kulmud tekkisid. Mulle ei meeldi mu kulmud, ma ei oska nendega midagi teha ja kenad on nad vaid siis kui ma ilusalongist tulen. Kunagi ammu ammu kitkus keegi need liiga peenikeseks, ma olen püüdnud  kulmukarvu kasvatada, kuid olen selleks liiga kärsitu. Niisiis pean ma leppima sellega, mis mul on. Aga...eile panin ma kõrva taha paar nippi, kuidas ise oma kulmud imekauniks saada. See tundus nii lihtne. Ma pean seda proovima. Sleek Make up Brow kit toonitud vaha ja kulmuvärviga saab minu meigikoti uueks must-have tooteks. Ma usun, et ma saan hakkama. 

Tore õhtu oli. Natuke nagu täiskasvanute pidžaamapidu. Pidžaamadeta. Peole oleks tahtnud edasi minna. 

Sleek toodetega saate Levelzone e-poes tutvuda siin :http://www.levelzone.ee/et/sleek-makeup

(Levelzone teeb oma klientidele pidevalt allahindlusi, liituge uudiskirjaga kodulehel)
Jumestaja Maret Ubalehe tegemistest saab lugeda siit: https://www.facebook.com/MaretUbalehtMakeUp 

 

Fotod: Efka

Britt Ida garderoobist ja lastemoest

Lastemood on ikka tõeliselt vahva. Mul on nii hea meel, et mul on võimalus oma armastust läbi blogide ka teiega jagada. Mul on nii hea meel, et Eestis on nii palju toredaid disainereid. Mul on nii hea meel, et Idale meeldib minuga koos mängida ja riideid proovida.
Mul on ainult kahju, et mul korralikku fotokat pole ja pildid just kvaliteediga ei hiilga. Aga sellest hoolimata on meil lõbus.

Pere ja Kodu lastemoe blogis tuleb lähiajal juttu:

- Trinka tutu-seelikutest
- Teise ringi leidudest
- Happy Bow'st
- Bluebirdi vahvatest pidžaamadest
- NORA kudumitest
- Uudistest kevadeks

Kindad, mütsid, sall, peapael, kleit ja tuunikad - Happy Bows

Hele kampsun - Humana

Ida-nimeline karuke - Minu Väike Maailm pood Telliskivi loomelinnakus

Rohelised kummikud - Tädi Mariani omad

Fantastilised "Lärmisepa tänava Lotta" traksiteksad ja triibuline kampsun - Teise ringi pood

Tutu seelik - Tutus by Trinka

Roosa kampsun ja kleidike - Humana

Homsest uued uudised

Foto: Johan Spa Hotell

Homsest tasub silm peal hoida Hotelliveeb.ee blogi tegemistel. See blogi on mõnda aega puhkusel olnud, kuid nüüd  aitab. Blogi on uuesti tagasi. Uute uudiste ja tegijatega, uute lugude ning mõtetega. Kord nädalas. 

Uue alguse puhul läheb loosi ka väike auhind. Pange Hotelliveeb.ee kommentaaridesse kirja, milliseid lugusid kõige rohkem lugeda sooviksite.

Kuidas ma kolinal oma päritolu reetsin

Ma hakkasin kunagi üht raamatut kirjutama. Poolikuks jäi. Võib-olla ootab oma aega. Aga täna sattusin pooljuhuslikult selle peale ja kuna keegi küsis kunagi, et kuidas ma norrakatest erinesin, siis panen väikese lõigu siia kirja. Naljakas oli lugeda. Ja palju mälestusi tuli meelde. Koledaid pilte, mis toda aega illustreerivad, leidsin ka. 

 „Mida selga panna,“ nuputasin ma enne esimest koolipäeva peegli ees seistes. Ma tahtsin hea välja näha, aga mitte kohe silma torgata kui välismaalane. Pärast umbes kolmveerandtunnilist peegli ees seismist otsustasin ma tagasihoidliku valge topi ja musta miniseeliku kasuks, otse loomulikult kuulusid sinna juurde kõrge kontsaga kingad. Tänaste stilettodega võrreldes oleks neid küll võinud lausa sussideks nimetada, kuid Norra mõistes oli tegemist killer-kontsadega. Minu katse mitte silma torgata ja sisse sulanduda kukkus kolinal kokku. Ma oleks ju pidanud paremini teadma! Tenniste, teksade ja kapuutsiga dressipluuside keskel paistsin ma silma nagu valge vares. Juba esimese minutiga olin ma reetnud oma mitte-norra päritolu. Ma tundsin kuidas tüdrukud mind pika pilguga mõõtsid ja poisid harjumatut vaatepilti uudistasid. Juba esimesel vahetunnil võeti mind „pihtide vahele“, et teada saada, kes ma selline olen ja kust ma tulen ning vastama kohustuslikule küsimusele, kuidas ma nii hästi norra keelt oskan.

Isegi Roomas, kus me päevas sada tuhat kilomeetrit jalgsi käisime, arvasin mina, et kõige mugavam on ringi käia seelikus ja kontsadel. Pöörake tähelepanu kuldketile, mis käis kõrgekaelusega kamspuni peale. Miks? 

Kõrgetest kontsadest hoolimata sulandusin ma ajapikku seltskonda, kuid ometi jäi mulle terveks kursuseks tunne, et mind ei võetud päris omaks. Isegi siis, kui ma kontsad madalamate jalanõude vastu vahetasin, kui ma raha kokkuhoiu mõttes teiste üliõpilastega sarnaselt jalgrattaga või jalgsi kooli käi. Ma jäin ikka võõraks, sest ma ei elanud üliõpilaslinnakus nagu teised, vaid „Elvegatal“, mis kõik alati ahhetama pani. „Ah sa elad seal? Kuidas nii?“ küsiti mult pidevalt justkui eeldades, et Ida-Euroopast tulnuna peaksin ma elama kättejuhtunud asjadest kokku klopsitud hütis Lillehammeri ääremail. „Nende juures? Jaa, nendest oleme me kuulnud,“ lisasid kohalikud üliõpilased alati, isegi õppejõud, „nad on ju meie linna ühed jõukamad inimesed.“ Ma ei osanud sellele lausele kunagi reageerida, noogutasin vaid kohmetult. Võib-olla kujutasin ma seda endale ette, aga mulle tundus, et mind kardeti sellepärast ja peeti ära hellitatuks ning uhkeks.

Võõraks jäin ma ka seetõttu, et ühiste pubi-tuuride asemel valisin ma sageli hoopis lugemise. Mitte et ma poleks tahtnud rohkem väljas käia ja oma kursakaaslastega rohkem tuttavaks saada, kuid esialgu osutusid õpingud minu jaoks siiski raskemaks kui ma olin arvanud. Aasta Lillehammeri keskkoolis oli selle kõrval olnud nagu lapsemäng. Ma oskasin küll norra keelt, kuid loengus konspekteerimine ja kõigest arusaamine valmistas mulle piisavalt peavalu. Ma kartsin läbi kukkuda ja alt vedada nii oma norra kui eesti peret. Nad kõik olid mu üle ju nii uhked, see ei oleks sobinud, kui ma oleks tunnistanud, et kunstiajaloo õppimine norra keeles käib mul üle jõu. Ei, ma pidin sedavõrd rohkem pingutama. Selleks ajaks kui loengus konspekteerimine mulle enam raskusi ei valmistanud, oli kursus omavahel juba liiga hästi tuttavaks saanud, et ma ei osanud ise õigesti seltskonda sulanduda. Terve kursuse vältel jäin ma „selleks Eesti tüdrukuks, kes nii hästi norra keelt oskab“. Tagantjärele mõeldes olin ma mingis mõttes nagu tsirkuse atraktsioon, keda teistele näidati.

„Saage tuttavaks, see on Evlis/Elvis/Evaliis/vahel harva öeldi mulle siiski ka Eveliis, ta on Eestist,“ tutvustasid mu kursakaaslased mind oma sõpradele. „Kas pole tõsi, et peaaegu ei saagi aru, et ta pole norrakas?“

Ja sellele järgnes peaaegu alati teine kohustuslik lause: „Ütle midagi eesti keeles, see on nii naljakas! Aga see meenutab kuidagi soome keelt, kas see ei peaks vene keele moodi kõlama?“

Aaaaah! Jälle see sama lugu. Kui palju kordi olin ma juba pidanud seletama. „Ei, ma ei saa läti ja leedu keelest aru,“ pidin ma aru andma. See ärritas mind, mingil kummalisel põhjusel eeldasin ma, et kõik peaks teavad, mis keelt Balti riikides räägitakse ning et vene keel on hoopis midagi muud. See kõik oli minu jaoks nii iseenesest mõistetav. Common knowledge! Täpselt nagu norrakate jaoks oli iseenesest mõistetav, et kõik teavad nende hümni autorit.

Ma ei tea palju peaks mulle praegu maksma, et ma midagi sellist selga paneks. 

 

Mondeo-Mati viimane vaatus ja Ida lastehoiust

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Mondeo-Mati on juba vana mees, kes paar nädalat tagasi haigeks jäi ja ei käivitunud, nii vedasime me ta puksiiriga remonti. Ma pidin ta eile tagasi saama. Hea on, et ma olin ettenägelik ja olin rendiauto kasutust pikendanud, ma millegi pärast arvasin, et remondiga võib kauem minna. 

Remondiga iseenesest kauem ei läinud, küll aga selgus, et vanamehe remont läheb kaks korda kallimaks kui auto ise väärt on ja midagi ei garanteeri, et juba lähiajal ei ääks ta ikka uuesti haigeks. Niisiis tuli eile vastu võtta otsus. Mondeo-Mati oli oma viimase sõidu teinud ja tuleb magama panna. 

Ma tänasin oma suurepärast ettenägemisvõimet, et rendiauto veel paariks päevaks olin endale jätnud, sest vastasel juhul oleks ma Idale pidanud õhtul jalgsi järele minema. Autoga sõites on lastehoid küll lähedal, kuid jalgsi minekuks liiiiiiiga kaugel. 

Sel nädalal on mu elu veel lill. Uuel nädalal aga on mul kõigile palve: palun organiseerida kõik kohtumised, Diibi üritused ja Ida lastehoid Ussipessa. Või siis on ka teine variant. KUI KUSAGIL ON KEEGI, KES TAHAB MULLE UUT AUTOT KINKIDA, SIIS ILMA VALEHÄBITA VÕTAN SELLE KINGITUSE VASTU. Sisse pole vaja pakkida, ma hakkan kohe kasutama. 

Täna peame me Mondeo-Mati matuseid. Tore mees oli. Kole küll, aga abivalmis ja töökas.

Aga Ida lastehoius käimiseset rääkides, siis ma ei suuda ära imestada, kuidas asjad muutunud on. Juba teist päeva läheb ta hea meelega lastehoidu, naeruga, mitte nutuga nagu varem. Lehvitab mulle kenasti kui ma ära lähen. 

Kõige naljakam mu meelest on aga see, et kui ta muidu oli häbelik ja teistega mängima ei kippunud, siis nüüd on tal isegi sõbrants tekkinud. Veelgi naljakam on see, et Ida parimaks sõbrantsiks on tüdruk, kes oli natuke rohkem pahur kui teised, keda ei tohtinud puutuda ja kes hakkas iga asja peale nutma. Nüüd käivad nad Idaga koos mööda tuba ringi ja kallistavad teineteist. Kas pole mitte armas? 

Selle kuu ja natuke rohkemaga, mis Ida on hoius käinud, on ta muutunud veel sada tuhat korda asjalikumaks. Ma saan aru, et ta teeb kodus järgi mingeid liigutusi ja harjutusi, mida nad lastehoius õppinud on. Näiteks üritab ta kukerpalli teha. 

Jutukusest ja potilkäimisest ma juba rääkisin. Ta meenutab aina rohkem päris väikest inimest. Mitte  "vaid suht adekvaatset beebit". 

Mis mulle selle lastehoiu juures eriti meeldib on see, et lapsed õpivad nii toredaid asju. Eile tegid nad kõik koos küpsisetorti. Selles ei ole muidugi midagi erilist, aga ma ütlen ausalt, et mulle meeldib, et ta teeb neid asju lastehoius, mitte kodus. Vähem koristamist;) Eile oli mul küll tahtmine koos Idaga ka kodus kooki teha, kuid avastasin, et vahukoor oli vanaks läinud. Ikka juhtub.

Ma kartsin küll, et Ida on lastehoiu jaoks liiga väike, kuid te ei kujuta ette kui uskumatult tubli ja tragi võib üks pisikene inimene olla. Lastehoid tuleb talle kindlasti kasuks. Nüüd pean ma vaid leidma mooduse, kuidas ta sinna/sealt transportida. 

Rendiauto pidamine läheb üle mõistuse kulukaks. Liisingut ma ei saa. Raha mul pole. Millised on alternatiivid?

Ahjaa. Eilse küsimuse vastuseks. Ma olen KÕIGEST 33. Märtsini. Kuigi ma ise teadsin, et olen juba 34;) 

Mul tuleb maailma kõige lahedam sünnipäev ja vanusest

Mul tuleb maailma kõige ägedam sünnipäev. Tegelikult pidin ma küll sõbrannadega Rootsi minema, aga töö tuleb enne ja siis lõbu. Õnneks käivad "töö" ja "lõbu" teinekord ka käsikäes, nii et mul tuleb ikka maailma kõige ägedam sünnipäev.
Okei, see ilmselgelt on väike liialdus, aga siiski. Täna käisin ma kohtumas Triinuga Mi Butterfly'st. Jumala eest, ma oleks nagu paradiisi sattunud. See oli lihtsalt kõige armsam poeke, mida ma viimasel ajal näinud olen. Me leppisime kokku, et minu sünnipäeval - 13.03 toimub järjekordne Moereede Diibis, kus just Mi Butterfly looming esitlemisele tuleb.
13. märts on seekord reede. 13 ja reede! Milline imeline kuupäev! Ma olen 13 reedel sündinud;)
Aga te vaadake neid jumalikke tooteid! Ma olen jälle armunud. Viimasel ajal kipun ma üsna tihti toodetesse armuma. Kas see on okei? Või peaks ma hulluarstiga konsulteerima? Igaks juhuks.

Moereedega seoses on mul ka paar palvet. Kui tead kedagi, kes pika pai ja kniksu eest tahaks mind jumestuse ja soengutega aidata, siis anna mulle teada. Ja kolme naismodelli, suuruses 36-38 on ka vaja. Kirjuta või joonista mulle kui tahad minu sünnipäeval modell olla. 

Moeüritustest Diibis nii palju, et hetkel on paigas kaks üritust: 

1.veebruar Moepühapäev lastele koos Tutus by Trinka´ga

13.märts minu sünnipäeva Moereede Mi Butterfly'ga

Paar üliägedat üritust on veel lahtised, sest ma ei ole suutnud kuupäevi paika panna. Nendest juba jooksvalt. Püsige lainel.

Sünnipäeva teemasse haakuvad ka paar küsimust, mis mul on tekkinud. Kuna Eesti kõige popimas meelelahutusfoorumis pandi mind paika, et "võrreldes teiste blogijatega ma olengi vana", siis kui te mu vanust ei tea, kui vana te arvate, et ma olen. 86? 

Kui vana ma siis välja paistan, et "nii õudsalt vana olen"?  Mitte et ma püüaks meeleheitlikult vaeva näha, et 18 välja näha, aga lihtsalt... 

Ja millisest vanusest algab "vana"? 30+? 40+? Minu 83-aastane vanaema ja 90-aastane vanatädi ütlevad, et nemad ei ole vanad. Kas mingist vanusest algab uuesti noorus? 

Et teil lihtsam oleks vastata, siis siin on ka üks kaks pilti. Selja taga on järjekordne järjekordsed magamata ööd. Kaal ei ole ikka langenud. Sellest ka paks käsivars. Trenni ei viitsi minna. Lihtsam on leida vabandusi kui võimalusi.
Kui vana ma olen? 

Minu kirju elu meeleheitel koduperenaisena

Teate, mu elu pole vist kunagi nii vaheldusrikas olnud kui praegu. Meeleheitel koduperenaisena.

Eile pidin ma vaid korraks minema Diipi, et teha Efkaga uutest toitudest pildid, ülejäänud päeva pidin ma lihtsalt kodus teleka ees lösutama. Mitte midagi tehes. Juhtus aga hoopis nii, et kui ma Diipi jõudsin olid tunnid juba alanud, aga puudu oli nõudepesija. Haigus. Mida teha? Helistasin loomulikult Marekile. "Eks ma siis tulen," ütles ta. Vähemalt nii kuulsin mina. Tegelikult ütles ta. "Eks sa siis ole!"  Just eelmisel õhtul olin ma kodus rääkinud, kuidas mulle ei meeldi nõude pesemine ja et kui imeline leiutis on nõudepesumasin. Karma lajatas mulle täiega lagipähe! Nii panin ma ette sinise kilepõlle ja asusin nõusid pesema.
Kui oleks olnud minu teha, siis ma oleks sel päeval toitu pakkunud ühekordsetest nõudest. Ja mitme roa söömisel palunud klientidel kasutada sama taldrikut. Ühe reegli tahaks ma siiski teha: tee tuleb lõpuni juua! Nii et vaene nõudepesija ei kalla kogemata endale pessusaadetud teekannust jala peale kuuma teed.
Nõud said pestud ja ma istusin puhkepausiks saali, et süüa ära jääkülm guljašš. Lõuna ajal, st peale pildistamist, ei tohtinud ma seda süüa, sest siis oli kõige kiirem aeg. Jääkülm guljašš pidi ootama, sest juba leidsid teenindajad, et nüüd pean ma neid asendama baaris, sest nad peavad taara ära viima. Taara tuli tõepoolest ära viia ja nii ei jäänud mul muud üle kui asuda seisma leti taha. Kallid kliendid, kui te mind leti taga rääpakana (ja koogise kampsunivarrukaga nagu ma alles kodus avastasin) nägite, siis andke see mulle andeks, ma tulin hommikul vaid korraks kodust välja. Korraks.
Õhtul koju jõudes algas tööpäeva teine vaatus. Kõige pealt pidas Marek mulle loengu, kuidas järgmine kord oleks õigem nõusid pesta ja  nendega ümber käia (kahvlid-noad ja klaasid tuleb KOHE peale pesu ära poleerida) ja siis nõudis süüa. Ma mõtlesin, et mida ta maurab, et sai ju söödud. Aga siis tuli mulle meelde, et külma guljašši olin söönud vaid mina. Ma hakkasin süüa tegema.
Magama minnes kreemitasin ma oma nõudepesust karedaid käsi ja mõtlesin, et võib-olla peaks nõudepesijad maniküüri saatma. Muidugi ei suutnud ma aru saada, kuidas nad seda tööd üldse teha jaksavad. Hommikust õhtuti potte ja panne ja taldrikuid tõsta ja küürida. Üks meie nõudepesija kaalub 30 kg, maksimum. Potid kaaluvad ka rohkem kui tema.

Täna käisin ma kahel kohtumisel. Neid võib tööintervjuuks isegi nimetada. Esimesel kohtumisel vestlesime me muuhulgas nafta hinnalanguse mõjudest Norra majandusele ning Startbank´i vajalikkusest ehitusettevõtetega koos töötamisel. Ma olen sellest valdkonnast nüüd eemal olnud pea 1,5 aastat, mida rohkem me sel teemal vestlesime, seda rohkem ma end "kodus" tundsin. Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on ju ehitus ka tore valdkond, et tegelikult oli kihvt töö. Ma teadsin oma tööd hästi.
Teisel kohtumisel tulid vestlusesse sisse ka sellised sõnad nagu "käerauad" ja "küünlad". Ma olen päris kindel, et ma punastasin paar korda. Aga ma pean tunnistama, et see käeraudu hõlmav tööintervjuu meeldis mulle rohkem. See oleks midagi uut. Kui te nüüd arvate, et kaalun kas sekspoodi müüjaks või politseinikuks (kuigi ma ei tea, miks politseinik peaks oma töös küünaldega kokku puutuma) tööle minemist, siis te eksite. Mõlemal töövestlusel oli (õnneks?) ka üks ühine nimetaja. Turundus.

Enne Idale lastehoidu järele minekut saatsin ma ühte ajakirja ära moereede fotod ning leppisin kokku kohtumised kahe toreda Eesti disaineriga uute moereedete korraldamiseks. Ühe lauljaga suhtlesin ka. Mulle tuli üks geniaalne mõte. Vähemalt minu enda arvates geniaalne mõte. Ma loodan, et see laulja on mu mõttega nõus.
Vahepeal hammustasin ma ampsu võileivast. Turisti einega. Diibis oleks samal ajal saanud süüa sooja guljašši.

Elu on huvitav. Kirju. Mitmekesine. Vaheldusrikas. Koduperenaise elu on huvitav.

Tilluke Jekyll and Hyde

Magamata ööd ei ole meie peres uudis. Uudis on aga see, et minu arvates lähevad asjad aina hullemaks. Asjal on muidugi ka positiivne külg. Mulle ei tundu varasem aeg Idaga üldse enam nii hull. Kui nüüd tagantjärele mõelda. Samas jälle mõtlen ma hirmuga, et kui palju hullemaks saab veel minna, et mulle praegune olukord mitte nii väga hull ei tunduks.

Öösiti ei ole Ida kunagi hästi maganud, aga samas magas ta beebina terved päevad nagu miška, mis sellest et kaisus või süles, aga magas. Või noh ei maganud, aga hetkel tundub, et magas.
Edasi hakkas ta öö jooksul ärkama kolm-neli korda ja ärkas lõplikult kella viie-kuue vahel. Kõlab hullult? Võrreldes praegusega ei ole. Ta vajas vaid natuke kussutamist ja magas edasi. Nüüd magab ta küll hommikul isegi poole kaheksani, aga sellele eelnevad viimased paar kuud ööd, kus ta ärkab IGA tund. Heal juhul jutustab ta veidike oma ette ja jääb siis ikka magama, halvimal juhul nagu viimased nädal aega ärkab ta nutuga ja tema maha rahustamine võtab aega.
Ta jääb küll uuesti magama, aga oma uni on läinud. Selleks hetkeks kui uni uuesti peale tuleb, on möödas 45 minutit, Ida ärkab juba 15 minuti pärast. Kella nelja-viie paiku ärkab ta korraks TÄIESTI üles, siis tuleb temaga natuke tegeleda ja järgneb magamine kuni poole kaheksani. Temal. Oma uni on tihti selleks hetkeks nii häiritud, et magada saan ma halvimal juhul veerand tundi.
Me oleme küll juba ammu teinud Marekiga kokkuleppe, et jagame öid, st et üks öö saab üks magada ja teine öö teine. Teises toas. Varem see toimis, aga nüüd ajab ju lapse nutt niikui nii üles.

Nii ma mõtlengi hirmuga, mida see laps järgmiseks välja mõtleb, et meid piinata.
Ma olen reaalselt nii surmväsinud, et funktsioneerin vaid kohvi abil. Ma näen välja nagu 45-aastane.
Ma näen, et ka Marek on väsinud. Ma tahaks puhata ja mängida.
Eile oli Idal lastehoiu päev, ma olin plaaninud TERVE päeva teleka ees diivanil vedeleda, juhtus aga nii, et ma veetsin terve päeva Diibis nõusid pestes.

Ja lisaks sellele, et see laps ei maga, ta ka ei söö. Me ei suuda leida nippi, et teda panna sööma rohkem kui pool võileiba või kolm ampsu putru või kaheksa lusikatäit muud toitu. Ta sööb vaid linnunokatäie. Me oleme proovinud mustmiljon erinevat toitu. Me proovime teda toita ise ja me lubame tal endal süüa. Ta ei söö. Ometigi sööb ta lasteaias.

Miks ta kodus ei söö? Kuidas laps sööma saada? Kas ta võib öösiti nutuga ärgata sest tal on kõht tühi?

Positiivse poole pealt pean ma aga ütlema, et täna oli esimene hommik kui Ida läks suurima hea meelega lastehoidu, ei mingit jonni. Lisaks sellele on ta õppinud potile küsima ja ta sõnavara areneb iga päevaga. Ma olen jätkuvalt hämmingus sellest KUI andekad on NII tillukesed lapsed.

Suhkrust ja jahust ja maasikavahust

Kes meist ei teaks, millest on tehtud väikesed tüdrukud. Ikka suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Juba tillukesest tüdrukust saati on mulle meeldinud kõik "maasikavahulised" asjad, aga mingil hetkel ütles mu kaine täiskasvanu mõistus, et hallis argipäevas ei saa ringi lehvida sitsis ja satsis. Kuidas ma eksisin! Saab küll. Froufrou tõestab, et saab.

Edasi loe Pere ja Kodu lastemoeblogist homme.

Fotod: Eero Alamaa

Siniste mokassiinide esmaspäev. Võida endale seksikad jalavarjud! /Blå mandag med nye mokasiner. Vinn et par!

Mokasiner  har vært i motebildet en stund, ekstrapopulære ble skoene da Katie Holmes viste seg i boyfriendjeans og mokasiner. Mokasin-mote er hot.
Na er jeg selvfølgelig  ingen mote-blogger, men jeg vet hva jeg liker og hvis jeg finner noe jeg syns er verdt å dele med andre gjør jeg det. Jeg har alltid likt høye hæler, men  når jeg trasker rundt med en 11kg baby på ene armen og vesken (vesker) på andre, liker jeg av praktiske grunner flate sko. Mokasiner er yndlingskoene mine - jeg syns de er sexy, pene og praktiske.

Jeg ble litt overasket da jeg en stund siden fant siden til ShoeShi da jeg let etter nye sko.
To estiske damer som skaper noe så stilig og praktisk. Ikke at det overasker med at det finnes mange gode ting i Estland, men sko...Det var noe nytt.  Lekre, ikke sant? 







  
Jeg er sa glad at også disse skoene er "pakket i kofferten" for mitt norske-prosjekt. Jeg krysser fingrene at alt går som planlagt og allerede i april-mai har jeg en liten butikk i Oslo.
Vil du vinne et par? Du kan delta i Instagram-giveaway.  Post bildet ditt av sko på ditt Instagram konto, tag @eveliisku og #shoeshi_giveaway. Du kan poste bildene til 13.02

Pilt on illustreeriv

Norra proekti jaoks "kohvrit pakkides" sattusin ma kokku Ingeriga. Mõnikord öeldakse mulle, et küll sa oled ikka tegus naine, et jaksad seda ja teist ja kolmandat. Ma ise ei arva, et minus midagi väga erilist on. Selliseid tegusaid inimesi on  palju palju palju. Inimesi, kes loovad midagi. Kes teevad oma unistusi teoks. Üks neist on Inger - ShoeShi kingade looja.

Kas te teadsite, et Eestis toodetakse nii kauneid kontsakingi, mokassiine ja baleriinasid? Ei teadnud? Nüüd siis teate. Just selliseid seksikaid jalavarje siin toodetaksegi. Lisaks sellele, et need on kaunid, on need loodud liikumiseks. Mugavad nii autot juhtides kui 11kg beebi kaenlas ringi trampides. Klassikalise disaini ja silmatorkava värvivalikuga. Kevad ei ole enam kaugel;)
Sobivad iga riietuse juurde. Imelised jalanõud. Mul on hea meel, et need "autojuhikingad" nüüd ka minu kohvris on.

Kuidas Inger ShoeShini jõudis? Nii nagu tihti ikka, siis kõige paremad ideed sünnivad praktilisest vajadusest. Siin on Ingeri lugu:

Enamuse oma tööelust on ta töötanud müügialal. Esimene tõsiselt võetav töökoht oli ettekandja-baaridaamina. Sealt on ilmselt alguse saanud ka armastus toidu ja joogi vastu. Edasi tegi Inger vahepõike kosmeetikamaailma, tegeles professionaalse kosmeetika müügi ja turundamisega. Umbes kuus aastat tagasi asustööle alkoholi maaletooja juurde ja jõudis jookide maailma tagasi, kuhu ta suuresti ka pidama on jäänud.  Eelmisel suvel viskas õnnelik juhus ette võimaluse hakata kohvikupidajaks. Nii otsustas naine koos  elukaaslasega, kes on samuti üdini toitlustusinimene, väljakutse vastu võtta. Suvekohvik on Rannapargi Cafe ja asub Pärnus. Inger tunnistab, et see ei ole kõige kergem töö maailmas, aga pakub kindlasti rahuldust. 

Kuidas ta  kingadeni jõudis?

Nii palju kui ta mäletab on tal terve elu olnud probleeme jalgade ja jalatsitega. Ta on pikka kasvu ja suure jalaga, nii et on  oma jalgade tervisele elu jooksul palju kahju teinud kandes ebamugavaid ja mittesobivaid jalatseid. Naine tundis puudust just nendest kingadest, mida igapäevaselt kanda ja mida annaks sobitada erineva riietuse juurde. 

Sellised kingad mõjutavad enesetunnet kõige rohkem, sest enamuse ajast kanname me just igapäevaseid lemmikkingi. Kontsakingade nimel tulebki vahel mugavuses ohverdusi tuua, aga õige ei ole ohverdada mugavust ega ka jalgu oma igapäevatoimetustes. Siit ka armastus tema mokassiinide vastu. Need lihtsalt on nii mitmekülgsed ja mõnusad, kuid üldjuhul ka väga kallid.

Nii otsustaski Inger koos sõbranna Berit Väljaotsaga, kes samuti nõu ja jõuga lööb ShoeShi tegemistes kaasa, et miks mitte. Luua sellise jalatsibrändi, mis pakub valikut ka suuremale jalale. Nagu ütleb nende slogan - ilu ilma piirideta. 

Kõige raskem, peaaegu, et võimatu, tundus leida sobiv kingade valmistaja. Olulised on nii tingimused kui kvaliteet. Ega keegi just tormi ei jookse, et väikse Eesti väiksele brändile natuke kingi toota. Lõpuks leiti siiski  sobiv koostööpartneri ja siin nad nüüd on. Omaenda kingabrändiga.

Pilt on illustreeriv

Tahad endale paari ShoeShi mokassiine võita? Selleks tuleb sul postitada pilt kingadest/kingadega oma Instagrami kontole (vaata, et see oleks avalik!), tagi ära mind @eveliisku ja lisa #shoeshi_giveaway. Kui sul Instagrami pole ja sa ei soovi seda ka teha, siis võid pildid postitada ka mu FB lehele:  https://www.facebook.com/diipkunstiinimene. Piltide postitamiseks on aega 13.02ni - võitja kuulutame välja sõbrapäeval. Olge loomingulised. Võidab kõige rohkem "laike" saanud pilt. 

Selleks, et olla kursis ShoeShi tegemiste ja uudistega, liitu nende Facebooki lehega. Minu lehega võid ka liituda, siis on lihtsam olla kursis nii selle kui ka teiste auhinnamängudega.