Kuidas läheb Tillukesel Delisal ja ta uuel sõbral?

 

 

"Hmmm," pomises Brutselee piuksuvalt, "see nende väikeste õdede viga ongi. Nad peaksid rohkem oma Suuremaid Ja Targemaid Õdesid kuulama."
Tilluke Delisa noogutas. Jah, ta oli aru saanud, et Suured Õed on targemad ja teavad rohkem.

„Ma püüan küll oma Suurema Õe sõna kuulata,“ vabandas Tilluke Delisa, „kuid ma ei saa temast alati aru. Mõnikord on ta nii tore ja mängib minuga, siis aga muutub ta järsku pahuraks, ajab mind toast ära ja lööb ukse pauguga kinni.“

„Aga võib-olla sa segad teda?“ uuris Brutselee.

Tilluke Delisa jäi mõttesse: „Ma ei teagi...“

„Tead,“ sosistas Brutselee, „ma avaldan sulle ühe saladuse...“ Tilluke Delisa jäi põnevil kuulatama, sest ta ei tahtnud mitte midagi muud rohkem kui oma Suurele Õele meele järgi olla.

„Suured Õed ongi sellised natuke kummalised. Neil on oma tegemised ja tujud ning neile ei meeldi kui neid kogu aeg segatakse.“

„Kas näiteks siis kui nad sõnagi lausumata üksisilmi raadiot jälgivad ning tund aega järjest nuppe klõpsutavad?“ uuris Tilluke Delisa, et targemaks saada.

„Just! Sa oled õigesti aru saanud. Ja tegelikult ei tohi Suuri Õdesid siis ka segada kui neil külalised on.“

„Aga see on ju kõige põnevam. Ma ei saa aru, miks ma ei tohi nendega koos olla,“ pahandas Tilluke Delisa. „Eriti kurjaks saabki  Suur Õde siis kui tal naabripoisid külas on.“

„Küll sa kunagi sellest aru saad,“ õpetas Brutselee peenikese häälega. 

 Tilluke Delisa vangutas pead. Ta ei saanud aru, miks just naabripoiste külaskäiku tema eest nii salajas hoitakse. Ega see kõik polekski nii huvitav olnud kui Suur Õde poleks alati Tillukest Delisat toast välja ajanud just nagu  peaksid nad naabripoistega kõige põnevamaid salaplaane; ta oli ju näinud küll, et nad ajasid lihtsalt rumalat, aga naljakat juttu, ning mängisid Suure Õe uuel uhkel arvutil arvutimänge.

„Aga kas sa tead, mis on kõige naljakam?“ küsis Tilluke Delisa oma uuelt sõbralt saladusliku häälega.

„Ei, mis siis...“ Brutselee häälest oli kuulda elevust, ju talle meeldisid saladused.

„Kõige naljakamad on nende naabripoiste nimed,“ vastas Tilluke Delisa.

„Aaaa...“ kostus teiselt poolt kappi.

„Sa tead?“ imestas Tilluke Delisa.

„Mhm,“ vastas Brutselee veidike ükskõikselt. „Muidugi ma tean. Ma olen kõik selle maja torud igavusest läbi kolistanud ja tean täpselt, milliste torude taga naabripoisid elavad.“

„Aga kas sinu arvates pole naljakas, et neil sellised loomanimed on? Orav, Põder ja Karu?“ itsitas Tilluke Delisa, „mina ei tea ühtegi teist inimest, kel sellised nimed on. Minu lasteaias käib näiteks Madis ja Karl ja Joonas, ühtegi Karu või Oravat meil küll pole.“

Brutselee puhkes ootamatult valju häälega naerma. „Oh sa rumaluke küll, ega need siis nende ainukesed nimed pole. Nendel on ka tavalised poistenimed, Marek, Indrek ja Priit. Orav, Põder ja Karu on nende perekonnanimed nii nagu sinu nimi on Prangel.“

Tilluke Delisa oli hetkeks solvunud, kuid hakkas siis oma Suure Õe pärast muret tundma. Kui rumal pidi Suur Õde olema, et ta poisse pärisnimedega ei kutsu? Aga äkki ta ei teagi nende nimesid ja arvab samuti, et poistel on vaid naljakad loomanimed? Ja Suur Õde ei julge poistelt küsida, miks neil sellised nimed on? Miks muidu ei kutsu ta poisse pärisnimedega. Keegi ei kutsu ja Delisat lihtsalt Prangeliks! 

Trrrr! kuuldus koridorist telefonihelin.

„Oih, ma pean nüüd minema!“ lausus Brutselee järsku, „Homme räägime jälle!“ ja kadus enne kui Tilluke Delisa jõudis midagi vastatagi. Kummaline, mõtles ta omaette kui Brutselee kadunud oli. Ta oleks võinud kihla vedada, et telefonihelin kostus nende koridorist, mitte Brutselee elamisest pruuni seinakapi tagant torudest.

„Hea küll, ju see lihtsalt kostus niimoodi,“ lausus ta vaikselt ja läks Suurt Õde otsima, et tollele teada anda, et loomanimedega naabripoistel on päris poiste nimed ka olemas. „Marek, Indrek ja Priit, Marek, Indrek ja Priit...“ kordas ta, et ta nimesid ära ei unustaks. 

Suure Õe jutule saamine ei olnud aga niisama lihtne, Suur Õde rääkis telefoniga. Ja nii kaua, et Tilluke Delisa ei jaksanud nii pikalt meeles pidada, mida ta Õele rääkima pidi. Ta mõtles hoopis Brutselee käest homme uurida, miks Suured Õed nii hirmsal kombel armastasid telefonis oma sõbrannadega lobiseda ja totakalt itsitada.