Neljas, viies, kuues, seitsmes jne emotsioon

on kõik seotud sellega, et mu riided ei lähe mulle selga ja mu kaal tõuseb.  Arst imestab: "Juba on riided väikeseks jäänud? Juba?" Ma tunnen end nagu väike elevant. Mis mina teha saan, et ma by the book-rase pole.
Mul on kopp ees paks olemisest. Ja ma ei ole isegi veel paks. Pool aastat "rõõmu" on alles ees.
Kust ma saan sobivas suuruses riideid? Päris-poest pärishinnaga ma neid osta ei raatsi. Aaarrrggg!

Miks Twinny Twister ja Johnny Depp

Miks Twinny Twister & Johhny Depp? Keegi pole küll küsinud, aga ma olen kindel, et paljud nuputavad, miks ma blogi nime nii arusaamatuks ümber nimetasin. Onju? Pole mingit loogikat. Aga on küll.
ETV-s lõppes sel laupäeval viimase aja parima seriaali 1. hooaeg. Ofkoors räägin ma Lilyhammerist: https://www.youtube.com/watch?v=Y7Lx7N1o3Ns

Ja  pärast seda kui ma meeltesegaduses olin vaadanud titeasjade hindasid (ja saanud muuhulgas teada, et olulised on ka mudelid ja brändid), sattusin nägema osa, kus Lilyhammeri-Giovanni lapsevankrit ostis, oli blogil uus nimi olemas. Twinny Twister! 
Ma sain aru, et titeasjade maailm on üks pöörane ja arusaamatu maailm, mis pöörleb Twinny Twisterite (=kärumaailma Ferrari) ümber. Twinny Twisterite, mille hinnad panevad minestama, ümber. Nii nagu Giovanni ütles: "17 000 Norra krooni? Are you out of your mind? Te olete millestki valesti aru saanud. Ma lapse juba saan, nüüd ma tahan vaid käru!"
Ma mõtlen sama. Ilmselt peaks ma sms-laenu võtma kui plaaniks kõik hädavajalikud ja õigetes brändides asjad valmis osta. Ei kavatsegi! Ma vähemalt loodan, et ma paari kuu pärast segi ei kammi ja Janekit ahistama ei hakka, et "mis mõttes meie titt peab halvemas kärus ringi sõitma kui naabri-titt, sa ju ka ei taha škodaga sõita, kui sa mind armastaksid, siis sa saaksid aru kui oluline see on, et meil just see käru on..."


Aga miks Johnny Depp? Iga asi omal ajal.

Päeva pilt

(http://tahanteada.wordpress.com/2013/04/25/paks-voi-rase/)

Sweet dreams!

Hugo sai endale pessa uued lambapadjad. Mina olen rohkem vaimustuses kui tema.

Kolmas emotsioon

Arsti juures. Saan teada, et test ei valetanud. Et see kõik ei ole unenägu. Puhas reaalsus. Mul tekib paanika. Minu eluviisid ei ole just kõige tervislikumad olnud. Mu parimateks sõpradeks on olnud sigaretid ja alkohol, toiduga ma nii hästi läbi ei ole saanud. Ma olen aidanud kolida ja tassinud raskeid kaste. Ma olen käinud solaariumis ja püüdnud dieeti pidada. Kõik see ei saa ju ometi hea olla?

"Aga ma olen ju joonud ja suitsetanud.." ütlen ma veidike punastades arstile.
"Siis ongi nüüd õige aeg maha jätta," vastab arst.
Ausalt? Seda ma ei teadnudki, mõtlen ma sarkastiliselt. Ma ei küsinud ju seda! Mul tekkis paanika, et olen midagi (kedagi?) enda teadmata kahjustanud. Ma ju ei osanud seda oodata...

Ma olen pahane, et arst midagi rohkemat kui et "kasvage siis hästi" ei ütle. Ma ei tea ju kogu sellest lapseootuse-värgist  midagi! Et mida ma nüüd tohin ja mida ei tohi, või tohin ma kõike. 45-eurose visiiditasu eest oleksin ma veidikene rohkem informatsiooni oodanud.

Autosse istudes tuleb mulle meelde, et mul jäi küsimata, kas juukseid tohib värvida. Ma olen kunagi kusagilt kuulnud, et ei tohi...

Getter Jaani postitus kustus lihtsalt ära:(

                                                                                 Uuesti enam ka kirjutada ei viitsi. Aga lühidalt. Et kuigi Getter Jaani mulle tegelikult ei meeldi, siis SNKT saate põhjal pean tõdema, et ta oli väga tubli ja Michael Jacksonina oli ta täitsa võitu väärt. Ma nägin pühendunud ja julget noort naisterahvast, mitte lihtsalt muidu pigem Laulukarussellile sobivat esinejat.

Esimest, ja võib-olla ka viimast, korda julgen ma öelda, et mulle Getter meeldis. Tubli väike tüdruk;) Ja negatiivsed kommentaarid panid mind imestama.

Ma viriseks palju rohkem hoopis Inese kallal. Veidike huumorimeelt ei tule kunagi kahjuks. Ja oskust enda üle naerda. Kellelegi. Aga Inesele oleks neid oskusi ikka lausa kuhjaga vaja. "Sellist kleiti ja sellist taljet pole mul küll kunagi olnud" - kommentaar oli ikka väga piinlik kuulata. Kes sinust korraga printsessi tegi?

PS: Ja aitäh, Mae, et sa minuga ühel meelel oled. Vähemalt ei ole ma ainuke, kes nii arvas:)

Teine emotsioon

Mul oli vahuveini isu. Mingil veidral põhjusel muutsin ma meelt ja otsustasin selle hoida pühapäeva õhtuks.
Pühapäeva hommik muutis plaanid pea peale. Ma vaatan riiulis seisvat vahuveini. Ma olen enda peale pahane, et ma seda eile lahti ei teinud. Siis ma ju veel ei teadnud...

Õhtul teeb Janek mulle teed.

Esimene emotsioon

Mis siis nüüd juhtus? Palun öelge mulle, et ma olen asjast valepidi aru saanud? Ühel hetkel jookseb mu peast läbi tuhat mõtet, teisel hetkel on mu pea mõtetest täiesti tühi. Ma ei oska muud teha kui nutma hakata. Mitte kurbusest ja mitte rõõmust. Pigem hirmust. Hirmust tundmatu ja ootamatu olukorra ees. Ja mida veel Janek mõtleb? Ma hakkan uuesti nutma.

Janek ei hakka uudise peale nutma. Ega karjuma. Ei minesta. Ei jookse majast välja. Vaatab mulle otsa ja küsib lihtsalt, et miks ma siis nutan, et mis siis valesti on? Kõik on ju hästi.

Aga võib-olla tõesti. Kõik on hästi? Kõik on hästi.
See ei ole maailmalõpp. Kõik on hästi!

Diet fail ehk terava-pliiatsi-test

 Me vedasime Tillukese Delisaga kihla. Et kaotame minu sünnipäevaks viis kilo. Mina sain ülesandest valepidi aru ja võtsin viis juurde.
* Tänaseks päevaks olen ma juurde võtnud kuus kilo;
* Ma ei püüa suveks saledaks saada. Ma olen leppinud, et ümmargune on ka vorm;
* Ma ei ole joonud alkoholi viimased kaks kuud;
* Ma jätsin maha suitsetamise;
* Ma söön hommikuti. Ma pole kunagi hommikul söönud;
*Ma söön lõuna ajal. Ma söön muidu lõuna ajal väga harva;
* Ma söön jäätist. Ma ei ole jäätist varem armastanud;
* Ma söön silma pilgutamata ära terve prae.  Varem pidi Janek alati mu lõpud ära sööma. Nüüd on pigem vastupidi;
* Ma joon mahla. Ma pole kunagi väga mahla armastanud;
* Ma olen väsinud. Veel rohkem kui tavaliselt;
* Ma ostan vabatahtlikult suuremaid riideid;
* Riided suuruses 34 panin ma mõneks ajaks ära.

Noh? Kui teravad pliiatsid te olete?

Milleks mulle mees?

Intrigeeriv avaldus, eksju? Ei, mul ei ole Janekist kõrini ja ma ei taha lahutust ja ma ei ole nii iseseisev naine, et saaksin kõigega ise hakkama, nii et võiksin siin virtuaalselt rinnahoidjaid põletada ja karjuda, et milleks mulle mees. Hoopis vastupidi.

Mul on vaja kedagi, kes puid tooks, ahju kütte paneks, muru niidaks, treppi ehitaks, mulle seltsiks oleks. Teoorias on mul muidugi selline mees olemas, aga viimased poolteist aastat olen ma teda nii vähe näinud. Sest ta on kogu aeg tööl. Tööpäeviti, nädalavahetuseti. Isegi seda tuleb ette, et ta keset ööd püksid jalga tõmbab ja tööle sõidab. Ma ei saa osta teatripileteid, ma pean loobuma reisiplaanidest, me ei saa teha mitte midagi spontaanset. Pulma-aastapäeva, mis on augustis, tähistasime me töö pool aastat hiljem. Mul on kopp ees, et ma ei saa isegi õhtul (see paar tundi, mis ta kodus ärkvel on) oma meest vaid endale hoida. Sest ta telefon heliseb. Ja ta peab vastama. Kui ma teda väevõimuga kinni hoian ja ei luba kell kümme telefonile vastata, saabub järgmisel hetkel etteheitev meil. Miks tööd ei tehta? Mul on sellest kopp ees.
Ja nii ma küsingi - milleks mulle mees, kes on kogu aeg tööl. Isegi siis kui ta kodus on. Isegi siis kui tal puhkus on.
Kas normaalsed töökohad on maailmast ära kadunud? Sellised, kus natukene oma elu oleks ka lubatud. Vähemalt öösiti. Seda ei ole ju palju palutud?
Ma tahan oma meest tagasi!