Kuidas me Hugoga THE Maiki sünnipäevale läksime

Kuna keegi ei suutnud päriselt uskuda, et ma ikkagi võtan teekonna Ussipesas Ädu külla ette, et aasta suursündmusel (The Maiki sünnipäeval) osaleda, pakkisin ma oma kodinad ning Hugo juba reede õhtul autosse ja asusin Tartu poole teele. Kui me olime Tallinnas Janeki maha visanud, otsustasin ma ühtäkki, et ei viitsigi õhtul Tartu poole sõitma hakata.
"Nii tore oleks õhtul ilma segamata üksi telekat vaadata," leidsin ma vabandusi, et tagasi Ussipessa sõita. Need tõlgendas Janek kibekiirelt ümber, et tegelikult tahan ma lihtsalt kontrollida, kuna mees peolt koju laekub. (Olgu lisatud, et mul oli õigus kui ütlesin, et ilmselt olen ma laupäeval juba jõudnud ära sõita enne kui tema koju laekub:))

Kui Hugo pärast tunniajalist sõitu autost välja sai ja end jälle Ussipesas leidis, ei olnud tema hämmingul ja pettumusel ei otsa ega äärt. Ta ei viitsinud isegi haukuda. Lihtsalt vaatas pettunult ümbrust justkui öeldes: "Mis mõttes jälle see sama sara? Aga kus on vanama? Ja teised koerad? See ülbe valge ja suur pruun? Põrun'd oled või naine!"
Saades aru, et jahti täna ilmselt siiski ei tule ja city asemel peab ta ka selle nädalavahetuse veetma siinsamas metsas, viskas ta ohates lihtsalt pikali ja  heitis ta veel korra ümbrusele lootusrikka pilgu, et äkki ikka kusagilt paistab teisi koeri või linnaelu.

Laupäeval startisime me Hugoga uuesti Tartu poole. Kell oli 8:40.  Tallinn-Tartu maantee tundus valikuks liiga lihtne ja nii ma siis otsustasingi sõita läbi Kohila, Rapla, Türi. Tund aega hiljem leidsin ma end ühtäkki Türi asemel hoopiski Järvakandis. Mis seal siis ikka, mõtlesin ma, kõik teed viivad ju lõpuks Ihastesse ja kiiret pole kuhugi. GPS, mille ma alles nüüd suvatsesin sisse lülitada näitas vahemaaks 177 km. Mis seal siis ikka, mõtlesin ma uuesti ja hakkasin tundmatu metsa vahel edas sõitma. Kui korraga avastas Ruudolf, et nüüd oleks viimane aeg meie teekonda ka veidike põnevust tuua ning otsustas kollaselt vilkuma panna ühe tule. Tundes Ruudolfit ja tema vempe, ei olnud ma enam nii kindel, kas suvalistel metsavaheteedel seigelda oleks just kõige õigem. Kuidas ma siis pärast seletan neile, kes mulle järele peavad tulema, et kus ma siis olen.  Keerasin ringi. laupäeva hommikul olin ma jõudnud juba Järvakandis ja kaks korda Raplas ära käia. Hugo tõstis aeg-ajalt autos pead ja andis sügava ohkega märku, et peab mind ikka tõeliselt põrunuks. Tõsi, selle aja peale oleks me juba pidanud Tartule lähenema.  Kusjuures korraks käis mu peast läbi isegi mõte jälle tagasi Ussipessa keerata, kuid ma ei saanud lubada, et teistel, kes niikuinii ei  uskunud, et ma Ädu külla kohale jõuan, õigus oleks. 

Neli tundi hiljem olime me lõpuks ometi jõudnud sihtkohta, Casa de La Ihastesse. Autost välja saades ei suutnud Hugo uskuda, et me tõepoolest kohale olime jõudnud. Olemas olid nii vanama, kui ka koerad, nii ülbe valge kui suur pruun. Ei mingit metsa. Hugo nädalavahetus city's võis alata. 

 

Hugo oli jõudnud sihtpunkti, kuid minu jaoks oli algamas retke kõige suurem väljakutse - jõuda Ihastest The Maikini Valgamaal. Kuigatsini jõudsin ma ilma suuremate pingutusteta, kuid sealt edasi läks juba keerulisemaks. GPS näitas vahemaaks 34,8 km. See oli ilmselgelt võimatu, sest ma olin kunagi varem selle vahemaa jalgsi maha käinud. Ja kindlasti mitte ei oleks ma isegi relva ähvardusel võimeline tunni ajaga 34,8 km kõndima. Tuli läheneda loominguliselt ja usaldada oma vaistu ning mälu. Ja keerasin esimeselt tuttavalt teelt paremale jõudes talukohta, kus ei paistnud ühtegi hingelist. Oli vaid hirmuäratav vaikus. Nagu "Vale pööre". Mõtlesin juba, kuidas ma mudasse kinni jään ja metslased, kes mu'st suppi keeta tahavad, juba põõsas luuravad. 

Õnneks on tänapäeval olemas mobiiltelefonid ja Heily juhendas mu siiski kummaliselt vaiksest kohast tagasi "tsivilisatsiooni", st asfaltkattega teele. Seal tundsin ma end juba turvalisemana. Aga The Maikini polnud ma ikka veel jõudnud. Hakkasin juba telefoni uuesti välja otsima, et teha ümbrusest pilt, et teistele hiljem tõestada, et ma tõepoolest olin vähemalt õige koha lähedal, kui järsku...just siis kui mulle tundus, et peaks paremale keerama, nägin ma vasakul käel tuttavat paika. 

Ma olin jõudnud kohale. Ise ka ei uskuks, kui ma poleks kohal olnud!

Nüüdseks on vähemalt kaks ketsipaari olemas igal ennast austaval fashionistil

Meeste, kes juhtumisi on ka kõige ehtsamat sorti eesti-mees-moegurmaanid, seltskonnas töötades oleme me (vähemuses olevad) naised saanud üsna selgeks, mis on moes ja mis ei ole, mis on kena ja mis ei ole. Kõige suuremat vaidlust ja sellega kaasnevat kõige suuremat erimeelsust on aegade jooksul tekitanud "sobiv kingakontsa kõrgus".

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest ehk siis ühest ilusast päevast kui kellegi kontsakingad said kiitva kommentaari osaliseks, et "kohe kena vaadata, muidu lohisete oma sussidega põrandat pidi ringi". Sellele järgnes kommentaar, et "see on jah, kena konts, selline sobiv, mitte see "litsikonts"". Naised läksid sellest kohe põlema, Milline see "litsikonts" siis on?
"Noh see ülikõrge," tuli eesti-mees-moegurmaanidelt vastus. Niisiis otsustasin ma teha väikse katse, et selgitada välja, milline on meie kontori moegurmaanide meelest sobiv konts.

Alloleval pildil kõige tagumised, keskmised kingad osutusid "nibin-nabin sobivaks", "kõikudes kusagil äärepeal". Olgu öeldud, et minu (ja ka teiste kontori naiste) arvates on tegu täiesti tavalise kingaga.

 

Platvormkingad tõid moegurmaanides esile ohkeid ja soovi juukseid välja kakkuda. "Platvormkingadega käisid vanasti vaid invaliidid," kommenteerisid gurmaanid ja iga kord kui keegi meist platvormidega kontoris ringi tuiskab, taasäratame me moegurmaanides ilmselt lapsepõlvekahjustused, mida nad õhtuti  30 grammi konjakiga ravima peavad.
"Aga üldpilt on siiski kena," leidsid gurmaanid platvormkingades ka plusse, "vähemalt kõnnite sirge seljaga."

 

"Sahisevad sussid" (nagu alloleval pildil olevad sinised) tekitasid ka eesti-mees-moegurmaanides eriarvamusi. Kes leidis, et "sussid on täiesti okeid", kes aga pidas neid täiesti mõttetuteks, sest "nendega te lihtsalt lohisete mööda pärandat".

Meeskolleegide-gurmaanide kurvastuseks või rõõmustamiseks tuleb tõdeda, et "sahisev suss" tundub olevat siiski meie kontori naiste lemmikjalavari.

 

Oli kätte jõudnud aeg piire kombata ja varba otsa tõmmata kõige kõrgemad (ja minu arvates ka minu kingakollektsiooni ühed kenamad) kingad. Elevil ootasin ma hommikul kontoris, kuna moegurmaanid jõuavad, et saaksin oma jalavarjud lõpuks laua alt lagedale tuua. Pärast pikka ootamist saabus ometi kaua oodatud hetk. Moegurmaanid olid kohal. Oli aeg küsida arvamust!

Arvamus oli täpselt selline nagu oligi oodata. "Prangel on piiri ületanud ja kinnitanud fakti, et me oleme tüüpilised eesti mehed ja  liiga vanad!", "Sellest kõrgemaks (loe:hullemaks) enam minna ei saa!" 

Nö "litsikonts" oli leitud! Seesama imekena tikkonts?
Moegurmaanidele oli kole päev. Lisaks minu "litsikontsadele" sahisesid seekord mööda kontori põrandat susside asemel ka kaks paari platvormkingi.

 "Sobiva kontsa kõrguse konkurssi" võitis testi käigus konts nagu ülaloleval pildil kollase jalavarju paari konts. Selline kõrgus oli moegurmaanide arvates kõige sobilikum konts! See minu arvates kõige igavam konts.

Tulemuste kontrollimiseks ( ja endale meeldivama vastuse leidmiseks) otsustasin ma testi korrata kodus Janeki peal. Tulemused panid mind hämmastama. Kõige sobivamaks kõrguseks tunnistas ka Janek kollase kinga kontsa... Moegurmaanide poolt "nibin-nabin" kingaks jäänud king sai ka Janekilt hinnangu "nibin-nabin" (Nagu oleksid nad vastusetes varem kokku leppinud?). Kõige kõrgema kontsaga jalavarjud, minu kingakollektsiooni pärlid, said kõige kehvema hinnangu. "Mul on valus vaadata, kuidas te sellistega ringi liigute," kommenteeris Janek ja möönis siiski, et aeg-ajalt võib ikka ka "litsikonts" kena olla. Platvormikingad hindas Janek "täiesti okeiks" ja ka "sahisevad sussid" osutusid "sobivaks", millele lisandus "sobivaks vabaajariietega"...

Alles pärast kuut ja poolt koos elatud aastat sain ma teada, et ka minu armas abikaasa ei hinda kõrgeid kontsi sama kõrgelt kui mina, et "sahisevad sussid" sobivad vaid vabaajariietusega, samal ajal kui platvormkinga võiks siis kanda igal ajal iga kell. Janeki arvates. Moegurmaanide arvates ilmselgelt mitte. Seega et kõik oleksid rahul, oma mehel oleks ilus vaadata ja kolleegid ei peaks end õhtuti 30 grammi konjakiga ravima, tuleks kanda kingi, millel oleks piltidel näidatud kollase kinga konts?

Kui te arvate, et kingamoe arutelu ja eriarvamused siinkohal eesti-mees-moegurmaanidega olid lõppenud, sest konkursi võitja oli ju välja selgitatud, siis te eksite. Selgus, et jalanõude valikul annab "veel rohkem üle piiri minna", isegi rohkem kui "litsikontsadega". Ehk siis kui ma täna, reede puhul, lükkasin oma varbad mugavatesse ketsidesse, ei olnud kommentaaridel otsa ega äärt. "No mis asjad need veel on?" karjusid moegurmaanid, vangutasid pead ja lisasid: "Mingi konts võiks ju ikka olla!"

Ketside seisu ei päästnud isegi kiirelt guugeldades leitud artikkel, kus seisis, et "nüüdseks on vähemalt kaks ketsipaari olemas igal ennast austaval fashionistil". Moegurmaanid olid rääkinud. Kets ei sobi kuhugi!  Ma olin siiski suutnud nende "taluvuspiiri" ületada. "Litsikonts" parandas oma positsiooni ühe koha võrra. Vist.

Ulata küpsiseid!

 1.vaatus:

Inimtühi tuba. Kesksed tegelased üks koer ja üks vaagen maiustustega. Esimese vaatuse lõpptulemuseks on ära söödud isegi lagritsad. Magamisase on veetud kapi ja vaagna mugavasse lähedusse.

2.vaatus:

Teine vaatus algab siira silmavaatega, mille tagant võib lugeda kavalalt peidetud sõnumit: "Ori, ulata küpsiseid! Ma tagumisteni ise ei ulatunud!"

3. vaatus:

Näljasele koerale on lisandunud veelgi näljasemad kassid. Üks neist on peadpidi lauale ununenud potti roninud (kuigi meie kassid laual ei käi;)) Avatakse külmkapp. Kassid ründavad. Nad on otsekohesed. Nad ei peida oma sõnumit siira silmavaate taha, vaid nõuavad häälekalt, et ori neid toidaks. Küpsistest ja lagritsatest üleküllastunud koer hiilib vaikselt lähemale. Ehk antakse veel midagi?

4.vaatus:

 Koer magab matil. Kassid unelevad diivanipatjadel. Ori teeb uue julge katse avada külmkapp, et lõpuks ka endale üks võileib teha. Koer teritab kõrvu, kassid tõstavad pead.

5. vaatus:

Uus rünnak. 
 

Jälle kord pandi mind paika

Ei ole enam uudis, et mingil täiesti arusaamatul põhjusel peetakse mind esmamulje põhjal ülbeks ja/või uhkeks.

Mingil täiesti arusaamatul põhjusel kinnitavad seda ka kõik testid, mida ma nalja pärast teinud olen. Kasvõi see viimane, kus seisis: "esmamulje on ametlik, laitmatu, elegantne". Ma ei saa muidugi jätta lisamata, et edasi tuli "aga armas". 


Nojah. Istusime siis hiljuti ühe naisteseltskonnaga laua taga ja pidasime plaane pensionipõlvest Miamis, kus me kõik kunagi suurte lokisoengute ja poolpimedatena suurte ameerika autodega ringi kruiisime,  liiklusohtlike olukordi tekitame, rõdul margariitasid limpsime ning basseini ääres kaarte mängime. Elu nagu "Kullakestes". Teate ju küll seda sarja? Polnud kahtlustki, et Kerle on Rose Nyland - alati muretu, ülevõlli positiivne ja veidike naiivne. Ja juba enne kui mina end sarkasmist pakatavaks Dorothy Zbornakiks jõudsin pakkuda, oli minust saanud Blanche Deveraux. Hmm, las ma mõtlen. Milline on Blanche? Ega ometi uhke? Võib-olla isegi ülbe?  Ja otseloomulikult pakkus selle välja inimene, kes nägi mind esmakordselt. Hmm. Jälle kord oli mind paika pandud:D


Janekile seda edasi rääkides, kehitas ta vaid õlgu ja lausus: "Kus see uudis on?"

Mõnikord harva, siis kui ma mõtlen...

...mõtlen ma, et miks ma ometi nii kaua olen suutnud Norraga tegeleda. Kas on asi selles, et varem polnud seadused ja reeglid nii keerulised? Või olen mina jonnakamaks ning järjekindlamaks muutunud? Või olin ma varem  lausa nii rumal, et ei saanud aru kui keeruline kogu sealne asjaajamine tegelikult on? Või siis on õigus neil, kes väidavad, et Norraga ajavad asju ainult hullud või need, kes tegutsevad juba fanatismist?

Nii nagu karta oligi, jäin ma ühe dokumendiga nö hiljaks. Taotlus sai saadetud kõigest kuu aega tagasi. Mingil kummalisel põhjusel ei ole asjad siiani liikunud ja minu taotlus " ei ole veel registreeritud". See ei heidutanud mind, sest juba mai alguses said saadetud teised dokumendid, mis lõpetaks viimaks ometi meie ASi registreerimise saaga.

Ikka aga juhtus nii, et ka need dokumendid "ei olnud ikka veel registreeritud" ja niisiis leidsingi end olukorras, kus viiest mehest neli läksid uhkeldades rohelisi byggekorte lehvitades objektile ning viies jäeti nukralt värava taha. Nüüd tahtis katkeda ka minu kannatus. Viienda mehe luba oli tellimata vaid seetõttu, et Norra äriregister ei olnud suutnud meie taotlust juba kaks kuud registreerida. Ei jäänud mul muud üle, kui uuesti Äriregistrisse helistada, et asja uurida. Esimene telefonile vastanud ametnik ei suutnud meie taotlust muidugi leida, teine ja kolmas suunasid mind sõbralikult edasi ja juba neljas vastas rahulikult, et "meie taotlus lükati 04.06 tagasi, sest üks ristike oli jäänud tegemata". Oleks olnud ka liiast loota, et selle kohta oleks meile võinud mingi teade tulla. "Ohh, siis ei saagi ma töötajaid registris x ja y ja z registreerida," ohkasin ma telefoni, "enne kui oleme uue taotluse saatnud."
"Ega jah," vastas neljas ametnik ja soovis mulle head päeva jätku.

Ma tundsin, et olen jõudnud ringiga algusesse tagasi. Asjaajamine iseenesest ei hirmuta mind enam, küll aga hirmutas mind sel hetkel ootamine. Kogu protsess võis võtta aega päev, kaks, nädal, kaks, kuid isegi kuu või kaks. Selleks ei olnud mul lihtsalt aega. Töö ootas tegemist ja töötaja objektile saamist.

Mõned tunnid hiljem suutsin ma kliendile selgeks teha, et Norra seaduste järgi tohib töötajat objektile lubada  erandjuhul ka ilma byggekort'ita. Töö käis. Kui selgus uus takistus. Objektile jõudis kaup, kuid autol polnud õigust ehitusplatsile sõita enne kui projektijuht, kes "kohe-kohe saabub", sissesõiduloale allkirja paneb. Projektijuht saabuski "kohe-kohe". Kõigest poolteist tundi hiljem.  See päev oli päästetud!

Ma jõudsin järeldusele, et õigus on neil, kes väidavad, et Norraga tegelevad vaid hullud, sest kõige veidram kogu selle sehkendamise, sebimise ja siblimise juures on see, et tegelikult see kõik mulle meeldib. Mulle meeldib kui ma järjekordse pähkli suudan puruks närida. Mulle meeldib kui ma järjekordsest seadsusest ja ettekirjutusest aru saan. Mulle meeldib kui...

Iga saavutus nagu tillukene lotovõit.

Nad ütlevad, et töö tegi ahvist inimese...

...mina ütlen, et töö teeb inimesest alkohooliku. Mitte et mulle mu töö ei meeldiks. Meeldib küll, vägagi meeldib. Kuid aeg-ajalt on kõike lihtsalt liiga palju ja korraga ja viimasel hetkel. Ja mind on üks. Ma ei oska kõike. Ma ei taipa kõike. Ja nii tekib segadus. Mulle ei meeldi segadus. 


Niisiis mõtlengi, ma vahel, et teeks kohe 50g konjakit ja nii kuni märtsini 2013 kui esimene töö Norras  (edukalt!) lõpule on jõudnud. Siis korgiksin ma lahti šampuse! Et ma saaksin siis AA koosolekutel (kuhu ma ilmselt nii pika perioodi vältel alkoholi tarbides satuksin) öelda, et töö tegi mitte ahvist inimese, vaid inimesest alkohooliku:D

Sume suveõhtu ja hommikune Casa De La Ihaste

Nii nagu me Tartusse reede õhtul jõudsime, lendas meile selga Tilluke Delisa ja kamandas oma rõdu peale kokteile jooma. Mis saab meil selle vastu olla! Istusime, nautisime sooja suveööd, kokteile, toitu, head seltskonda...ja otsustasime Janekiga ka sinna ööseks jääda. Tegime ühe vea. Unustasime seda emmele öelda.

Hommikul Casa De La Ihaste poole sõites, hakkasime mõtlema, mis meid siis ees ootab.
"No esiteks kuuleme me kindlasti, et miks te ei öelnud, et te ei tule, me ju ootasime!" pakkusin välja mina. "Ja siis tuleb, miks te üldse siia Tartusse tulite?" jätkas Janek. "Ja siis veel, et teie koer haukus öö otsa ja ei lasknud magada," lisasin mina. "Ja siis veel...," alustas Janek, kuid mõtles siis ümber ja ütles hoopis: "No aga kas me ei ole piisavalt suured, et me ei võiks ise otsustada, mis me teeme?"
Tegin suured silmad. Mis lõvikohvi tema siis nüüd hommikuks joonud oli? "Hmm, me oleme ju Tartus, siin kehtivad teised reeglid." Janek noogutas. Õigus jah.

Casa De La Ihastes võttis meid vastu onunaine: "Ei no saite aega ka tulla!" heitis ta meile ette. Edasi sattusime vanaema silma alla: "Kuhu te siis jäite?" Viimaks oli emme kord, kes ütles nagu oleks onunaisega kokku leppinud: "Saite ka lõpuks aega tulla!" Ja lisas kirsiks tordile. "Teie koer haukus öö otsa!"

Jah. Kõik läks nii nagu olime arvanud. Janek läks Vasulas niitmisega oma "patte" lunastama, mina emmega poodi. Paar tundi poodides kolamist, kuigi oli lubatud, et "käime vaid ühes poes" ning patud olidki lunastatud. Selleks korraks.

Esmaspäev...amway'lased ja mullased näpus

Esmaspäeva hommik. Paistab lauspäike. Veidike nukralt pakime me kohvrid ja liigume bussipeatusesse. Buss on rahvast paksult täis. Keegi astub mu varbale. Palav on. Marsruut on pähe kolme päevaga pähe kulunud: neste holdeplass er Frogner kirke, Skovveien, Solli, Slottsparken... Nädalavahetusel kümme minutit kestnud bussisõit on võtnud aega juba kakskümmend.
Lennujaama viiva bussi juures kohtame me vanu tuttavaid amway'lasi, kes mingil põhjusel ei oska aimata, et bussis, mis sõidab lennujaama, võib olla ka teisi eesti keelt kõnelevaid inimesi. Saame kuulda, kuidas nad jänest sõites ja jala käies lausa tuhat nok'i kokku hoidsid, kuidas nad baaris jõid õlut, mis on sama kallis pudeli veini hinnaga, kuidas nad ei suuda viskile "ei" öelda, kuidas saab vaadata järele kaua nad juba "teemanttasmel" on olnud, kuidas nüüd on vaja vaid paar klienti leida ja siis saab lubada endale auto ja soojamaareisi...Mul on tunne nagu oleksin sattunud sellesse Kuku raadio reklaami. "Mitte rumalatele inimestele" või mis ta oligi.  Vähemalt pole Kalevipoegi märkata.

Ka lennukis suudavad amway'lased kaose tekitada. Kuigi on silmaga näha, et enam pole kohti, et nad saaksid kõik koos olla ja käsipagas ei mahu täpselt nende peakohal olevatele riiulitele, keelduvad nad edasi liikumast ja tekitavad lennuki taga osas lihtsalt tropi. Neile öeldakse tuhat ja üks korda: "palun võtke esimene vaba istekoht", kuid sellest hoolimata nad lihtsalt seisavad. Hiljem saan ma aru, miks nad kõik nii väga koos tahtsid istuda. Pealik/vanem-amway'lane peab kõnet ja õpetab rookie'dele, kuidas ja kui palju nad teenima hakkavad. Rookie-amway'laste silmad lähevad jutu peale särama. Ilmselt näevad nad vaimusilmas uusi autosid ja soojamaareise.

Kodusesse Ussipessa jõudes leian ma laualt koer-lapsehoidjate jäetud kirja: 

"1. Hugo oli väga hea koeralaps - oli koguaeg minu ligidal nii sees kui väljas. paar korda laupäeval pani lõrisedes jooksu -  põllu tagant sõitis mitu korda mingi auto ja Hugo ei saa vist aru et see territoorium seal pole enam tema valvata..

/.../

appi miks need kassid omavahel nii kaklevad  - olin õues ja võtsin päikest kui korraga hakkas toas jube müdin ja  toast veeres  välja kräunuv karvakera.....siis see kera lõi ennast kaheks kassiks lahku ja kumbki pani omas suunas minema../.../

5. veini jõime ka ära ja kommid sõime ära - aitäh, olen nüüd jälle mitu kilo raskem..indrek jõi mõned õlled ära - võttis küll ise kaasa mitu purki aga ikka jäi väheks. siin looduses olles oli pidev söögiisu ja joogijanu...

/.../ 

kuna nõudepesuvahend sai otsa  ja ma enam poodi ei viitsinud minna siis ma ei tea kas need draamakuiini ja paatiänimali tassid said ikka nii puhtaks kui pidid:)

 ma lähen siit ära kella 11 paiku, enne käin veel Hugoga ka ringi...loodan et sain õieti aru et te tulete 1 paiku...kahju on teda tuppa jätta kohe sest ta nii tubli olnud tõesti..."

 

 Hugol liputab mind nähes heameelest saba. Orkut ja Skype nõuavad aga karjudes süüa. Hea, et nad mind samal ajal kui neile konservi valan, köögis maha ei murra. Ilmselt ootavad nad lihtsalt kuni ma trepile astun.

Igaks juhuks saab Hugo veel Orkuti käest peksa. Et toidule liiga lähedale tuli. Sellest hoolimata liputab Hugo saba ja tahab palli mängida. 

Maainimene on liiga kaua kodust ära olnud. Kolme päevaga on minu peterselli-ja tilli peenrasse tekkinud erinevat sorti lilled. Ilusad, aga totaalselt vales kohas. Nii asubki Proua Maainimene peenraid harvedama ja lilli õigesse kohta ümber istutama. Isegi kindad läheb meelest kätte panna. Näpud saavad mullaseks. Puhkus on läbi saanud.

 

 

Pühapäev...vihm, narkomaanid, Burberry kummikud ja pisarad

Vihm ei anna järele ka pühapäeval. Taevas on veel hallim kui ülejäänud päevadel. No pole hullu, mõtleme me, poes käimist see ju ei sega. Naiivses lootuses Karl Johanil oma ostutuuri alustada, tuleme me bussi pealt maha juba Nasjonalteater'i juures ning jalutame sihikindlalt läbi vihma poodide poole.
Seda, et kogu Norra pühapäeviti suletud on, teadsin ma juba ammusest ajast, aga seda, et ka pealinna peatänav meid unises vaikuses ja suletud ustega vastu võtab, ma ei osanud ette teada. Või siis lihtsalt ei mäletanud.
"Oslo City on ikka lahti, see ei ole ju võimalik, et ka kaubanduskeskus keskus keset linna suletud on," lausun ma optimistlikult, kuid tuntava kahtlusenoodiga hääles. Kaubanduskeskuses ja selle ümbruses, mis veel eile oli elust pulbitsenud, valitseb totaalne vaikus. Vaid mõni üksik vihmakeebi ja fotokaameraga turist jalutab sama nõutult ümber poe. Ka Oslo on pühapäeviti suletud!

Mida siis nüüd selle päevaga peale hakata? Ilm ei soosi kohe kuidagi jalutamist. Olgugi, et on soe. Nagu kaks väikest last, otsustame me lihtsalt sihitult metrooga sõitma minna. Mulle meenub aeg kui ma Oslos ülikoolis käisin ja aeg-ajalt sihitult mööda linna ringi jalutasin või sõitsin. Mõnikord oli mul isegi coca-cola pudelis kokteil kaasas. Käekotis oli alati raamat. Pool juhuslikult sattusin ma ühel sellisel igaval päeval Munchi-muuseumi ja teisel samasugusel päeval Vigelandi parki. Võib-olla olid need igavad päevad just pühapäevad?
Poolalateadlikult satume me seegi kord sihitult sõites Vigelandi parki, mis kunagi oli mu kõige lemmikum koht kogu Oslos. Turistid pildistavad igast küljest "Monolitten'it" ja võtavad "Vihase poisiga" samasid poose. Seekord ei avalda hall park mulle aga mingit muljet. Mulle tundub, et siin on juba liiga palju käidud. 

Majorstuenisse jõudes panen tähele, kui räpane Oslo tegelikult on. Bussiootepaviljonid pole värskenduskuuri näinud sellest ajast saati kui nad ilmselt kohale pandi, klaasidel on näha kihtide kaupa kuulutuste jälgi, igal pool vedeleb praht. Taevas läheb hallimaks, kuid sellest hoolimata otsustame me mitte veel tagasi hotelli minna. Oslo ooperimaja avaldab oivalisest suveilmast hoolimata muljet.

Jälle kord jõuame me hotelli tagasi läbimärgade jalanõudega. Kella kuueni kui pidime Britti ja Arnega õhtusöögiks kokku saama, on veel mitu tundi aega. Telekast tuleb sporti. Vedeleme niisama voodis. Ma tänan jumalat või Mark Zukenbergi Facebooki eest.

Kardina vahelt hakkab paistma päike. Me ei suuda oma silmi uskuda. Sellisel hetkel on lausa patt hotellitoas olla. Paneme selga ainsad mitte veel läbimärjad riided ja otsustame linna peale jalutama minna. Aker Bryggel jalutades poeb kontide vahele külm meretuul, kuid saan esimest korda selle reisi jooksul kasutada päikeseprille.

 

Päikeseprillid tuleb peagi tagasi kotti panna. Taevas muutub jälle kord tuttavalt halliks. Nasjonalteater'i juures Britti ja Arnet oodates oleme sunnitud paduvihma ja äikese eest varjuma metroosse, kuhu koguneb peale meie veel terve seltskond karvaseid ja sulelisi. Narkomaanid Oslo kesklinnas ei ole mu jaoks enam mingi üllatus, kuid see, et nad end kõigi nähes täiesti avalikus kohas süstima hakkavad mõjub õõvastavalt. Just nii...ükskõikselt ja justkui oleks see kõige loomulikum tegevus maailmas, ajavad nad oma asjad korda ning vaaruvad edasi metroo sügavustesse. 

Vaatan ümbruses ringi, lootes näha tuttavaid nägusi, keda ootame, et saaks sellest koledast liiga karmist reaalsusest eemale. Britti ja Arnet ei paista aga kusagil... Ja siis märkan ma Burberry kummikuid. Ma olen ilma naise nägu nägemata kindel, et see peab Britt olema.  Mu pilk jõuab veel peatuda stiilsel mustal Mulberry käekotil. Pole kahtlustki! Ja tõepoolest ma ei eksinud. Seal nad kahekesi Arnega seisavadki. Käest kinni nii nagu alati. 

Suundume udupeenesse Oslo kesklinnas asuvasse restorani. Ikka läbi vihma. Mul on nii hea meel, et ka Arne, hoolimata haigusest, oli saanud meiega ühineda. Ma ei olnud julgenud seda loota. Mu silmad täituvad pisaratega. Külma eestlasena püüan ma seda varjata nii hästi kui oskan. Nuuskan nina, nagu oleks mul nohu. 

Nendega kohtudes olen ma alati emotsioonidest ülekülluses. Tegu on inimestega, tänu kellele oskan ma norra keelt ja armastan kunsti(ajalugu). Need on inimesed, kes on mu vanematel ja vanavanematel aidanud minust voolida inimese, kes ma täna olen. Ma võin olla enda üle uhke. Ja Brittile-Arnele rohkem tänulik kui ma kunagi oskan seda sõnadesse panna. 

"Kas sa mäletad seda hiina restorani, kus me sinuga Lillehammeris käisime? küsib Britt, "selle nimi on ikka "Ming Garden", kujutad sa ette." Muidugi ma mäletan. Ma olin just Janekile rääkinud, kuidas me Brittiga iga nädal korra selles restoranis käisime. Britt rääkis norra keeles, mina inglise keeles vastu. 

"Ma mäletan seda nii hästi, kuidas sa just seal ühel hetkel norra keelt rääkima hakkasid," jätkab Britt, "nagu beebi, kes tegi oma esimesi samme." Tunnen jälle, kuidas mu silmad märjaks lähevad. Jah, just Britt oli see, kes aitas mul koostada esimesed norrakeelsed Rotary kõned, kes kannatlikult õpetas mulle keelt ja pani mind 16-aastasena võõral maal tundma kui kodus. Mulle tuleb meelde esimene kohtumine nendega, kui ma lillelises suvekleidis ja breketitega istusin nende elutoa pruunil nahkdiivanil. See kõik oleks nagu eile olnud. 

Lauale jõuab toit, mis meenutab mulle jällegi Ming Gardenit ja seal Brittiga koosveedetud aega, olgugi, et on kordades peenem kui koduses Lillehammeris. Mulle tulevad meelde ühised õhtusöögid Elvegata'l. Kuidas ma spagettidele ketšupit küsisin ja Britti hämmingus pilgu osaliseks sain, kuidas ma krabidega söömisega hätta jäin ja Arne mind välja aitas, kuidas me sõime omaküpsetatud leiba, kuidas ma kohmakalt kartuleid koorisin, pitsat ja pannkooke tegin, neljapäevased kalapallid valges kastmes, lillkapsasupp...

Jõuame ühiste meenutustega mu kunstiajalo õpinguteni. Ma mäletasin millegi pärast, et ma ei saanud esimese hooga kooli lihtsalt selle pärast, et kursusel polnud enam kohti. Tuleb välja, et nii Britt ja Arne ning Knut ja Kari nägid hullu vaeva, et mind tol ajal kooli saada. Saan teada, et Knut oli sunnitud suhtlema isegi tolleaegse Norra suursaadikuga Eestis, kes oli ta sõber, ning Britt pidi kinnitama, et finantseerib mu Norras olemist. Ma ei mäletanud seda kõike. Taipan, et ilma Britti abi ja võitluseta poleks ma tookord kooli õppima saanudki. Ma ei suuda aru mõista, miks üks võõras inimene on otsustanud aidata ja toetada üht täiesti tavalist tüdrukut Annelinnast, Tartust.
"Issand, ma ei mäletanudki seda kõike," ütlen ma Brittile, "ilma sinuta ei oleks ma ju Norrasse kooli saanud tulla!"
"Aga ilma minuta?" hüüatab ühtäkki Arne ja naerab. Me kõik naerame, kuid jälle kord on mu silmad vesised.
Oma haigusest hoolimata on Arne säilitanud huumorimeele ja neil hetkedel, kui ta möödunut mäletab naeravad tema silmad samamoodi nagu vanasti. Ma imetlen teda. Siiralt. Seda elujõudu ja elutahet, positiivset ellusuhtumist ja oskust elada üks päev korraga. Tunnen, kuidas kohtumine nendega annab mulle energiat. Ka nüüd - 15  aastat hiljem - on nad mulle eeskujuks. Silitan pisaraid varjates Janeki kätt ning loodan, et me oleme kunagi täpselt nagu meist üle laua istuvad 30 aastat abielus olnud Britt ja Arne.
Britt oleks justkui mu mõtteid lugenud ja lausub: "Me elame üks päev korraga, naudime seda, mis meil on. Meie elu kujuneb täpselt selliseks nagu see, mis me otsustame minevikust kaasa võtta." Sarkastiline mina ütleks igal muul hetkel, et mis teil viga, kuid selle asemel kujutan ma ette nende lastelast, kes oma vanaisale kaissu poeb, teda kallistab ning lausub: "Mis sellest, et sa haige oled, ma armastan sind nii väga!"

Jutustades, naerdes, nuttes, meenutades on kaks tundi möödunud nagu lennates. Arve saabudes näen, et oleme ära söönud keskmise eestlase kuupalga. Tunnen, et joodud vein on pähe hakanud. Trammipeatuses lähme me lahku. Vaatan eemalduvaid Burberry kummikuid ning olen tänulik selle õhtu eest.

Uskumatu, et vihmases Oslos oli kahe päeva jooksul olnud tegelikult nii palju päikest!

 

(jätkub)

Laupäev...trotsime vihma

Vihmasadu jätkub. Taevas on hall. Kohvrisse pilku heites saan aru, et olen kaasa võtnud täiesti vale garderoobi. (Kodus sai küll ilmateadet vaadatud, mis näitaski vihma, kuid ausõna, ma olin kindel, et see on eksitus või viga!). Sellest hoolimata otsustame me turisti kombel linna kaeda.

Mis sellest, et tuul sasib juukseid, vihm paneb nina jooksma ning jalanõud on juba lühikesest jalutuskäigust läbimärjad. Vapralt käime me läbi kõik "kohustuslikud" kohad. Loss, parlamendihoone, raekoda... Nii nagu üks õige turist. 
Saades iga  poe aknal ilutsevatest ja ahvatlevatest  "Sale 50%" reklaamidest  innustust, seame me lootusrikkalt sammud Moods of Norway poole.

Tõenäoliselt ainuke pood, kus alesid ei ole, on just see pood. Täishind on natuke liiga krõbe.Kuigi vahet enam väga ei oleks, sest imeodavatest Ryanairi piletitest hoolimata on reis muutumas juba sama kalliks kui puhkusereis kahele palmi alla. Ilusad traktori-märgiga värvilised riided jäävad siiski poodi meist alles. Veidike pettunult longime me läbi vihma ja läbimärgades jalanõudes Oslo City poole. Me ei saa ju ometi koju tagasi minna ilma ühegi välismaalt ostetud hilbuta. Läbi häda ja suuri pingutusi nõudes see meil lõpuks ka õnnestub. Homme jätkma otsinguid, mõtleme me hotelli poole tagasi sõites. Täna enam ei jõua. Rong Haldenisse väljub juba paari tunni pärast. Enne seda peame jõudma veel hotellis piduriided selga tõmmata.

Kõigest pea kaks tundi hiljem ja 494nok'i vaesemana jõuame me Haldenisse, et sealt edasi sõita Knivsø'sse, kus Knut ja Kari peavad koos oma 80-aasta juubelit. Meie tulekust ei tea peale nende laste ja kahe lähima sõbra mitte keegi. Mida lähemale me jõuame, seda rohkem hakkan ma närveerima, mu süda lööb kiiremini ja peopesad hakkavad higistama. Paljusid, kes sel peol on, pole ma näinud vist isegi nii palju kui 12 aastat. Janek ei tunne neist kedagi. Ma saan aru, et ka tema on närvis. Naiivselt luban ma talle, et läheme juba seitsmese rongiga Oslosse tagasi. Kell on viis läbi.

Olemegi kohal. Väljas kogunev rahvas ei saa aru, kes saabuvad. Ka Knut ja Kari vaatavad meid hämmingus pilguga. "Kes need tulevad?" heidavad nad üksteisele küsivaid pilke. Ja siis nad taipavad! Kari haarab meid oma embusesse ja ei suuda oma silmi uskuda. Knut püüab küll esialgu olla vaospeetum, kuid annab siis alla, kallistab mind kui kaua kodust eemal olnud tütart, pomiseb ikka veel hämmingus olles, et arvas, et näeb viirastusi. Pinge on maas. Üllatus läks asja ette. Ma nägin mõlema silmis suurt hea meelt ja siirast rõõmu meie tuleku üle.  Uskuge või mitte, aga isegi päike on pilve tagant välja tulnud ning paitab soojalt.
"Kas keegi teist teadis, et Maria ka tuleb?" küsib Knut. Poeg Truls ja tütar Anne noogutavad rahulolevalt. "Selle pärast me ei saanudki sinuga eile kokkuleppele mitu külalist on," vangutab Knut pead ning selgitab, et tema sai kokku 27 külalist, aga poeg raius jonnakalt ilma pikemalt põhjendamata vastu, et külalisi on 29. "Ja sind ta kallistab?" küsib keegi kepiga vanahärra. Ma ei saa sellest kommentaarist esialgu aru. "Kui mina kunagi üle pika aja talle Lillehammerisse külla läksin ja teda keset linna kallistada tahtsin, lükkas ta mu pahandades eemale, et inimesed näevad ja see ei ole mitte sobiv. Ta oli ju meil ikkagi fylkesmann (maavanem)!" muheleb kepiga vanahärra. Tunnen temas ära Knuti vanema venna, kuid tema mind ära ei tunne. Veel. Algab tutvustusvoor.

"Kjersti, Per, Ola, Kari, Tor, Anne, Britt (ja kõik teised norranimelised kohalviibijad), tulge saage tuttavaks, see on meie Eesti tütar," kutsub Knut kõiki meid kaema ning jätkab nii nagu ma mäletan, et ta mind kogu aeg kõigile tutvustanud on. "See on Maria, ta elas meie juures kui oli Rotary vahetusõpilane. Aasta ajaga sai ta keele nii selgeks, et tegi kooli lõpus artiumi (lõpueksami) väga heale hindele ja aasta hiljem tuli ta kooli õppima kunstiajalugu, kus ta samuti lõpetas heade tulemustega. Uskumatu, kas pole!"
Tunnen, et minust maalitakse pilt nagu üliinimesest. Kõik noogutavad heakskiitvalt. "You are a lucky man, she is a very smart lady," pöördub Knut Janeki poole. Janek noogutab nõusolevalt, saamata aru, miks ta nii väga lucky on, sest kogu eelnev jutt on toimunud norra keeles. Ma ei hakka talle seda ka tõlkima. Piisab sellest, et ta teab, et peab lucky olema.

Samal ajal kui osa külalisi ikka veel salaja meid uudistab, piilun mina vargsi teisi külalisi. Kaksikud Truls ja Erik, kes viimati olid põlevipikkused põngerjad ja tüütasid mind hommikuti kui ma kauem magada tahtsin, on sirgunud nägusateks noorteks meesteks. Näha on nad häbenevad mind tervitada. Ma tahaks nii neid kõigi magamata hommikute eest tagasi kiusata, põsest näpistada ja "vanainimese" kombel öelda "issake, kui suureks te kasvanud ole, ma mäletan teid, kui te alles poolpaljalt ringi lippasite". Saan siiski kiusatusest võitu ja ei hakka neid häbistama. Püüan hoopis aru saada, kes ülejäänud noortest inimestest, kes on. Mis seal imestada,  kui  suuremat osa neist nägin ma viimati mähkmetes ja täiesti beebina.

Vaatan kella. See läheneb kuuele. On aeg otsustada, kas jõuda seitsmesele rongile või minna kümnesega.
Janek eelistaks seitsmest. Mina kümnest. Olles Mareki juba hulluks ajanud argumentidega, miks me peaksime siiski hilisema rongiga minema, võtan ma lõpuks vastu otsuse, et jääme ka õhtusöögile. Janekil ei jää muud üle kui sellega leppida. Kuulata arusaamatut norrakeelset plädinat ning vaid naeratada viisakalt. Ma olen talle selle "ohvri" eest tänulik ja tean, et lähiajal leiab ta mooduse, kuidas ma talle seda heastada saaksin.

Kell kümme asume me tagasiteele Oslosse. Pidus käidud ningu niuhti...kõigest neli tundi rongisõitu! Jõuan korraks vaid mõelda, mida kõike oleksin ma järjekordse 494 noki eest endale allahindlustega poodides lubada saanud, kuid saan siis kohe aru, kui tobe see mõte on. Kõigele ei saa hinnasilti külge panna. Ma saan aru, miks me reisisihiks (minu jaoks) koduse ja argise Norra valisime. Seda tunnet ei anna kirjeldada.

(jätkub)

Norra...seekord puhkuse sihtkohana

Reede. Hommik. Kohvrid on pakitud ja käsil on viimased toimetused. Janek niidab muru ja mina kirjutan kasutusjuhendit.
Maja ja "lapsi" ei tohi ju ometi reisi ajaks valveta jätta ja nii saab majahoidjatele enne reisi jäetud Hugo, Orkuti ja Skype'i põhjalik ja detailne kasutus-ja hooldusjuhendid. Et reis  võiks rahuliku südamega alata. 

 

"Täna ju ometi Kalevipoegi ei lenda?" jõudsime me vaid teineteiselt küsida kui leidsime oma lennu väravast eest kõige pesuehtsamad Kalevipojad, kes ilmselgelt enne reisi olid alkoholi kõrvale ka lõvipirukaid söönud. Oivaline algus! "Ahh, ehk on nad lihtsalt purjus, aga vaiksed," jõudsime me vaid mõelda kui Kalevipojad jaurama hakkasid.

"Mida sa trügid järjekorras vahele!" lärmas see, kes kõige agaramalt ise oli järjekorda vahele trüginud. "T..a, õpi eesti keel selgeks," karjus teine. Kelle peale ja miks, jäigi arusaamatuks. Võib-olla siis nende peale, kes haudvaikuses järjekorras seistes lennukile minekut ootasid. "Täitsa pekkis, kui piinlik mul oli kui ... suitsuruumis mingilt naiselt küsis, kas ta on mees või naine...Täitsa pekkis!" kilkas seltskonnaga kaasas olev Kalevitütar.

Mul oli häbi oma kaasmaalaste pärast. Mul oli häbi olla eestlane. Palusin mõttes, et see seltskond satuks lennukis meist võimalikult kaugele. 

Kalevipoegade kõrval seisis järjekorras "Amway-seltskond", kes jahvatas üksteise võidu mingitest tasemetest ja kogemustest. Kõvasti ja veel kõvemini. Alkoholipudelid näpus. Aga muidu viksid ja viisakad, koolilõpuülikonnad seljas ja puha. 

Ma olin reisist juba tüdinenud. Me olime ühelt poolt sisse piiratud Kalevipoegadest ja teiselt poolt lärmakastest amway'lastest. Ma oleksin tahtnud juba Oslos kohal olla. Kuid me liikusime alles samm-sammu haaval vaikselt ja vaevaliselt alles lennuki poole.

Poolteist tundi hiljem maandusime me vihmases ja sompus Norras. Lahtiste kingade ja lühikeste pükstega tundsin ma end nagu Londoni suvitaja Pariisi loomaaias. Amway'lased tulid meiega sama bussi peale. (Kui te kunagi peaksite sattuma mõnele nende üritusele, kus näidatakse ka reisivideot, ja näete seal juhuslikult ka meid Janekiga, siis me lihtsalt sattusime bussis amway'laste keskele istuma, mitte ei ole võrkturundusega tegelema hakanud.) 

Kalevipoegadele olid õnneks vastu tulnud samasugused Kalevipojad autoga. Vähemalt niigi palju. 

Veel poolteist tundi hiljem olime me läbimärjana lõpuks ometi jõudnud hotelli. Puhkus võis alata!

(jätkub)