Tuesday, November 19, 2013

Maapealne põrgu

Just nagu eilne päev ei olnud veel piisavalt halb, otsustas ka preili Britt Ida meile esimest korda näidata, mida selline inglinägu tegelikult ka korda saata suudab. Nii otsustas ta lohutamatult ja pea lakkamatult nutta pea viis tundi järjest. Õnnis vaikus saabus vaid siis kui teda toas ringi jalutades süles kussutada, enda vastas rinnal hoida, süüa anda või massaaži teha, kõige pikem vaikusepaus, mil me Marekiga nagu kaks elavat laipa voodisse kukkusime, kestis lausa pool tundi. Ja siis hakkas kõik otsast peale.
Vahelduva eduga käisime me Marekiga närvis ära, mina suutsin nutta, me suutsime üksteist süüdistada. üksteisele nähvata ja üksteise peale häält tõsta. Samal ajal olime mures Britt Ida pärast. On need ikka gaasivalud või on tal midagi muud tõsisemat häda. Kõik viitas siiski gaasivaludele. Jätkasime kussutamist, masseerimist, kõigutamist ja kiigutamist. Ei midagi. Britt Ida vaatas meile otsa silmadega, mis olid suured kui öökullil ja ei olnud nägugi, et tahaks magama jääda. Magama tahtsime jääda meie, kuid polnud lootustki.

Ja just siis kui me olime valmis riidesse panema, et haiglasse sõita, käis puuks! ja meile endalegi uskumatul kombel saabus vaikus. Britt Ida jäi magama! Meie ka. Magasime kolmekesi voodis krõnksus nagu kirbukaupmehe koerad ja me Marekiga ei julgenud hingatagi. Kas tõepoolest saabus vaikus? Kas kõik sai läbi? Selleks korraks.
Britt Ida pani tõeliselt proovile nii minu kui Mareki närvid, meie omavahelised suhted ja noh ma ei tea, abielu.  Ainuke positiivne kogu selle absoluutselt mittepositiivse loo juures oli see, et ma sain magada oma voodis (muidu magame me Britt Idaga teises toas, et mitte Marekit öösiti üleval hoida). See oli hea tunne!

Nüüd hommikul ei suuda me kumbki uskuda, et selline inglinägu suutis valla lüüa  maapealse põrgu. Ma kohe kardan uut sellist nutuhoogu. Oeh, oligi teine liiga kaua liiga hea laps olnud. Ma juba hakkasin mõtlema, et imelaps või midagi:)

 Isver, saaks ta juba rutem suureks. Aga ta pole veel 1-kuunegi...

16 comments:

  1. Meil õnneks ei ole küll ükski lastest totaalsetes gaasivaludes olnud, ent praegusel titel nad tahtsid tulla. Kõige efektiivsemalt töötas uue söögi peale saamine - sest siis tuli muu vana kraam eest ära saata ja sellega koos tulid valude allikad ka. Iseenesest on see kõige kergem meetod, mida proovida lapse aitamiseks - ehk aitab uute üllatuste korral teilgi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Proovisime, leevendust pakkus, aga päris valu ära ei viinud

      Delete
  2. Meie omal töötas Espumisan (see, mida 8 tilka peab andma) - andsime enne iga toitmist ja siis puuksutas nagu vana mees, Magus banaanimaitse meeldis talle ka. Ja siis selline asend ka, et istud ise, jalad konksus kuskile toetatud ja paned lapse näoga enda poole oma jalgadele krõnksu (et tema jalad on su rinna peal) - me kutsusime seda asendit kaka-asendiks - kaka, puuksud tulid kõik välja, no ja last imetleda sai ka:)

    ReplyDelete
  3. Kui laps suuremaks saab - hakkab keerama, roomama, püsti ajama end ja lõpuks käimagi, siis mõnikord hakkad soovima, et oleks siuke pisike punn, kes muud ei tee kui siputab. Oma kogemus räägib :D

    ReplyDelete
  4. Minu poeg alustas kisakooriga juba teisel elupäeval, õigemini ööl :) Kuna ta saabus keisrilõikega, siis oli mul endalgi päris ebamugav ja valus olla ja siis üritasin teda haiglas öösel muudkui kussutada, aga miski ei aidanud. Lõpuks saatsin lapse ämmaemandaga ära, et saaks pisut magadagi. Järgnevalt proovisin 4 kuu jooksul kõikvõimalikke gaasirohtusid ja võin öelda seda, et ükski ei teinud imesid, sest nende toimeaine (simeticon) on kõigil sama. Vahe on ainult kontsentratsioonis ja soovitan võtta selle, kus tuleb kõige vähem tilkasid korraga manustada. Ma alustasin Espumisaniga, mida pidi siis 15 tilka panema ja usu mind, öösel telefonivalguses lusika peale tilgutamine ja samal ajal röökimise talumine oli kohutav. Ma ei mäleta enam, kas Sab Simplex, või milline see neist oli, kus piisas 3 tilgast -- palju valutum ja kiirem manustada :)

    Alguses ei aidanudki vahel muu kui lasin poisil seni kisada kuni ta lihtsalt noodi pealt vajus unne, karjumine oli justkui lõigatud, sest ta väsis sellest ära. See toimis muidugi ainult alguses. Hiljem kui ta vanem ja vastupidavam oli, siis võimlesin temaga öösiti, muudkui jalad krõnksu kõhu peale ja "pumpa". Esialgu ta koopereerus hästi, lõpuks oli kopp ees ja viskas jalad pulka. Muidugi proovisin igasugu masseerimisi, soojakotte jne, aga nagu kõik emad mulle kinnitasid, siis aitab ainult aeg ja nii oligi. Iga söögikorraga algab ralli jälle pihta ja ravida seda ju ei saa. Torustik on roostes ja teeb kohutavaid hääli kui piim seal edasi liigub, nii kahju oli lapsest, aga tead, lõpuks see möödub ja siis peeretab nagu vana mees ;) Ma tean ülihästi, et see pole üldse lohutav, aga varsti on see möödas! Minu soovitus on see, et ära lase end lapse nutust muserdada. Tal on valus ja raske, aga see on üdini normaalne nähtus. Nutmine on ka absoluutselt normaalne ja vahel lihtsalt ongi vaja oma pinged välja nutta. Jaapanlased ütlevad, et mida kõvemini laps nutab, seda tugevam laps on ;) Tublid olete kogu selle kammajaa juures, mis veel lisaks lapsele igapäevaselt närve keedab..

    P

    ReplyDelete
  5. Tahtsin seda ka lisada, et praegu on poiss 2a ja väga rõõmus ja armas tegelane, hoolimata oma varajastest kannatustest ;)

    P

    ReplyDelete
  6. Ausalt öeldes, minu lastel ei mõjunud mitte miski. Valisin selle tee, et jalutasin laps süles mööda tuba ja vaatasin telekast erinevaid seriaale (öösiti tuleb ka päris häid). Ja üldiselt oli nutt kellast kellani, nt Laureen armastas öösel kuskil ühest kolmeni kisada, aga Rasmus tegi seda hoopis õhtuti (umbes 21.00-22.00). No ja lohutuseks sulle - kõigil on see nüüdseks üle läinud. :P

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma tahaks kohvi. Ja magada. Ja vaikset head last tagasi:)

      Delete
  7. Eveliis, aga topi nuttev laps riidesse ja vankrisse - meie oma rahunes õues suhteliselt kiiresi (tõsi, tal olid nutuhood vist pigem koolikutest kui gaasidest) - värske õhk peaks nad kiirelt magama panema. Katsetada tasub. Mul mees jalutas igal õhtul, sest plika nutuhood algasid umbes kella 18st - enne seda vankrisse ja õue, kui magama jõudis enne jääda, siis magas nutuhoo maha ja ei nutnud:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Õhtul on see vankriga väljaminek keeruline. Valgustus on vaid trepi ees, tiba kaugemal on nii pime juba, et ei näe näppugi suhu pista;) a päeval peaks küll rohkem õues viibima. Kui kodus ehitus läbi saab sel nädalal ja saame tagasi oma rutiini, siis lähme küll kärutama metsa vahele.

      Delete
  8. Mina mäletan ka selliseid nutuhooge kui mu laps veel selline väikene nööp oli ja siis ka iga kord ütlesin, et ma ei jõua ära oodata, millal ta suurem on. Kõik siis tänitasid, et oioi siis hakkad neid aegu tagasi tahtma. Nüüd ta ongi suurem ja endiselt ei taha neid aegu tagasi :D Mulle meeldib, et saan temaga juba suhelda ja ta saab minust aru. Minule see beebiiga ei sobinud, väikelapse iga on minu jaoks aga ütlemata vahva :)

    ReplyDelete
  9. Alustame algusest- mida sa eile ja üleeile sõid? Vaata menüü üle ja kõrvalda võimalikud gaasiallikad (nt leib, õun, kapsas, koogid, pirn, mullidega vesi, tsitrulised).
    Siis soovitan järgmisel korral end ja Britti paljaks võtta (ülakehadest piisab, mähe jäta jalga, sokid varvaste otsa), kõht-kõht kontakti panna ja sooja teki sisse mässida. seda saad ise kui Marek teha. Nii saab ka eduliselt magada nii voodis kui diivanil.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu menüü peaks kontrolli all olema, väga valin, mis suhu läheb:)

      Delete
  10. Kuigi tahaks ju loota, et enam pole vaja KUNAGI, aga eks me katsetame kõik soovitatud nipid läbi ja püüame kõik kolmekesi ellu jääda:)

    ReplyDelete
  11. Gaasid tulevad, kui tulevad, ja see on ränk aeg ja mõjub just nii, nagu sa kirjutad. Jõudu-jaksu, muud ei oska soovida.

    ReplyDelete
  12. sõbranna kasutas aga sihukest nippi, et ajas potis toiduõli soojaks, määris lapse kõhu ja selja sooja õliga kokku, pani keha ümber toidukile ja ootas. soe tegi lapsele mõnu ja gaasivalud olid natukene kergemad :)

    ReplyDelete