Kas teil on kunagi nii olnud?/ Have you ever?

Ma sattusime täna hommikukohvi kõrvale sõbrannaga rahast rääkima. Raha on nagu teada alati selline "keelatud teema", millel on parem mitte peatuda. Kas on seda liiga palju või liiga vähe - mõlemal olukorral on oma miinused. Ta rääkis, et ta 16-aastast poega hakati kunagi kooliekskursioonil narrima kui ta oma toidupaki välja võttis ja teised nägid, et seal olid a la Selveri brändi tooted. "Miks sul alati odav toit kaasas on?" küsiti talt. Poiss ei osanud vastata, rääkis sellest kodus vanematele ja tundis piinlikkust. Ema ütles, et aga sa teinekord küsi nendelt, et kellel teist veel kontol 250 000 Norra krooni on, sest minul on, kuna mu ema on rahaga nii "kitsilt" ümber käinud ja selle arvelt mu säästukontole sellise summa kogunud. Järgmine kord kui poissi narrima hakati, just nii ta ütleski. Rohkem ei ole teda ja tema matpakket kunagi narritud.

Ma istusin seal, 35-aastasena, ja tundsin end luuserina. Ma töötan 24/7, olen suure tõenäosusega keeranud pekki nii oma lapse, oma pereelu kui oma närvid, seda kõike selleks, et uuesti jalgadele saada, kuid ei saa ikka omadega hakkama. Kas te olete end kunagi saamatuna tundnud? Noh nii saamatuna, et sellest on piinlik rääkida? Ja nii vastate te kogu aeg, et teil läheb suurepäraselt ja kõik on hästi ning et te saate hakkama? Nii et teistele jääb mulje, et elate 1) kadestamisväärset elu või 2) üle oma võimete? Aga te mõtlete, et parem mõelgu nad nii, sest täiskasvanuna on piinlik midagi muud ka tunnistada. Pealegi, kellele see virisemine või hala korda läheb. Siin pole isegi enam kahte varianti. On vaid üks. Hala paneb inimesi (kellele sa ei meeldi) parastama. Milleks neile seda rõõmu pakkuda ja nii te elategi pinna all peidus, kuid mõnikord tunnete end kogu selle eduka pinna all luuserina. Öelge, et te olete mõnikord nii tundnud? Kui ei, siis mina olen. Täna hommikul.

Aga et mitte lõpetada negatiivsel toonil, ütlen ma teile, et ma ootan täna hommikust varajast ärkamist, sest me lähme Rootsi (seiklused-seiklused?). Minu 84-aastane vanaema otsustas, et tema tahab oma tütrele külla minna. Nii nagu ta eelmisel aastal otsustas, et tuleb mulle Norra külla, et näha, kuidas me siin elame. Jp, selline tragi vanaema on mul. Ma loodan, et minus on kasvõi grammike tema otsusekindlust ja tragidust, huumorisoont ning positiivsust, sest tema suhtumise ja hoiakutega saab hakkama igas olukorras ja alati võitjana väljudes. Isegi kui olukord tundub s...t (on see tuleviku väetis).

Peale onupoja lõpuaktust pidi vanaema natuke Ussipesas ootama. Samal ajal kui mina veini jõin, niitis tema heina, sest ei viitsinud niisama istuda.

While having our morning coffee me and my friend started talking about money. You know it  is always is a topic better not to touch, but with her we have talked about everything from swingers to childbirth (which is strange, because I usually do not like to talk about certain topics like these for example). She told me that she always buys the private label products (like First Price in Norway), because it more or less has the same taste for half the cost. Once someone started make fun of her son when he had with him a First Price cheese pack. He felt ashamed and told the story to his parents. Her mother told her that next time someone has something to say about his food, he should ask if they have 250 000 Norwegian kroner on their account like he does. Because his mother has been so "cheap" and saved this money while buying private label products. So he did and it was the last time someone made fun of him.

I listed to her story and felt like a 35-years old looser. Have you ever felt like this? Having three jobs and trying to get back on your feet, but still not getting up? But it is too embarrising to talk about that, so you better give a impression of having a wonderful life and answering " I am doing so well" all the time? Besides, who cares about you complaining anyway. The haters just laugh, so it´s better to pretend and let them envy you, but sometimes undeneath the surface you feel like a looser. Have you ever had this feeling? Well, if you haven´t, I most certainly have. Today.

But I do not want to face the weekend with a negative vibe. My 84-years old grandmother decided that she wants to visit her daughter in Sweden, so early tomorrow we head towards Sweden. My grandmother is such a vital lady despite of her age and sicknesses. If I have at least a quater of her decisive mind, eagerness, positive thoughts and sense of humor I will be a winner in every situation.

Ta lendab mesipuu poole

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb mul kõigepealt end natuke lolliks teha. Ma võisin olla umbes 18-aastane kui me olime emaga kahekesi laulupeol ja "Ta lendab mesipuu poole" ajal kõik nutma hakkasid. Kõik peale minu. Ei saanud mina aru, mis selles laulus erilist on. 

Teid ei peaks vist üllatama kui ma ütlen, et Juhan Liiv on üks minu lemmikluuletajaid. See on ju loogiline kui võtta arvesse, et mulle meeldivad traagilised elusaatused ja vähemal või rohkemal moel kiiksuga artistid. Ja Juhan Liivi elutee oli üsna kurb. Kas pole tegelikult kummaline mõelda, et üks andekas luuletaja elas põhimõtteliselt vallavaesena? 

Igatahes. Peale toda laulupidu süvenesin ma "Ta lendab mesipuu poole" teksti. Alles hiljuti käisin ma emaga Stockholmi Eesti majas uusaastapeol, kus samuti see laul üles võeti. Ma küsisin, et miks see laul meile nii mõjub, nii südamesse poeb. Ma saan küll sõnadest ja sõnumist aru (ning uskuge mind absoluutselt IGA KORD kui ma seda laulu kuulen, hakkan ma nutma. IGA KORD), kuid kuidas on nii, et üks laul on nii hinge pugenud. Ema vaatas mulle nagu lollile otsa ja küsis, et kas ma siis sõnu ei tea. Tean küll, aga mulle jääb ikka mõistatuseks, kuidas mõni tekst muutub suuremaks kui autor ilmselt kunagi arvata oleks osanud. Mis see on, mis selle nii eriliseks teeb? Mure reaalse ja olemasoleva Eestimaa pärast, mitte niisama romantiline heietus või siirus, lihtsus ning selle taga peituv sügavus? Mõnikord on mul isegi raske uskuda, et end Poola troonipärijaks pidanud luuletaja on kirjutanud nii ilusa luuletuse nagu "Ma lille sideme võtaks" Eestimaale.

Miks ma üldse Juhan Liivist kirjutan? 

Lugemise väljakutse raames tuli läbi lugeda ka üks luulekogu (nr 41). Mingil põhjusel tundus mulle sobilik olevat just Juhan Liivi lugeda. Võib-olla tänu sellele uusaastapeole Stockholmis, ma ei tea, aga tundus õige.

Ma ei saa öelda, et tema luuletused hoolimata lihtsusest ja siirusest oleks lihtsad lugeda, need on natuke rõhuvad, kuid samas nii ilusad. Ma tean, see kirjeldus kõlab nii tobedalt ja segaselt, kuid täpselt nii ma tunnen. Kas teid üllatab, et mu teine lemmikluuletus tema sulest on "Must lagi on meie toal"? Ilmselt ju mitte. Ja see on mu jaoks täpselt selline nagu ma kirjeldasin. Lihtne ja siiras, natuke rõhuv, kuid samas nii ilus. Mulle meeldis see luuletus juba põhikoolis (tahtsin esimese hooga kirjutada algkoolis, kuid ma millegi pärast usun, et 1-4.klassis me ikka Juhan Liivi veel ei lugenud. Või lugesime? Vanad klassikaaslased, aidake;). 

Kuue varba asemel "Viienäpu"

Sain ühe raamatu jälle läbi loetud (lugemise väljakutse raamat nr 8). Nagu pealkirjast võib aimata on tegu raamatuga, mille autor on lätlane (kusjuures ma ausalt ei tea, miks me lätlasi kuuevarbalisteks kutsume?) Mara Zalite. 

"Viienäpu" pälvis aastal 2014. Läti kirjanduspreemia, on jõudnud lätlaste kõigi aegade lemmikraamatute edetabelis kõrgele kohale ning tõlgitud juba paljudesse keeltesse. Ma ei ole ühtegi Läti autori raamatut kunagi lugenud. Ei, isegi "Kaluri poega" mitte, kuigi see oli meil (nagu kõigil?) kodus raamaturiiulis. Ma mäletan, kuidas mu lätlasest kirjasõber Santa rõõmustas kui seda raamatut meil riiulis nägi, küsis, kas ma olen seda lugenud, ma valetasin, et olen. Miks, seda ma ei mäleta. Ju siis tahtsin head muljet jätta. See on kuni siiani mu ainus kokkupuude Läti kirjandusega. 

Romaan on kirjutatud viieaastase tüdruku Laura silme läbi ning jutustab sellest, mida ta kogeb koos vanematega Siberist tagasi koju Lätti naasdes. Või õigemini tuleb öelda, et Laurale on Lätti tulek esmakordne (tema sündis Siberis barakis), kuid ta ei suuda ära oodata kohale jõudmist, sest ta on emalt kuulnud Läti kohta nii palju head. See on kui unistus, kui paradiis. Laura ei pettu Lätimaale jõudes milleski, sest ta ei oska tegelikult ju midagi oodata, kuid ta näeb ema pettumust ja see teeb talle muret. Läti on Laura jaoks uus ja ta suhtub kõike uudishimuga, palju on asju, millele ta ei oska nime anda - ei läti ega vene keeles. Teinekord ei saa ta asjadest aru ja kahtlustab, et põhjuseks on tema veidike konarlik läti keele oskus. 

Kui ma olin raamatust ära lugenud esimesed leheküljed, siis pean ausalt tunnistama, et mulle raamat ei meeldinud. Tekst tundus kuidagi nii konarlik ja puine, sündmustik ka vale. Mitte et ma oleks ajaloos päris võhik, aga minu jaoks on Siber olnud alati natuke "Eesti teema", aga nüüd korraga on Eesti asemel Läti. Ma mõtlesin mitu korda raamatut pooleli jätta, sest kuidagi tundus, et see ei ole grammivõrdki minu teetassike. 

Ma jätkasin vaid seetõttu, et puisest ja konarlikust keelest hoolimata, suutis kirjanik mulle Laura tegelaskuju nii meeldivaks luua. Juba esimestelt lehtedelt tundus ta olevat väike ninatark. Aga heas mõttes. Millegi pärast tuli mulle kogu aeg pähe võrdlus Idaga, Kui Laura kirtsutas nina vene baabuška peale, kellest õhkas "vanaduse lehka, mis tuleb pesemata jäetud pissistest pükstest, niiskeisse riietesse pugenud hallitusest, roiskunud toidust", kujutasin ma vaimusilmas ette, et nii umbes kolme aasta pärast võib Ida samamoodi rääkida. Omamoodi, aga õigesti asju kirjeldada. Ilustamata ja ausalt. Nii nagu raamatus teeb seda peategelane Laura. See on veider, kuidas mõnikord tekib mõne tegelaskujuga selline kummaline side. Just nagu oleks tegu päris inimesega. 

Mida peatükk edasi, seda põnevamaks läks raamat ja enne kui ma arugi sain, olin ma raamatu lõppu jõudnud. Võib-olla selle pärast, et ma lasin lahti mõttest, et Siberisse saatmine seostub Eestiga ning nautisin seda, kuidas autor kirjeldas elu 1960-aastate Lätis läbi nutika lapse silmade. See oli kuidagi nii värske. Kohati kurb, kohati tragikoomiline, kohati hüsteeriliselt naljakas. Kuigi raamatus otseselt Siberi elust ei räägita, tuli mulle palju meelde lugusid, mida mu vanatädi on mulle rääkinud (mõned katkendid siin). Ja kõik see Nõukogude eluolu ja töö kirjeldus tuli nii tuttav ette. 

"ISAL ON ESIMENE PALGAPÄEV, ning juba on kontori kassaluugi juures esimesed väisajad oma tulekust teada andnud. Esimest palgapäeva tuleb tähistada! Kena, muidugi. Isa teab küll, et Emale ei meeldi enam külalised, aga peab ju tähistama, Isa ei saa ju ära öelda, kas oleks siis parem, kui Isa paneks pidu kuskil poe taga kraavis, kus pärast palgapäeva on kõik jotad otsekui tulerahest maha niidetud ning lebavad nagu surmaunes soldatid pärast lahingut? Ei, Isa kutsub parem kõik Avoti-koju. Siin on vähemalt korralik laud, pealegi enda tehtud. Teisel päeval on juba valge väljas, Laura on ärganud, sest Isa norskab õudselt ning Laura tahab pissile. Laura läheb ettevaatlikult. Külalised on teinekord kuskile oksendanud. Külalised pole pärast eilset õhtut ära läinud, hilja oli juba, ning nüüd magavad nad veel laua taga, vara on veel. Kõik külalised on igavesti vinged semud, kuigi Ema paljusid ei teagi. Näiteks neid. Ei ühtegi neist neljast. Kõik põõnavad, pead laual, üks otse taldrikus."

Lauraga juhtub kogu aeg midagi, küll kukub ta kaevu ja tõrvatünni, pahandab oma krutskitega vanavanaema, kuid oma elava loomuga suudab ta panna uuesti elust natukenegi rõõmu tundma vanavanaisa. Ja selles pole mitte midagi imestada, sest ta on oma olemuselt nii siiras ja armas ning peegeldab paljus oma (vana)vanemate hoiakuid. Näiteks suhtumist "venkudesse". 

"Laura tunneb, et läks liiale, aga – venku! Selline solvang! Venkud käivad terve suve paljajalu igal pool õunaraksus! Isegi täitsa toored ubinad panevad pihta. Venkud varastavad võõrastelt peenardelt porgandeid. Venkud ei pese, venkud ei tea, mis asi on hambahari! Venkudel on täid! Venkud… Miima teaks hoopis paremini öelda, kui vastikud need venkud on, Laura nii hästi ei tea."

Mulle läks nii hinge see, kuidas see viieaastane tüdruk üritab täiskasvanute maailmast aru saada, kuidas ta kirjeldab täiskasvanulikult tähtsaid asju, kuidas ta on mures ema pärast, kuidas ta tajub valu, kuidas ta soovib, et kõigil oleks hea, kuidas ta tahaks, et kõiki saaks usaldada, aga Siberist tulnuna ei tohi kedagi usaldada. Mulle meeldis kogeda maailma läbi lapse silmade.

"Ema istub kontoris. Arnoldsile ju ei tee selgeks, mis see kontor endast kujutab, et see on selline maja, kus kõik istuvad buumaagadega ja arvutavad. Terve päev tuleb istuda ja arvutada sada protsenti."

Ma võrdlesin paljus Laurat Idaga. Selles mõttes, et raamatus ei pane täiskasvanud tihti tähele viieaastast last ja ma hakkasin mõtlema kui palju targemad lapsed tegelikult on sellest, mida me, täiskasvanud arvame. Sama on Idaga. Kõigest kahene, kuid suure tõenäosusega tajub ta maailmaasjadest palju rohkem kui ma endale tunnistan. Ma jõudsin mõelda, et huvitav, mida mõtleb Ida kui näeb, et ma olen pahas tujus, milleski pettunud, solvunud, haiget saanud. Kuidas tema seda läbi elab ja oma kaheaastase silmade läbi näeb? Kuidas tema seda kirjeldaks? 

"Viienäpu" - Laura puges hästi sügavale mu hinge. Kui ma raamatu läbi olin saanud, tundsin ma peategelasest puudust. Õnneks lõppes raamat lausega "Esimese raamatu lõpp". See annab lootust Lauraga uuesti kohtuda. 

Ja raamatu lõpp oli mu meelest nii armas ja südamlik, natuke kurb ja naiivne, kuid kuidagi nii soe. Ma sain aru, miks see raamat kirjandusauhinna sai. Mina hääletaks ka selle raamatu poolt. 

Lisaks raamatu peategelasele hakkasin ma ühtäkki puudust tundma ka oma vanatädist. 

Digitaalne unerohi või enesepettus?

Mõnikord juhtub nii, et ma kondan appstore'is ja satun alla laadima uusi äppe, noh nii juhuslikult (nii et teised blogijad saavad pärast mind petmises ja valetamises süüdistada nagu siin). Mõnda aega tagasi sattusin ma sellise appi otsa nagu Digipill. Intrigeeriva nimega äpp sai allalaaditud ja esimene tasuta "tablett" - T-break ka ära "tarbitud". Ei toiminud, sinna paika see äpp ka jäi.

Nüüd jõuame me minu magamatuse astmeni. Olgu öeldud, et ma olen alati kehv magaja olnud, lapsest saati on mulle räägitud, et kui "Liisu magas, siis ei tohtinud kuremari ka maha kukkuda, sest muidu oli kohe Liisu ka kõps üleval", mu õde ja Marek võivad rääkida oma lugusid, kuidas nad kikivarvukil käisid, kui ma magasin. Ühesõnaga ma olen VÄGA kehva unega (hmm, vahemärkusena pean vist küsima, et mida ma siis Idast tahan?). 

Viimased kaks aastat olen ma aga olnud nii väsinud, et oleksin võimeline magama keset sambakarnevali. AGA siis tuleb üks aga. Ma ilmselt olen jõudnud sellesse staadiumisse, kus üleväsimuse tõttu on mul tihti võimatu uinuda. Ma panen pea padjale, ise surmväsinud, kuid magama ei jää. Sadatuhat mõtet keerleb peas. Aga und ei tule. Tee või tina. Nii on Ida varajane ja tihe öine ärkamine mulle tõeliseks piinaks, sest kui tema jääb isegi uuesti ja suhteliselt kiiresti magama peale seda kui tal on vaja olnud juua/tekki/patja/nukut kaissu/kaisust ära, ei suuda mina enam uinuda.

Nii jõudsin ma tagasi Digipilli äpini. Kui ma tookord T-breaki alla laadisin oma "rohukappi", uudistasin ma ka "ravimipoes" müügil olevaid teisi "tablette". Peace of Mind - prescribed for easing anxiety, Fear of Flying - prescribed for a calm journey, ja paljud teised. Sealhulgas Sleep Deeply. Ühel meeleheiteööl, kui ma olin juba kaks tundi mõtteid mõlgutanud, laadisingi ma selle endale telefoni alla.

Tegu on nö unelauluga, kus hüpnotiseeriva häälega meesterahvas 26 minuti jooksul püüab sind unele suigutada. "Pane silmad kinni ja kujuta ette, et silmad lähevad raskemaks, sa näed numbrit sada, kas sa näed, et see haihtub ja asendub 99ga? 98, 97, 96..."

Kogu see 27 minutit (vist) ta räägib midagi ja loeb numbreid allapoole. Miks ma ütlen vist? Sest enne kui ta on lõpuni jõudnud, olen ma IGA kord magama jäänud. Ma olen seda nüüd kuulanud viis korda ja absoluutselt IGA kord olen ma magama jäänud. Võib-olla peaks ma selle Idale padja alla sokutama? Kas see on oluline, mis keeles sind hüpnotiseeritakse? 

Igatahes see on nii veider äpp. Palju kummalisi "tablette" ka (babe magnet nt), ma ei kujuta ette, kuidas need võiksid toimida, aga kui keegi ära proovib, andke mulle ka teada, kas toimis. Sleep deeply't soovitan ma küll uneprobleemide puhul kasutada. Ma ei tea, kas see on tõesti toimiv digitaalne unerohi või enesepettus, kuid mul on kama kaks, kui see aitab mul uinuda, siis rohkem polegi vaja.

Päris tasuta digitaalne unerohi küll pole, kuid 3,99 "tableti" eest pole ka teab, mis hingehind. Proovige järele ja andke teada, kas teil ka toimis. Olgu see siis Sleep Deeply, T-break või Babe Magnet.

Tööl tukkumine on mu jaoks juba tavaline nähtus

Somebody please shooooot me!

Olgu, selle dramaatilise karje taga on tegelikult mure. Mure, sest Ida on digimuutunud deemonlapseks (ma saan nüüd aru, et olen selle terminiga enne liiga kergekäeliselt lehvitanud). Ehk siis ta ei maga enam ÜLDSE. Me oleme proovinud, et ta ei magaks päeval, see lõppes sellega, et õhtul koju jõudes oli ta nii pahur ja väsinud, et pildus asju ja vaid karjus. Siis sai proovitud natuke magamist, aga vahet ei olnud. Viimased nädal aega on olnud nii, et Ida ei maga päeval, Ida ronib ise magama poole kaheksa-kaheksa paiku, öösel ärkab ta erinevatel põhjustel (tuli on vaja põlema panna, ärgata on vaja, nukkudega mängida, pissile, juua, you name it) 3-4-5 korda ja klõps kell pool kuus tõuseb ta üles.

Ma olen püüdnud magamisaega hilisemaks nihutada, aga on ju selge, et kui ta ärkab nii vara, siis ta ei venita kuidagi 9-10ni välja, ma olen püüdnud teda voodis hoida, kuid see on vaid enda piinamine, sest tegelikult ta võib küll seal pikutada, kuid ei maga niikuinii (sositab ja mängib ja toksib vaikselt mind). 

Ma ei suuda mõista, mis teda vaevab, et ta enam üldse ei maga. Ka siis kui ma ise õhtul magamistuppa lähen (kikivarvul) ärkab ta selle peale, et kuuleb, kuidas ma teki alla lähen. Ta nagu ootaks, et ärgata. 

Lisaks sellele ta enam ei nuta iga asja peale, vaid karjub hüsteeriliselt. Või röögib. Täna hommikul keeldus ta kampsunit selga panemast. Jooksis mööda tuba eest ära ja karjus hüsteeriliselt. Enne seda karjus ta hüsteeriliselt, et silmi oli vaja pesta. Enne seda, sest ei saanud kohe süüa. Enne seda, sest joogiklaas oli tühi. Enne seda... Saate aru? 

Lasteaeda viies klammerdus ta mu külge ja karjus hüsteeriliselt. Ta ei ole siiani veel ühtegi korda niimoodi teinud. (Ärge soovitage mulle lasteaiavabu päevi - Idal on neid päris tihti, kasvõi eile). 

Ma ei suuda mõista, mis teda vaevab. Me oleme püüdnud uurida, kas tal valutab kusagilt, aga sellele ta ei vasta. Peale nutmist ja karjumist ütleb ta pea ai-ai, aga see on ju ka loomulik kui oled vähe maganud ja karjunud. 

Ühesõnaga hakkab mul mõistus otsa saama. Ma ei oska välja mõelda, mida teha, et ta magama hakkaks ja ei röögiks. Kui ta poes kommi ei saa ja end röökides pikali viskab ning ma eemale lähen, et talle näidata, et röökimisega ei saavuta ta midagi, saan ma teistel poekülalistelt etteheitvaid märkusi. Näiteks ütles üks vanem daam mulle, et "vaene laps, tal on ju hirm, et ema jätab ta maha ja läheb ära, sellepärast ta karjubki".  Ma püüdsin seletada, et ta ei karju mitte selle pärast, vaid selle pärast, et tal ei lubatud komme krabada, kuid daam vaid vangutas pead ja ilmselt valis vaikselt lastekaitse numbrit ( ja te ei kujuta ette, KUI agarad on norrakad kaebama sellise "hooletu käitumise" pärast).

Andke mulle nõu, kuidas ma oma lapse uuesti korda saan? Või kasvõi magama. Et mul oleks jaksu ta karjumised välja kannatada.

Mis on pildi taga peidus?

Ammu enne seda kui "fassaadiblogija" sai uueks populaarseks terminiks, oli mul fassaadist juttu ühe oma sõbrannaga. Ta on imeilus ja tark naine, haritud ja heal töökohal abikaasaga, olgugi et nad koos elanud terve igaviku tunduvad nad nagu värskelt armunud, neil on kolm last, nad elavad muinasjutulises kodus äärelinnas, neil on olemas kõik, mis "ideaalseks perekonnaks" olemas olema peab. Kassid ja koerad kaasaarvatud. Ometi nimetas ta enda perekonda fassaadiperekonnaks ja tegelikult üldse mitte halvustavalt, vaid naljatledes. Nad ei ava end võõrastele ja seepärast ei tea keegi, et ka nendel on probleeme. Ei, mees ei peksa ja naine ei peta, aga tavalised olmemured, tavalised tülid ja nägelemised, mida ikka ette tuleb. Fassaad aga on laitmatu, nagu ta ise ütleb. 

Eile panin ma Facebooki üles pildid, kus me Idaga vanavanaemale sünnipäevaks muffineid valmistame. Pildilt paistab idüll. Mõnes mõttes ongi idülliline. Mulle meeldib süüa teha ja tundub, et Idale meeldib see samuti, nii ta mind köögis aitabki. Ja mul õnnestub teha ka mõned pildid, mis sobivad sotsiaalmeediasse üles panemiseks.  

Mis aga on pildi taga peidus? 

Enne kui me jõudsime kookide tegemiseni, suutis Ida mind endast nii välja viia, et jumala eest ma julgesin mõelda mõtteid, mis ühele emale ei ole sobilikud. Ta suutis hüsteeriliselt karjuda kui ei tohtinud kommi (loe: pärmipakki) avada ja mõnda aega hiljem plastiliini (loe: ikka pärmi) lauale laiali hõõruda. Ta ei kuulanud sõna kui ma ei lubanud tal toolilt kapile ronida, nuga suhu panna, kuuma pliidi juurde minna, jahupakki maha visata. Kõigele sellele järgnes hüsteeriline kisa. Kui ma palusin Idal taigna segamisega oodata, kuni ma olen sinna sulavõi sisse seganud, viskas ta mind vispliga ja karjus "neiiiiiiii". "Nei" on muutunud ta lemmiksõnaks ja käib iga tegevuse juurde. Riidesse panek, pesemine, pissile minek, söömine, magama minek. "Nei" lõikab mul luust ja lihast läbi. Seitsmel juhul kümnest käib siia juurde ka enda pikali pildumine, minu peksmine või lihtsalt asjade loopimine. Kui Ida mulle oma väikesed näpukesed ninna lükkas ja vere välja tõmbas, nii et mul valust silme ees mustaks läks, mõtlesin ma karmale. Ma olin ALATI vaadanud etteheitva pilguga nende "kasvatamatute" laste, kes poes karjusid ja pikali olid, vanemaid. Nüüd olen ma ise hakkama saanud ühe käsitlematu lapsega. 

Kui muffinid ja ahjuvorm lõpuks valmis olid saanud, istusime me lauda. Laua taga istusime me täpselt viis minutit. Ida keeldus kategooriliselt toitu isegi puutumast. Ka kooki. Kui ma tal süüa palusin, järgnes sellele "nei" ja hüsteeriline kisa. Tuju oli riktud. 

Kuid vähemalt olid mul olemas paar sobilikku pilti sotsiaalmeedia jaoks. Kõike eelpoolkirjeldatud ma pildiga koos ei jaganud. (Antud kontektsis) ei olnud see oluline. Oluline oli sõnum, et me tähistasime vanavanaema sünnipäeva. Me saatsime talle sünnipäeva tervituseks muffinite pildi.

Ma saan aru, et nüüd võib hakata sadama etteheiteid, et kas ma tahan öelda, et iga ilusa pildi ja ilusa jutu taga on draama ja pisarad. Ei, sugugi mitte. Mõne inimese elu ongi ilusam kui teise oma, mõnel ongi elus paremini läinud kui teisel ja selleks, et keegi end puudutatuna ei tunneks ei pea need ilusate piltide ja ilusate eludega ilusad inimesed oma pilte koledamaks tegema. 

Muidugi jään ma arvamusele, et ka "roosamanna" taga on alati "sitajuttu" ja vastupidi, elu ei ole must-valge. On vaid erinevad inimesed ja erinevad lähenemised. Ja ma ei pea silmas vaid blogimist. Võtame Facebooki. Mitu endast koledat pilti te sinna olete pannud? Lapsest? Kodust? Mille järgi me valime pilte, mida me avalikult jagame? 

Vaadake kahte allolevat pilti. Kumma te avalikult üles riputaksite? Kahjuks või õnneks jään ma piltidele ka sellisena nagu esimesel pildil, mõlemal pildil on minu nägu, arusaadavatel põhjustel valiksin ma teise pildi. Kas see pole fassaad? 

Edasi ütleme me tihti, et meid ei huvita teiste arvamus, et me oleme need, kes oleme. No matter what.  Ka see ei vasta tõele. Me tahame inimestele meeldida. Üks asi on leppida sellega, et me lihtsalt ei saa kõigile meeldida, kuid samas mõtleme me ju ikka sisimas, et aga miks ta ütles mu kohta paks, kole, loll, vastik. Ka need, kes end kõvahäälselt pohhuistiks hüüavad, ei ole seda tihti sugugi mitte. Pigem lausa vastupidi, see on kaitsekiht, mida me endale ümber kasvatame. Üks mu tuttav ütles mu kohta kunagi, et ma püüan välja näidata, et mulle ei lähe midagi korda, kuid sisimas olen ma haavatav. Kas ta eksis? Ei eksinud. Aja (ja kogemustega) olen ma õppinud, et kõike ei saa hinge võtta - olgu see siis kriitika töö, välimuse, pere, iseloomuomaduste kohta, vastasel juhul ei oleks lihtsalt võimalik elada, aga pohhuistiks see mind siiski ei tee. 

Kõik see, kuidas me end esitleme (tööintervjuul, Facebookis, blogis) on mingil määral fassaad. Või retusheeritud tegelikkus. Seesama, mis on keskel kohal ka "Metspardis", kus Hjalmar Ekdal töötab „fotograafina“ ja tema naine retušeerib pilte. On selge, et Hjalmar ei ole oma töös, töös valgusega, kuigi osav ja tema asemel teeb töö tegelikult ära naine Gina. Töö valgusega = töö tõe valgusega. Hjalmari töö fotograafina on nagu ta töö leiutajana, kus ta tegelikkuses käib vaid ringi, unistab ega tee midagi. Nende töö fotode retušeerimisega on sümbol tegelikkuse/tõe katmisest, et nad elavad eluvales, mõtlevad välja asju, et tegelikkust ilustada  (link).

PS: Ärge nüüd iga positiivse alatooniga pildist-postitusest varjatud hala ka otsima hakake. Mõnikord seda ikka ei ole ka. On vaid "roosamanna", Bullerby ja väikese maja Preerias segu, natuke Vahtramäe Emilit ja Pätut ehk ka juurde.

Minu hapud viinamarjad

Lugesin eile õhtul SEDA artiklit ja meel läks kuidagi kurvaks. Muidugi riskin ma nüüd sellega, et leidub inimesi, kes leiavad, et ilmselt on tegu mu hapude viinamarjadega ja ega ma eitagi, et ma muidugi tunnen aegajalt puudust sellest söögikohast, mis sai südamega tehtud, aga ärme hakka vanas asjas torkima (või kes teisiti muidugi ei saa, ega ma keela). 

Räägime siis sellest, mida mina arvan Eesti Maitsetest, restoranide edetabelist ja korraldaja(te)st. Ma olen alati seda üritust toetanud (ka juba ammmmu enne "meie aja arvamist). Mu meelest on Eestis väga palju toredaid söögikohti, fantastilisi kokki ning see kõik väärib tunnustust. Väike konkurents on edasiviiv jõud ja reklaam teretulnud. Ma ei olnud kunagi kahelnud selle ürituse aususes, mitte kunagi. Samamoodi on mulle meeldinud lugeda toidukohtade tutvustusi (arvustusteks neid nimetada ei saa). Seega olen ma alati leidnud, et Eesti Maitsed on üks tänuväärne ettevõtmine. Eestvedaja ei ole mulle kunagi sümpaatne olnud, sest ta lihtsalt ei jäta mulle meeldiva inimese muljet, hilisemal kokkupuutumisel julgen ma lisada, et mu arvamus ei paranenud, vaid... Me lihtsalt ei sobinud. Mina olin tema jaoks mittekeegi, tundmatu ja mõttetu väike inimene, tema minu jaoks arrogantne ja üleolev. AGA ärge saage valesti aru, see ei muutnud mu arvamust Eesti Maitsetest, sest me juba teame, kuidas kõigile meeldida ei saa ning see, et inimene ei meeldi, ei anna mingit põhjust teha maha selle inimese poolt algatatud ettevõtmist. 

Kui ma siis Eesti parimate restoranide valimisega rohkem kokku puutusin, pani mind imestama, kuidas mõned restoranid alati nimekirjas olid ning alati suhteliselt kõrgetel kohtadel. Olles neid ka ise külastanud, pani see valik mind õlgu kehitama ja mõtlema, et kuidas nad väärivad kohta parimate topis, kuid mõtlesin siis, et maitsed on erinevad ning tegelikult ei saa ma end ju toidukriitikuks/gurmaaniks/asjatundjaks pidada. Siit-sealt kuulsin ma küll erinevaid sahinaid, aga sahinatega on ka alati nii, et võta sa siis kinni on see kibe konkurent, välja jäänud restorani omanik, lihtsalt kägu või (pool)tõde. Uue restoranina oli meie jaoks väga oluline olla pildil ja Eesti parimate restoranide top 50 oli üks parimaid reklaame (teine, mis alati toimib, on Terevisioon;)

Esimest korda tekkis mul mõru maik üritusest kui välja oli valitud viiskümmend finalisti, kuid enne edetabeli selgumist üks restoranidest oma uksed sulges. Minu naiivne loogika ütles, et sellisel juhul valitakse, kas uus finalist või jääb nimekiri koosnema 49 toidukohast. Suur oli minu üllatus kui ootamatult oli NOA restoranist saanud kaks eraldi restorani. Minu loogika ütleb, et kui hinnati ühe restorani kahte saali, millest üks oli 20.koha vääriline ja teine 1.koha vääriline, siis oleks pidanud tulemused kokku liitma ja punktide jagamisel oleks selgunud üks auhinnaline koht ühele restoranile (mitte ühe restorani kahele saalile). 

Ja siit ei pea välja lugema minu pettumust või kadedust, ma arvan, et NOA on geniaalne restoran, imelise asukoha ja vaate ning suurepärase interjööriga. Peakokk klass omaette, tõeline toidukunstnik, kellega võistelda ei suuda väga paljud. Nii et ei mingit kadedust. Ah, mis ma valetan, muidugi olen ma kade, et NOA minu pensioni ei kindlusta. 

Igatahes oli see esimene kord kui ma hakkasin natuke kõhklema. Veel hiljem hakkasin ma juurdlema selle üle, kuidas finalistide hulka üldse saab. Kõige lühidamalt öeldes suuresti tänu suhetele ja tutvustele. Oluline on saada nimekirja, koht ei ole tegelikult enam kõige olulisem, edasi on kõik PR ja reklaam. Kuidas keegi oskab nimekirjas olemist enda kasuks pöörata. 

Siin Lillehammeris korraldatakse pensionäridele teemaõhtuid, kuhu kõik on oodatud. Tegelikkus on aga nii, et kohal käib ja lauad on broneerinud kindlad väljakujunenud sõpruskonnad, kes otsustavad, mida süüakse, mida arutatakse, kaua teemaõhtu kestab ja nii edasi. Uustulnukad ei ole tegelikult oodatud. Seos Eesti Maitsetega? Eesti on väike, kõik tunnevad kõiki, restoranimaailmas on samamoodi kujunenud välja sõpruskonnad. "Sina anna mulle hääl, mina annan sulle," on üks kindel moodus kindlustada koht 50 hulgas, kui sulle kuulub rohkem kui üks restoran, siis on hääli veelgi lihtsam saada, sest restoranidele annavad hääli teiste restoranide omanikud. Lihtne. 

Ja siis jõuamegi me lõpuks eilse uudiseni. Olgu, me saame tasu vaadata kui osalustasu, sest kuidagi peab ju tasuma nendele, kes testimas käivad (kuid kas ma ei eksi, et ka riik toetab seda ettevõtmist?), aga mu meelest on ääretult inetu, kui viidatud artikli sisu tõele vastab. See teeb mind kurvaks. Mitmel põhjusel. Esiteks on selles nimekirjas väga palju häid restorane ja mul on kurb, et see üritus niimoodi "ära lörtsiti", et inimestel on raske tabelit tõesena võtta. Kui tablisse mahub nii Horisont kui Manna La Roosa, siis tekitab see aga tõesti küsimusi. Esimene luksuslik ja moderne fine dining, teine chill koht sõpradega kohtumiseks, kus toit ei ole esmatähtis. Kuidas saab panna paremusjärjestikku nii erinevaid kohti. Restorani võrrelda lounge'iga, kohvikut pubiga. Kusjuures mul tekib ka küsimus, miks pole tabelis ühtegi pubi? Ka hea pubitoit väärib tunnustust.

Teiseks teeb mind kurvaks, et inimestele võim pähe lööb (teemast välja, aga palun vaadake Taavi Rõivast!). Kõige rohkem teeb mind kurvaks see, et hea Eesti toit ning toidukohad ja inimesed nende taga väärivad tunnustamist*, mitte intriige, kõmu ja klatši. 

 

*Palk  on omaette teema, kus kõik ei alga ebaausatest ja ahnetest omanikest, vaid riigist ja maksudest. Siinkohal soovitan uuesti lugeda Maire Forseli artiklit.

Kohustuslikud mänguasjad, eeskujulikud emad, lasteaed ja (meie lapse) areng

Ajendatuna tänasest Malluka lapsearenguteemalisest postitusest (link) või siis pigem ühest kommentaarist, mis ütles, et kui lapsel pole kodus "isegi sorteerimiskasti, siis ilmselgelt ei ole sa eeskujulik ema" läks meil täna Facebookis suuremat sorti lõõpimiseks. Ja mis sobiks veel ühte reedesse paremini kui veidike lõõpimist. Okei, tegelikult sobib üks pilt veel paremini kui lõõpmine, aga see tuleb alles postituse lõpus. 

Alustame siis sellest, et ma ei taha kuidagi nüüd siin ära panna või "soola haavale hõõruda" või mida iganes siit postitusest on soovi korral võimalus välja lugeda, sest paratamatult räägin ma siin ka Ida arengust. 

Idal on ka kodus olemas teatud hulk nö kohustuslikke mänguasju, sealhulgas ka need sorteerimiskastid või - ämbrid, ta on need kingituseks saanud, mina ei teadnud otseloomulikult sellistest asjadest mitte midagi. Esimese hooga ajasid need teda närvi, sest ta ei saanud pihta, miks täheke ei lähe ruudukujulisest august sisse ja vastupidi ning olles minu iseloomuga, siis ta pildus neid klotse vihaselt mööda tuba laiali. Mingi aeg olid need karbid seepärast peidus, mingi aja pärast avastas ta need uuesti ning mängis nendega hoopis mingeid oma mänge ega sorteerinud midagi, veel natuke hiljem kolisime me Norra ja kõik need arendavad mänguasjad jäid Eesti, siin pidi ta hakkama saama käepäraste "mänguasjadega" ja nii ta "sorteeris" mu kingi, oma kingi, kive, ma ei tea veel mida. Rohkem aga igasugu arendavatest mängudest huvitasid teda jonnimängud ja minu närvide söömine kaskadööri mängides (trepist alla hüppamine ja vaatamine, kas ma ikka suudan ta kinni püüda tundus mingil hetkel olevat ta lemmikmäng). 

Nagu ma sadatuhat korda siin olen öelnud, siis ma ei ole eriline lapsega tegeleja (siin), no ei viitsi ma temaga (veel) meisterdada ja tundide viisi joonistada ja selle järgi võiks kommenteerijad teha kaugeleulatuva järelduse, et me ei tegeleks temaga üldse. Muidugi tegeleme, kuid mitte nö kohustuslikus korras arendavate mänguasjadega, mis eeskujulikel vanematel soetatud peaks olema. Ma absoluutselt ei ütle, et arendavad mängud/tegevused on mõttetud, kuid ma ei usu kuidagi, et mõne mänguasja olemasolu tunduvalt rohkem arendaks. Minu meelest on see laste arengu võrdlemine natuke tobe. Jah, muidugi ma nõustun, et laias laastus peaks ikka teadma, mida võiks teatud vanuses laps osata, aga siis tuleks rõhutada ka seda, et "vanus" on lai mõiste .ning kui vahemikuks on 18-24 kuud, siis ei tähenda see, et kõik lapsed peaksid 18kuuselt tegema mida iganes siis ette on nähtud sellele vanusele ning need, kes 23kuuselt sama asja veel ei tee, on "veaga".

Igatahes sellest "kohutavast mittetegelemisest" hoolimata on Ida mu meelest täielikuks väikeseks geeniuseks arenenud. Jajaa, ma tean, et 99,99% lastest on täpselt samasugused geeniused, aga kuna mul puudub lastega varasem kogemus, siis mu jaoks on see kõik lihtsalt nii uus ja huvitav ja mõistmatu, kuidas üks väikene inimene iga päev meid oma oskustega üllatab. Ma istun ja imestan kui ta ise mähet vahetab (ok, geniaalne laps selles vanuses ei kasutaks üldse mähet, aga ma tuletan meelde, et me elame Norras, kus ka algkoolis lapsed mähkmetes käivad;D), riidesse püüab panna, meid ja meie tegevusi matkib - lauda katab. voodit teeb ja loomulikult ka karjub, sest noh...ma ikka suudan end unustada ja tõstan ta peale häält, ja nii edasi ja nii edasi. Mind paneb imestama kui palju ta  korjab üles sõnu ja suhtleb meiega omas keeles. Olgugi, et "tekk" oli siiani "voodi" ja "juuksekumm" "pea" ja "lamp" "pime", siis loogika ja seos sõnade vahel on ju olemas. Ma ei suutnud ära imestada kui Ida tuli oma esimese lausega, milleks oli "mamma kommer snart" (jp, ma oleks eelistanud midagi nagu "mul on kõige ilusam emme" vms "emme tuleb varsti asemel"). Iga päev tuleb aina uusi sõnu nii norra- kui eestikeelseid ja uusi oskusi, teadmisi, tegevusi. Uskuge mind ma pidin pikali kukkuma, kui ta üks päev lasteaiast tulles mulle õpetajate nimesid hakkas ette laduma. Või kuidas ta puhub nüüd iga kord "ai-ai" aknast "tsau" saatel välja nagu tädi Ene õpetas. 

Peale seda kui Ida hakkas lasteaias käima on lausa silmaga nähtav vahe tema arengus (muidugi võib-olla see oleks samasugune ka lasteaiata, mina ei tea, ma pole ekspert). Veider on muidugi see, et selles lasteaias ei ole nad sorteerimiskastist midagi kuulnud, vaid lähenevad asjadele loominguliselt. Mäletate, ma ütlesin, et minu jaoks tundus lasteaed algul kaootiline ja harjumatu? Ma pean ütlema, et siiani on mu jaoks vägagi harjumatuid asju, kuid ma näen ka väga palju positiivset, mis kasuks tuleb. Olümpiamängude ootuses on lasteaias sügisest alates väga palju keskendutud spordile ja olümpiamängudele. Alustati olümpialaulude õppimisest, sinna vahele on jäänud terve trobikond vahvaid ettevõtmisi ning hetkel on kätte jõudnud värvide nädalad. Praegu käib "kollane nädal", kus lapsed kogu nädala õpivad kollaseid asju, uudiskirjas oli kirjas, et nad lausa sorteerisid kollaseid asju teiste seast välja. 

Värvide nädala lõpuks saavad akendele ja õue lumele valmis olümpiarõngad. Mulle meeldib see lähenemine. Lisaks värvidele õpivad nad sõpruse kohta, saavad teada, mida üks ja teine värv tähendab, korraldavad oma talimänge (suuremad lapsed loomulikult aktiivsemalt) ja jätkavad olümpiamaskottide õppimist. Täna hommikul näitas Ida mulle lasteaia aknal olevat 1994.a mängude maskotti ja ütles, et see on Kristin. 

Ahjaa, mis mulle eriti meeldib, on see, kuidas sin õpetatakse ühtekuuluvust. Samal ajal kui me Eestis lähme seda teed, et laste sünnipäevad on pigem teistele emadele näitamiseks ja aur pannakse dekoratsioonide jm peale, siis siin rõhutatakse seda, et lapse sünnipäevale oleks kutsutud kõik lasteaiakaaslased. Et keegi ei tunneks end tõrjutuna. Kas see pole tore? Ja uhkete tortide asemel grillitakse vorste, mis lompe sisse keeratakse. Kuhu need lapsed kõik ära mahuvad, torkaks anonüümne kommentaator nüüd, eksju? Et kõik ei ela ju lossides ega saa lubada mängumaa broneerimist. Sellised sünnipäevad peetakse tihti õues, looduses. Jp, ka talvel. *

Mu meelest on selles lasteaias nii toredasti mäng ja õppimine kokku pandud. Nii et esimese hooga tundus mulle, et nad ei õpi ju mitte midagi, või siis las ma parandan, õpivad vaid lollusi tegema, kuid tegelikult pole see sugugi nii. Onni ehitamine ei ole kodu sassi ajamine, vaid mäng, väikese inimese töö. Takistusraja ehitamine ja sellel jooksmine ei ole ohtlik turnimine, vaid õpetab hoidma tasakaalu ning ohutunnet. Idal näiteks puudub ohutunne ja ta võib vabalt pea ees tiiki tormata, viimasel ajal olen ma näinud, et ta kuulab palju paremini sõna kui ma teda sedasorti ohtudest eemal tahan hoida. 

Muidugi tähendab lasteaias käimine ka seda, et nad ikkagi õpivad ka lollusi. Lolluste peale on Ida meister ja ma tänan jumalat, et ta ei näinud, kuidas suuremate laste rühmas õpetaja jalgupidi tooli olles pisikesest kannust laual olevatesse tassidesse piima kallas (ma võin mürki võtta, et seda tahaks Ida järgi teha). Võib-olla ei kiida te lastevanematena sellist lollitamist heaks, kuid mina ütlen, et peaasi, et lastel lõbus oleks (jällegi ei taha ma öelda, et reegleid ei pea olema, peab, ma olen väga reeglite-inimene lapsekasvatuse koha pealt, kuid fun peab ka olema). 

Ma ei tea, kui ma oleksin Ida varem lasteaeda pannud, siis võib-olla ta tõlgiks hetkel juba "Kalevipoega" norra keelde, kuid ma näen nii tohutult, kuidas lasteaed talle kasuks tuleb. Lasteaed, kus tehakse lollusi ja ei ole sorteerimiskasti, istutakse põrandal ja teinekord süüaksegi oma võileib lõpuni garderoobis. Ja laps areneb ning õpib. Ilma kohustuslike arendavate mänguasjadega ning ema kõrvalt, kes ütleb välja, et ta ei viitsi oma lapsega tegeleda. 

Mis ma oma pika jutuga tahan öelda? Idal tulid juuksed ja hambad (vist) palju hiljem kui "normaalne" oleks. Mult küsiti, et aga miks tal ei ole hambaid ja kuhu juuksed jäid. Ma tahtsin alati vastata, et me leidsime, et neid pole vaja ning lasime need eemaldada. Miks need rumalad küsimused? Sama ka laste arengu kohta. No ei oska üks laps "emme" öelda kahe-aastaselt, samal ajal kui teine aastaselt oskas hümni laulda, mis sellest. CVsse ei kirjuta kumbki tulevikus "laulsin aastasena hümni ja teadsin 98 sõna" või "rääkima hakkasin alles kolmeselt, palun mulle kergem töö". 

Üks sorteerib mänguasju sorteerimiskasti, teine läheneb loominguliselt, võtab kaane lihtsalt pealt ja kallab kõik kujundid ühe korraga kasti. Kumb on geenius? You tell me.

* kahjuks muidugi hakkab siin ka võimust võtma "liiga pikkadest tööpäevadest" väsinud ja stressis vanemad, kel pole jaksu selliste asjade korraldamiseks, kuid õnneks on ikka ka neid, keda viietunnine tööpäev ei väsita:) 

Ja lõpetuseks ilusat nädalavahetust. Ma sean nüüd sammud Vinmonopolet poole.

Mina tahan ikka klatši ja kõmu

Ei ole midagi teha kui endale tunnistada, et mina tahan klatši ja kõmu. Ehk siis lugesin "Raimond Valgre legendi" ja tundsin, et see oli nii poliitkorrektselt kirjutatud raamat, et mul hakkas kohati igav, sest te ju teate, mida ma poliitkorrektsusest arvan. Kuhu jäi klatš ja kõmu? 

Mulle on Raimond Valgre ja tema looming alati ääretult sümpaatne olnud. Mulle meeldib see õrn ja romantikuhingega muusik, kes loomingu tagant paistab. Tema meloodiad on mu meelest nii lummavad, mul mängib kodus/tööl tihti taustaks Francis Goya "Pleased To Meet You Mr.Valgre". Mulle meeldib selle muusika taustal end argipäevast ja argimuredest eemale unistada. Krõbeda külmaga talveilmal mõjub "Saaremaa valss" eriliselt kutsuvalt. Ma kipun tihti seda (ja teisi lugusid) kaasa ümisema. Mu arvates peab selleks olema eriline anne, et luua viise, mida rahvas armastab ja teab kasvõi unepealt kaasa ümiseda. Ja Raimond Valgre lugusid teame me ju kõik. Tartlasena ei pea ütlema, et lisaks nendele ilusatele ja romantilistele lugudele nagu "Sinilind" ja "Muinaslugu muusikas" on üheks minu lemmikuks "Tartu marss". Sest noh "kauneim linn on Eestis Tartu".

Ma peaks tegelikult tööd tegema, aga selle asemel...

"Need vanad armastukirjad" on üks mu lemmikfilme ja nii nagu ikka kipub olema, et film äratab rohkem huvi sündmuse/tegelase vastu, juhtus ka minuga. Film muutis Raimond Valgre kui inimese minu jaoks nii huvitavaks, et ma olen ikka temast püüdnud rohkem teada saada. Temas oli (on?) midagi erilist, midagi tabamatut ja võib olla ka see muudab Raimond Valgre minu jaoks nii huvitavaks.   

Seda te ju juba teate, et mulle meeldivad II maailmasõja-aegsed lood, inimeste saatused, armastuslood ning seda kõike pakub Raimond Valgre elu. Kui ma käesolevat raamatut lugema hakkasin, siis ma ilmselt pettusin raamatus natuke seetõttu, et mingil veidral põhjusel ootasin ma, et see oleks nagu Raimond Valgre enda kirjutatud. Ma saan ju väga hästi aru, et see on võimatu ega oskagi seletada, miks ma seda ootasin. 

Ma tahtsin kuidagi rohkem lugeda tema tunnetest, tema hingeelust, tema hirmudest, eriti üleelamistest tööpataljonis, mis päikesepoisi allakäigule viisid. Vaadates raamatut illustreerivaid pilte Pärnu rannas päevitavast šokolaadipruunist playboy'st ei anna ju esialgu kuidagi aimu, et ta võiks oma elu lõpetada hullumajas. See traagiline elukäik on minu jaoks põnev (ausalt, ma ei tea, miks mulle sellised lood nii hinge poevad ja pinget pakuvad).  Milline oleks olnud tema elukäik kui tal oleks õnnestunud pääseda sõjaväkke värbamisest? Kas ta oleks elanud kauem? Kas peaaegu karsklane oleks jäänud karsklaseks? Või oleks alkohol, peod, austajad ja kambajõmmid siiski teinud oma töö ka siis kui II maailmasõda poleks röövinud heliloojalt romantilist ja idüllilist maailmavaadet? 

"Raimond Valgre legendi" lugedes saab Raimond Valgre elust väga palju teda, selles mõttes võtan ma küll mütsi maha autor Jaak Ojakääru ees, kes on andmete, intervjuude, mälestuste kogumisega kõvasti vaeva näinud. Ma ei kujuta ette kui raske võib olla kirjutada elulooraamatut inimesest, keda meie seas juba ammu enam ei ole. 

Aga nüüd tuleb see "aga", mis mind, vana klatšiarmastajat segama jäi. Lisaks imeilusale armastuloole Niinaga, ootasin ma põnevusega seda osa, mis oleks kirjeldanud tema abielu - välkabielu võõraga, mis olevat sõlmitud kihlveo tulemusena. Marika Korolev mängis abikaasa Evi osa filmis nii põnevaks (kas pole veider, et kui oled näinud filmi, siis on raamatut lugedes ka tegelased näitejate näoga?) , et ma tahtsin teada, kas see kõik oli ka siis tõsi, kuid raamatu autor on austusest helilooja vastu otsustanud abielu kohta käivatest kuulujuttudest mitte juttu teha. Sähh sulle siis kooki moosiga. Või oodatud kõmu. 

Kui te arvate, et ma nüüd lõpetuseks ütlen, et tegu oli halva raamatuga, sest nagu ma alguses ütlesin, läks lugu mu jaoks igavaks, siis te eksite. Kindlasti ei ole tegu halva teosega, sest nii palju kui võimalik on autor üritanud kaante vahele saada keeruka ja lühikese eluteega inimese lugu, lihtsalt selle lugemiseks peab minu arvates teil olema sügavam huvi Raimond Valgre vastu. Raamat on väga detailne ja korrektne, palju on seniavaldamata materjale, kuid Raimond Valgre jääb mu meelest detailidest hoolimata tabamatuks. Muinasjutuks muusikas. Kelle kohta kahjuks on haiglas kirja pandud järgnev lugu:

Anamneesis-eellugu (ema)93 : Patsient tarvitab alkoholi umbes 3–4 aastat, kuid viimased 2 a. eriti palju, kord-korralt muutus seisukord halvemaks, viimane aasta tarvitab alkoholi iga päev, [---]. Tööd teeb, kuid vähe. Mängida ei saa. Tahab jätta viina tarvitamist, kuid ei saa, hirm on väga suur. Teda joodetakse igal pool, raha polegi tal vaja. [---], räägib omaette. Sööb vähe, sugugi ei maga. 27. XII s.a. kukkus raskelt.94 Eile oli raske epilepsia (langetõve) taoline kramp. Patsient on abielus. Abielu pole korras. Lapsi ei ole. [---] Vastuvõtul patsient oli alul aruselge. Ütleb, et tundvat ennast halvasti, jalg olevat tal haige, tegevat valu. Desorienteerunud. Insulini 0,3 x 2 Solucio glycosae 40% 20 cm Paigutatud valve jaoskonda. Järgneb surmaeelse seisukorra kirjeldus, millest selgub, et patsient polnud enam teadvusel, kuni saabus Exitus letalis kell 5.45. Nii kustus üks heledamaid tähti Eesti muusikas.

Keelame naiseks olemise ära / No girly things allowed anymore?

Vaatsin eile üle pika aja uudiseid ja mulle jäi kõrva (loe: mind hakkas häirima) kaks uudist, mille saab kokku võtta ühise nimetajaga  "naiseks olemise keelamine"

Esiteks siis see vägistamise/ahistamise hirm, mis tänu pagulasteemale üsna (liiga?) aktuaalseks on tõusnud. Üks uudis näitas kursust, mis siis õpetas, kuidas Norra naistele läheneda ning mis on vägistamine ja vägivald. Sellest olen ma ka varem kirjutanud, et esimese hooga kõlas naeruväärselt, et sellist asja üldse vaja on, kuid uurides lähemalt "võõraid kultuure", sain aru, et see pole siiski niisama nalja pärast korraldatud. Noh loodame siis lihtsalt, et sellest on ka kasu. 

Aga mis mind hoopis vihale ajab on need inimesed, kes korrutavad, et kui naist ahistatakse/vägistatakse, siis on ta ise süüdi, sest me ise peaksime vaatama, et me ei käiks provotseerivalt riides. Et seelik oleks piisava pikkusega ja dekoltee ei oleks liiga aval. Milline on see piisav pikkus? Kus läheb piir sobiva ja ebasobiva vahel? Mul on täna lühike seelik seljas. Kas see on sobiva pikkusega? Või liiga lühike? 

Mu meelest on naeruväärne, et naine peaks nüüd käima kas 1) vaid pükstes 2) üleni kaetud, nii et vaid silmad paistavad (kui seegi lubatud on, sest ka nendega saab ju flirtida). Ma olen naine ja tahan aeg-ajalt end üles lüüa. Ei, alloleval pildil ei ole ma üles löödud, vabandan üldse kohutava kvaliteediga pildi pärast, see sobis lihtsalt mu meelest mu mu mõtet illustreerima. 

Okei, pole ka minu teetassike VÄGA lühikesed vööd meenutavad seelikud või tissid-pluusi-seest välja vupsamas-dekolteed, aga kui on inimesi, kes tunnevad end nii mugavalt/seksikalt/naiselikult, siis ei ole ju õigus meil (neil) keelata naiselik olemast? Vaid sellepärast, et kui seeliku pikkus on vale, siis annan ma ise signaali, et mind on okei vägistama/ahistama tulla.

Teine teema, mis mind ärritas, oli see, et mingi kool jättis ära kooliballi, sest see aitab kaasa klassivahe tekkimisele ning seab liiga suure surve väljanägemisele. No nii ju ei saa. Kas teie meelest ei olnud tore end kooliballiks sättida? Mina mäletan väga abiturientide balli, kus me kõik olime üles löödud. See on tore mälestus. Loomulikult oli ka siis nii, et keegi oli ilusam ja popim ja kaunima soenguga ja kallimate ning ilusamate kingadega, aga...see on ju alati nii olnud. Alati on keegi, kes on teistest ilusam ja popim ja kallimate kingadega. Valitakse "kuningas" ja "kuninganna". Tobe, ma olen nõus, kuid so what. Terve elu tuleb meil erinevate kuningate ja kuningannadega läbi/hakkama saada. Päriselus ei keela keegi neid ära. Kui see on kellelegi tähtis, siis las olla. 

Jah, ma olen nõus, et absurdne, kuhu asi on läinud (limusiinidega saabumised ning kallid disainerkleidid), kuid see ei tähenda, et ballid tuleks ära jätta. Pigem tuleks muuta noorte suhtumist. Et oluline ei ole "custom made" Chanel kleit ja limusiin, vaid oma koolikaaslastega nö hüvasti jätmine. Palju te suhtlete oma kooliaegsete sõpradega? Mitte väga palju? Aga mälestus ühistest aastatest ja ühest toredast ballist jääb. 

Ärme võta tüdrukutelt/naistelt ära naiseks olemise rõõmu. Propageerime parem taaskasutust, et kleitidele ei kuluks tuhandeid ja tuhandeid kroone ja üleüldse kõik saab alguse kodust. Ärge õpetage oma lastele, et kõige olulisem on olla naabrist parem. Tehke nii hästi kui teie oskate ja saate. Sest nagu ma juba eelnevas postituses kirjutasin, kusagil on niikuinii keegi kes on või vähemalt peab end teist paremaks üks kõik, mis te teete või ei tee.  

Õpime siis parem iseendaga rahul olema, sellisena nagu me oleme!

12.klassi lõpukleitides. Viis aastat tagasi;) 18 või 30 - vahet pole.

// 

Yesterday when I watched news two stories upset me (well, not in a way that I went crazy, but I just felt that things are getting a bit out of control). 

First it was the fright of being harrassed/raped which has unfortunatetly become to actual lately. They showed a course where they taughted "newcomers" how to approach Norwegian women and what is considered violence and rape. You know I have talked about this before here in the blog how I thought this is ridiculous, but as I learned more about their  beliefs and history, I only hope this courses help. 

What upsets me, is the women who are saying that we need to protect ourselves by not wearing to short skirts or show too much skin. What is too much? What is too short? Where does the line go? I am wearing a skirt today. Is it too short or is it okay? Should I be worried because I am showing too much? 

I am sorry, but I am a woman and I am programmed to dress up once in a while or wear a dress/skirt. Yes, too short skirts which actually look more like belts and too much clevage is not my cup of tea, but if someone likes this style and it makes them feel beautiful/sexy/comfortable, by all means, they should be allowed to wear those belt-skirts whithout being afraid that they can be raped.

Let us be feminine!

The other topic that upset me was cancelling the school proms, because it puts too much pressure on young girls and not everyone can be equal at the prom. I don't think it's okay to cancel the proms. Don't you think it was nice to get all dressed up for the prom? It's a nice memory for lifetime. I wasn't one of the popular or pretty girls, I was just one avarage 17yrs old girl and I never thought that someone will look better than me (I mena this was not a problem for me). There is always someone who is prettier, has more expensive dress, nicer hair, cooler shoes or is just more popular. That's life. So they choose a "king" and a "queen". So what? If a crown makes someone happy, give them happy. We have to deal with all kinds of kings and queens for the rest of our life. High school "queen" should not make us feel bad about ourselves. It's just a crown, not a Nobel price.

I do agree that things are getting out of control when it comes to competing with each other (who arrives with bigger limousine and who has custom made Chanel dress), but let us start by changing the attitude of young people. It doesn't help them if we cancel things. Real life is not about cancelling or being equal (remember communism and how that worked out?), think about the dissapointments in life if we raise our children in a "pink cotton bubble". 

We don't need to take away the plesure of being a woman, dressing up and having fun with the girly things. If we want to change something let's start from ourselves. Everythings starts from home. We do not need to raise our children with the knowledge that no matter what we have to be better than our neigbours. We don't have to, we need to do as good as we can and can afford. And teach our children that that is no reason to tease others. And you know what - there is no point of competing in who's better. No matter what you do, someone somewhere is better, or thinks he/she is better, anyway. 

Let's learn how to be happy and satisfied with ourselves.

Millistel juhtudel me kadedad oleme?

Ma sain aru, et praegu peaks kõik blogijad (jälle?) pooli võtma, et selgeks teha, kes on parem, kas roosamannatajad või minusugused või veel mingid kolmandat tüüpi blogijad. Ma pooli võtta ei viitsi ega hakata arutlema, kes kellest parem olla võiks, sest olgem ausad, kõik me blogijad oleme üks edev punt ja üheksal juhul kümnest peame me niikuinii end kellestki teisest paremaks. Või isegi kõige paremaks. Nii et mis siis ikka arutleda ja analüüsida, vaatame lihtsalt tõele otsa. Kas ma eksin? Lisaks sellele me kõik etendame ühel või teisel moel näitemängu, et oleks ilusam/traagilisem/põnevam/intrigeerivam - ja minu jaoks ei tähenda see sugugi, et tegu oleks millegi võltsiga või valetamisega, me lihtsalt ei ava end 100% või valime kui palju end avada. See on meie õigus. Soovitan lugeda ka seda ariklit Facebooki tausta- ja profiilipiltide kohta

Sama teemaga haakub tegelikult ka minu tänane mõte kadedusest. Millistel juhtudel me oleme kadedad? Mu 70-aastane soomlannast sõbranna ütles näiteks, et tema on ausalt kade mõne teise soomlanna peale, kes Norras paremini ühiskonda sisse on sulandunud, sest eeldused on neil mõlemal olnud samad, kuid ühest näiteks sai kohalik kuulsus (kohaliku ajalehe kolumnist), teine aga jäi välismaalaseks. "Ma olen küll nende peale kade ja siis ma püüangi leida enda lohutuseks asju, mis mulle nende juures ei meeldi," ütles ta. "Kole kampsun või üldse halb maitse, halb juukselõikus või ükskõik mida negatiivset," lisas ta.

Tal on ju tegelikult õigus. Mõtleme kellegi peale, kes meile ei meeldi. Kas põhjus võib olla selles, et me oleme kadedad? Ja see ei pruugi olla selline pahatahtlik kade, kui endale kadeduse põhjus selgeks teha siis võib sellest saada hoopis eluterve konkurents. Näiteks olen mina kade ühe käsitööpoe peale - nad on suutnud end turul nähtavaks teha, on klientide poolt palavalt armastatud ning võiksid põhimõtteliselt elada rantjee elu. Ma olen kade, aga sellises heas mõttes, sest see annab mulle motivatsiooni pingutada, saada sama heaks või veelgi paremaks. Eluterve konkurents. Kuigi ma leian ka ikka enda lohutuseks nende kohta midagi negatiivset öelda, ei läheks ma kunagi neid kuhugi anonüümselt kommenteerima või laimama või mustama. Nii kade ma pole.

Ma olen kade ka paari blogija peale (intriigide vältimiseks ütlen, et need ei ole Eesti blogijad). Kade selle peale, mis nad on saavutanud. Nii nagu ütles mu soomlannast sõbranna enda kohta "eeldused on meil ju samad, aga ühe kontole tiksub aastas miljon, teise kontole paarsada eurot".
"Ma usun, et mingil määral on kadedus edasiviiv jõud," ütlesin ma oma sõbrannale. Ta nõustus, et kadeduse abil on võimalik edasi liikuda ja lisas siis: "Aga ära unusta, et kui sa oled lõpuks edu saavutanud, siis pead sa leppima ka sitavalanguga,sest siis on inimesed sinu peale kadedad ja kõik ei ole heatahtlikult kadedad." Tal oli jälle õigus.

Nüüd ärge palun saage minust valesti aru. Ma ei ole üks neist, kes kaagutab, et "ah sulle ei meeldi need pikad kunstküüned ja üüratu dekolteega kleidid, sest sa oled lihtsalt kade". Peale kadeduse on ka erinevad maitsed, maailmavaated, arvamused. Alati ei pea see kadedus olema.
On inimesi kellele sa lihtsalt ei meeldi. Minule ei sümpatiseeri Evelin Ilves, ausõna lihtsalt on nii ääretult ebasümpaatne, eriti nüüd märtrina. Samamoodi ei sümpatiseeri mina kõigile, lihtsalt olen ääretult ebasümpaatne ja kõik. Ma saaame sellega leppida või mitte. Mõelda, kas selle taga on kadedus või midagi muud.

"Inimestel peabki üks vihkamiseobjekt olema," rääkis mu 70-aastane sõbranna edasi, "see teeb elu lihtsamaks. Keegi, keda peksta ja kritiseerida." Ka siin oli tal õigus. Ma tahaksin öelda, et mina ei vihka kedagi. Vihkan küll. Ma vihkan ühte inimest, kuid ma ei hoia sellest vihkamisest kinni, ma ei soovi talle halba, ma ei soovi talle üldse mitte midagi, peale selle, et ta kunagi minu koduuksest sisse ei astuks.
Ja nii nagu mina vihkan teda, vihkab ilmselt kusagil keegi teine mind, nii nagu mina olen kade kellegi teise peale, on keegi kade minu peale. Parem ei ole meist kumbki. Me oleme erinevad inimesed erinevate maailmavaadetega.
"Kogu selle kadeduse ja vihkamise juures on üks hea asi," lõpetas mu sõbranna meie vestluse. "Hea on see, et kõik inimesed ei vihka ja ole kadedad ühe inimese peale. Vot see oleks alles raske koorem kanda."

Minu 70-aastane sõbranna on (elu)tark naine. Kade. Nii nagu mina ja ilmselt ka sina. Sa pole kunagi kade olnud? Sellisel juhul sa lihtsalt valetad, meile ja endale. Me kõik oleme kadedad olnud ja mitte tingimata vaid heas mõttes kadedad, lihtsalt kadedad, et kellelegi on midagi, mida meil pole ja õnnest just puudu jääb. Näiteks iPhone kuuest.

Pekki, ma ikka olengi vanamutt /Gosh, I am old!

Ma olen ka varem juba rääkinud oma vahetusõpilase aastast (näiteks siin). Ma saan aru, et tänasel päeval tundub jabur, et ma pean seda millekski eriliseks, kuid tol ammusel ajal oli see tõesti suur asi. Nii olen ma üsna tihti nostalgiline ja mõtlen selle aja peale. See kole kole Rotary jakk, millest ma midagi kuulnud polnud, kohtumised uute ja huvitavate inimestega, sõbrad üle maailma kogu eluks ja kindlasti ka laiem maailmapilt. Mis te arvate palju ma Norrast 16-aastasena teadsin? Miks ma sellest kõigest jälle räägin. Vana lugu ju juba. 

Täna helistas mulle Estelle, kellega me ühel ajal vahetusõpilased olime. Ta on eriline aktivist (oli seda ka siis) ja üks selle telefonikõne põhjustest oli vahetusõpilaste kohtumine 2017.aastal. Sest siis saab meie vahetusõpilase ajast 20 aastat. Kui ta selle lause välja ütles, hakkasime me mõlemad naerma. Me tundsime end nii paganama vanana. Sest kuidas muidu saaks sellest kõigest 20 aastat möödas olla. Estelle lisas, et ta tundis end eriti vanana kui mõnda aega tagasi ühelt vahetusõpilaselt küsis, kuna too sündinud on. Kui ta sai vastuseks 1997 tundis ta end vanana. 1997.aastal olime meie vahetusõpilased Norras. 

Ma lähen nüüd uurima, kas me saaksime kohtumise korraldada Harladvangenis, kus me kõik koos keelelaagris olime. "Landevei led meg hjem..." on laulusõnad, mis mulle sellest laagrist kõige enam meelde on jäänud. Ma ei tea, miks me seda laulu seal laulsime.

I have talked about my Rotary exchange student year many times (for example here). I understand that today a year abroad is nothing, but back then it was a big deal. I am often nostalgic and think about the year that probably changed me a lot. And about the ugly ugly Rotary jacket, which I had never heard of before, meetings with new interesting people, friends for life all over the world and a bigger picture of things;) 

Why do I again talk about this old thing? Today I got a call from Estelle, who was also exchange student the year I was in Norway. One of the reasons for this call was organizing a reunion next year. It's 20 years in 2017 since the time we saw each other last. When she said it out, I felt old. How is it possible that it is 20 years already. It cannot be possible. I feel like 20. Okay 25.  Estelle added that she felt old when she asked a Rotary exchange student when she was born. When the answer was 1997 she started laughing. 1997 was the year we were exchange students.

I will now contact Haraldvangen to see if we could have the reunion there. It is the place where we first met to get to know with other students and learn Norwegian. I remember we sang a song with lyrics "Landevei, led meg hjem" a lot. Why? I don't remember.

Sel ajal kui ma tugitoolis istusin

... nii ei alga ilmselt ükski põnev lugu. Seepärast algavad kõik minu seikluste, takerduste ja ebaõnnega seotud lood hoopis ühe teise lausega. "Siis kui me Rootsi läksime". Mäletate seda autoga teele jäämise lugu? Ei mäleta? Aga palun. Ma värskendan teie mälu. Viimati kui ma Idaga paar nädalat tagasi Rootsis käisin, ei saanud ma kütuse eest maksta. Ja seekord...

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et meie hommik (?) algas 3:59. Ida arvas, et selleks ajaks on uni juba täis magatud (olgu öeldud, et magama läks ta kell pool üheksa). Nii oli meil poole kuueks näiteks vaadatud telekast "Die Hard2".
Tegus hommik jätkus rongisõiduga Oslosse ja tööalase kohtumisega. Ma loodan, et ma lõin kõik jalust oma "mombie-look´iga", sest kella kaheteistkümneks nägin ma välja just nii hurmav. Raske uskuda, et ma olen kõigest 34, eksju? (Kaks aastat magamatust on teinud oma töö)

Stockholmi rongis jäi minu suureks rõõmuks Ida kohe magama, ma ise pigistasin ka silma kinni. Ja lootsin magada, aga magamine ilmselt ei kuulu enam minu privileegide hulka, sest samal ajal kui Ida rahulikult nohisedes põõnas, oli loomulikult meie kõrvale istuma sattunud paarike, kus tai naine süüdistas oma rootslasest meest "kontolt 30 000 krooni raiskamises ja lubas mehe emale kõik ära rääkida" (mees muidu oli nii 55-aastane).
Ida põõnas üle kahe tunni ja mina olin rõõmust ogar, et meil oli Stockholmini jäänud veel vaid 1,5h sõitu. Sellise lühikese maa sõidab Ida ilma igasugu probleemideta ära.
Kas ma mainisin sõna "probleem"? Jp, sest olgugi, et Ida ei valmistanud probleeme, algasid probleemid just umbes täpselt siis. Selgus, et rongi teele oli kukkunud elektriliin ja rong edasi ei sõitnud. Rongi asendati bussiga, mis pidi meid viima järgmisse rongijaama, kust reis Stockholmi poole pidi jätkuma. Ma jätan vahele sekeldused bussiga, sest järgnevate sekelduste kõrval on need marginaalsed.

Laxa jaamast pidi rong minema "mõne aja pärast" nagu meile teada anti, aga see oli veel täpsustamisel, mida "mõni aeg" tähendas. 15 minutist sai kiiresti 5 ja see tegi ju kõik rõõmsaks, sest tänu bussidega asendamisel oli reis juba üsna korralikult pikemaks veninud. Loomulikult ei olnud mingit infot selle kohta, milliselt kolmest rajast meie rong läheb. Inimesed jagunesid kolmeks. Oli 50/60 võimalus, et me oleme õige raja ääres ootamas.

Mingil hetkel selgus, et rong Stockholmi läheb tõesti kolmandalt rajalt, kus meiegi ootasime, kuid segadust külvasid sellelt rongilt maha tulnud inimesed, kes hüüdsid, et ärge rongile minge, buss viib edasi. Esimese hooga ei taibanud me ära, et nemad ju ei teadnud, et see rong, mis nende sõidu Oslo poole siinsamas katkestas, pidi meid edasi (tagasi?) viima Stockholmi. Järgnes jälle natuke siia sinna jooksimist, sest keegi ei tahtnud ju kuhugi pärapõrgusse maha jääda. Oleks veel ilus soe suveilm, aga kui väljas ikkagi krõbe pakane, siis on eelistatud tubasemad seiklused.
Peale mõningat ootamist ütles hääl valjuhääldis, et tegu ON õige rongiga. Me jäime istuma ja ootama. Ja me OOTASIME, pool tundi hiljem hakkasid inimesed närviliseks muutuma, helistati ja uuriti ning püüti leida rongi personali. Rongis ei olnud kedagi peale reisijate. Tekkis natuke vale pööre tunne. Ma isegi ei tea, kust ja kellelt see info tuli, aga mingi hetk levis mööda vaguneid info, et rongijuht olla kogemata vale rongi/bussiga edasi sõitnud. Seepeale hakkasid inimesed helistama SJ klienditeenindusse, et aru pärida. Klienditeeninduse vastused süvendasid vale pöörde tunnet. Sellest rongist ega asukohast ei teadnud keegi mitte midagi. Me olime nagu paralleelmaailmas vangis.
Palve peale teise rongiga kontakti saada, vastati klienditeenindusest, et nad ei taha reisi ajal töötajaid segada. Nii me siis ootasime. Umbes tund aega hiljem leiti rongijuht ja reis jätkus.

Vahemärkusena ütlen, et Idal otsustas kaks korda järjest number kahte mähkmesse teha (mida ta ei tee praktiliselt kunagi, veel vähem kaks korda järjest) ja mul olid mähkmed otsas. Nice! Aitäh, beebiga reisijale, kes mu hädast välja aitas.

Kuna inimesed olid juba igasugu rongidest maha jäänud, hakati neile organiseerima taksosid ning busse. Seegi ei läinud viperusteta. Ühte peatusse kutsuti vastu taksod, kuid siis selgus, et seal ei saa siiski peatuda, sest pole vaba perrooni. Me hakkasime juba nalja heitma, et tea, kas Stockholmis ikka on vaba perroon, või tuiskab rong sealt ka edasi.  Mul hakkas juba vagunisaatjast kahju, kes kogu aeg pidi muutuvat infot reisijatele teada andma.

Kaks ja pool tundi hilinemisega jõudsime me lõpuks ometi Stockholmi. Reisijad soovisid teineteisele viperusteta koju jõudmist ja soovitasid järgmine kord piletit tellides vaadata, et ega ei tule kuhugi panna linnuke kui soovid reisi koos rongijuhiga. Võimalik, et see tuleb lisatasu eest ja piletit  telllides jäi meil lihtsalt vajalik linnuke õigesse kasti panemata;)

Algas uus seiklus. Meie Idaga ootasime väljapääsu ees, kus oli suur kiri Centralstation ja paistis Radisson hotell, ning emme oli samasuguse koha peal. Üksteist me siiski ei näinud. Kui emme oli paar tiiru ümber raudteejaama teinud ning meie samuti, saime me aru, et ühesuguse kirjeldusega sissepääse on (vähemalt) kolm. Pool tundi hiljem saime me lõpuks ometi kokku.
Mul hakkas matkast kopp ette saama ja ma mõtlesin, et millisele produktsioonifirmale peaks helistama, et pakkuda neile välja üks reality ( te ju ikka saate aru, et ma teen nalja, onju?). Meie elu kipub nii tihti võtma reality mõõtmeid. Ma sobiks reality staariks suurepäraselt, sest nagu ma aru saan, siis paljude jaoks olen ma piiritult ebameeldiv ning inimestele meeldib alati neid ebameeldivaid tegelasi foorumites "peksta".

Aga teate, mis on kõige naljakam? Ma ei ole selliste viperuste pärast sugugi pahane või endast väljas, isegi kui "kopp kipub ette tulema". Mulle isegi natukene meeldivad need viperused. Nende kirjapanek on omamoodi kroonika, er kunagi rääkida, et ükskord kui me Rootsi läksime... Ja samas on see ka teadaanne kõigile, kel ellu natuke seiklust vaja. Tulge minuga koos reisile. Uskuge mind, igav teil EI hakka. Ma vist tõmban sekeldusi ja seiklusi ligi