Tilluke Delisa & tassikoogid täna Arteris

Tubli tüdruk! Ma olen uhke, et mul selline pisike õde on. Tüütu ja vahete vahel ka oikuinärviajav, aga tegus ja tubli. 

Ma loodan, et ta ei lase end kommentaaridest heidutada, sest ikka leidub mingi grupp inimesi, kes kohe peab õelutsema. Nojah, aga eestlase lemmiktoit ongi ju teine eestlane. Mitte tassikook;)

Kus inimkatsed, kus toidukatsed

Diipi kaasa meid Britt Idaga eile ei võetud. Nii me siis tegelesime nende White Noise inimkatsetega. 

Ütleme siis nii, et õhtul suutis see veider sahin nutva Britt Ida magama panna mul süles, istusime arvutis ja kuulasime sahinat ning järgmisel hetkel magas äsja karjuv Britt Ida nagu ingel. Kuni ma ta sülest maha panin. Siis ei aidanud enam midagi. 

Järgmisena proovisin ma telefoni äppist tulevat tilu-lilu. Jällegi, süles hoides rahustas see tšiki maha, nii et ta vajus õndsasse unne, käed üle pea ja puha, aga nagu ma teda liigutasin, noh et jooks teed või käis wc-s või...

oli lärm lahti. 

Kuna kell hakkas lähenema üheksale ja näha oli, et Britt Ida tahtis juba magada, otsustasin ma ta päriselt magama panna. Mähe sai vahetatud, süüa sai antud, lapse silmad vajusid kinni ja siis algas põrgulärm, mis ei lakanud. 

Ma teadsin, et varsti peaks koju jõudma ka Marek ja seepärast püüdsin ma teha kõik, et laps enne magama saada. Et ta jälle ei tuleks ja ei leiaks mind stressis. Loomulikult see ei õnnestunud ning selleks hetkeks kui Marek koju jõudis olingi ma stressis. Ma teadsin, et ta ütleb mulle, et pean rahulik olema, aga andke mulle andeks, kui  kolm õhtut järjest neli tundi last süles kussutada ja rahulik olla, siis viiendaks tunniks tuleb tõepoolest ahastus. Nägu ei ole naerul ja väsimus teeb oma töö. Ma pean päev otsa kenasti vastu, sest mingid hetked annab Britt Ida ikka hinge tõmbamiseks ka, aga hilisõhtuks olen ma tõepoolest surmväsinud ja pahur. Mis ei tähenda, et ma last aknast alla hakkaksin viskama või midagi muud sarnast, ma lihtsalt olen äärmiselt kergesti ärrituv. 

Enivei...katsetasime siis jälle White Noise'i. Eks ma tahtsin Marekile näidata ka, kuidas see toimib. My ass!

Britt Ida karjus nagu ratta peal, mul endal tahtis silm vägisi kinni vajuda, imerohi ei töötanud absoluutselt. Mingit vahet ei olnud. Või noh, kui ma ta sülle võtsin ja süüa andsin ning White Noise samal ajal taustaks käis, siis ta kukkus küll ära, aga see oli ka kõik. Nagu ta voodisse enda kõrvale panime, püüdes teda siit ja sealt patsutada ja kussutada ja masseerida, läks nutt edasi. Ilmselt tegi tema inimkatseid meie peal, katsetades meie taluvuse piire. Ma ei teagi, kuidas ta lõpuks ära vajus, aga kella poole ühe ajal me siiski magama jäime, vähemalt ma mäletan, et siis vaatasin ma viimati kella. 

(Kas keegi oskab soovitada veel mingeid tõhusaid medikamente peale Espumisani ja Linex Baby? Võib olla saame me kõik siis natuke rohkem magada. Oma menüü olen ma ka üle vaadanud ja ma ei suuda nuputada, mis selles kasinas menüüs võiks gaase tekitada. Ma ei tea, mida ma sööma peaksin!)

Nii palju siis inimkatsetest. 

Samal ajal kui meie igasugu tilu-lilu katsetasime, katsetasid, proovisid ja timmisid poisid Diipi köögis jälle uusi roogasid. Katsed toiduga on ilmselgelt palju lõbusamad. Ja maitsvamad. Juba pildilt vaadates viivad need road keele alla, kas pole? Mul endal õnnestus Britt Ida jonnimise vaheajal maitsta ära küülikuleeme kõrvale pakutav porganipirukas ja magustoiduks ammustada pool tükki šokolaadikooki (mida ma ilmselt ka poleks tohtinud süüa, jah?). Ma ei ole väga suur šokolaadikookide fänn, aga see kook oli üle prahi. Toidud, nagu ma Mareki jutust aru sain, olid ka üle mõistuse maitsvad ja kaunid. Seda viimast kinnitavad allolevad pildid. 

Juba varsti (igaks juhuks sülitan kolm korda üle õla) saame me seda kõike ka teile pakkuda. Avada oma uksed, aknad ja südamed. Eile kusjuures sai Marek kolm kõne laua broneerimise sooviga ja mina kaks meili. Äge! Aga veel ägedam oleks kui me saaks need broneeringud juba ka vastu võtta. 

Inimkatsed

Kuna ma olen teleka-ees-istumise-ja-lutti-suhu-torkamise-maratonidest tüdinenud, siis ma ikka üritan Britt Idat omaette olema meelitada. Ärkvel olles see nii väga ei õnnestu, aga magada peaks ta ju ometi omaette oskama?
Sõber Dr. Google pakkus igasugu nippe, aga üks kõige huvitavamaid tundus olevat White Noise, mida kõik emad ühest suust kiitsid. Pidavat toimima nagu unerohi.
Otsisin siis minagi You Tube´ist selle imerohu üles ja katsetasin. Esimese 30 minutiga olin ma muidugi äärmiselt pettunud, sest tšikk ei olnud seda nägugi, et oma voodis magama jääks. Puhas petukaup mõtlesin ma.
Aga kui ma ta sülle võtsin, jõudis ta seal vaevalt kaks-kolm minutit ärkvel olla ja vajus ära, totaalsesse karupoja talveunne, ei ärganud ka selle peale, et ma ta voodisse paigutasin. White Noise'i panin taustaks mängima (mängis ca 40 minutit kuni arvuti aku tühjaks sai), aga tšikk magab ikka veel täiesti rahulikult. Juba kaks tundi.

Kas tegu on tõesti imerohuga? Või on see lihtsalt kokkusattumus ning  oma töö tegid ära tegelikult piimast täis kõht ja puhas mähe? No igatahes päris hea oli üle kahe päeva jälle teleka eest diivanilt  ära liikuda (uskumatu et ma seda ütlen:D)

Dr. Google ütles, et olemas on ka selline äpp. Otseloomulikult sikutasin ma mitu erinevat tasuta varianti endale telefoni. Et hiljem katsetada. Vaatame, kas toimib...

Tükike täiuslikkust!*

Ma ei teagi, kas ma olen midagi kaunimat näinud? Ma kohe tunnen, et me peame Britt Idaga end hommikul Diipi kaasa pressima, kuidagi ei jaksaks veel õhtuni oodata, et maitsta. 

Ja no mis meil siin kodus ikka teha! Mul oli plaan koristada, et mitte rohkem saada alloleva vestluse sarnaste vestluste pealtkuulajaks, kuid no kuulge... Kui valikus on koristamine ja selline kook, siis ei ole raske valikut teha, eks ju.

Vestlus,  mis meie majas mõned päevad tagasi toimus, oli järgmine: 

Väike armas tüdruk: Mis täpid need siin lendavad?

Täiskasvanud otsekohene mees: See on tolm!

Vat, kui puhas maja;)

* minu treenimata silma jaoks on makroon täiuslikumast täiuslikum, Toomas aga pole ikka veel rahul värviga. Vajavat veel timmimist:)

Pasta. Mitte ainult söögilaual.

Tädi Piibe saatis mulle lingi, kus on terve trobikond vahvaid jõulukaunistusi, mis on valmistatud kõige tavalisematest makaronidest. Mul on nii tahtmine proovida, kas ma ka hakkama saaks, aega ju justkui oleks. Kodune nagu ma olen:)

Aga preili Britt Ida on vôtnud endale nüüd nôuks mitte magada päeval. St et magab küll  hetke ja siis teeb jälle silmad lahti. Oleks et ta siis oskaks omaette olla, aga ei. Nagu silmad lahti, tuleb ka jonn. Koos vägagi preililiku puuksuga:) 

Nii  ma siis istusin eile temaga  seitse tundi järjest koos. Et teda rahustada. Kella kümneks kui ta ikka veel keeldus magamast, kuigi silmad vajusid kinni ja ta oli üleval olnud kella neljast alates, vajasin ma juba ise rahustamist. 

Ônneks jôudis lôpuks koju ka Marek, nii et ma sain sekundiks puhata. Kella üheks saime me lôpuks magama. Kôik kolm.

Täna olen ma läbi nagu läti raha. Mis meisterdaja ma siis veel olen. 

Ohh, seda elu koos titega! Pole siin midagi, et täna plaanin seda ja seda ja seda teha:) 

Vanaemad-vanaisad, lennake nädalavahetuseks platsi!

Otse köögist

Ma ei oskagi midagi öelda. Pilt räägib enda eest. Varsti saate ise maitsma tulla! 

Veider

Eile kui me, Britt Ida turvahälliga käeotsas, kohtumiselt kohtumisele tuiskasime, hakkasin ma mõtlema, et kas pole veider, et kui hakkasime Diipiga (siis me muidugi ei teadnud, et koha nimeks Diip saab) tegelema, ei teadnud ma veel isegi seda, et ma rase olen; veidike hiljem mõtlesime me, et küll on äge suvel avada, et siis ma pole veel padurase ja paistes, et saan oma suure kõhu ja roosa kastekannuga Diipis ringi tuisata ning lilli kasta; veel hiljem mõtlesime, et huvitav, kas juhtubki nii, et samal ajal kui mina sünnitan, peavad teised Diipis avamispidu; veidike veelgi hiljem oli mul hea meel, et avamispeoks näen ma juba oma varbaid, et kogu sünnitusõudus oli juba minevik; ja nüüd, 11 kuud hiljem, kui Diip hakkab lõpuks uksi avama, on Britt Ida juba kuu aega vana. Kuu aega vana, aga juba nii palju käinud ja näinud, või noh, kas ta just midagi näinud on, aga üle elanud igal juhul.

Päev otsa põõnas Britt Ida rahulikult, ilmselt piimakoomas, Diipis diivanil ning nii uskumatu kui see ka pole, pidas ta vastu ka õhtuse nõupidamise juristiga ning korteriühistu koosoleku. Naersime, et kunagi kui ta juba rääkida oskab, saab ta teiste tittede ees kelkida, kuidas ta juba neljanädalaselt ettevõtte argitoimetustes kaasa lõi.

Nagu aru saate oli eile meil eile kohtumine korteriühistuga, kus meile seatud tingimused uuesti hääletusele pandi. Kuna ma ei osanud ju teada, millises toonis see kohtumine möödub ja millise pöörde see võtta võib, siis oli meil seljataguseks kaasas ka jurist, liiga palju oli mängus, et mütsiga lööma minna. Me olime korralikult ette valmistunud. 

Tuleb tunnistada, et ma olin nii ühistule kui ka juhatusele liiga teinud, sest 98% inimestest olid äärmiselt positiivsed, sõbralikult meelestatud ning isegi toetavad. Oli paar inimest, sh ka meie "sõber" juhatuse esimees, kes lihtsalt vaidlemise pärast jätkas ikka vaidlemist, kuid sai lõpuks siiski paika pandud. Isegi siis kui ühehäälselt olid ühistu liikmed restorani poolt hääletanud, raius ta edasi, et me alustasime oma tegevust vastupidi, et nii polnud korrektne, et mis sellest, et nüüd on kõik korrektne, et nii ikka ei saa. Õnneks ei kuulanud teda keegi ja tundub, et kõik osalejad said aru, et ta lihtsalt ajab kiusu kiusu pärast, pealegi veel valede faktidega.

Nalja sai muidugi ka natuke. Näiteks ventilatsiooni kohta tekis jälle küsimus, et kuidas me ikka tagame, et see kõrvalolevaid kortereid ei sega. Kui selgus, et ventilatsioon on kolm päeva täisvõimsusel juba töötanud ning keegi pole sellest arugi saanud, tekkis vaikus, keegi ei olnud isegi enam huvitatud sellest, et oma korteris mürataset mõõta. Ja me olime selle ümber jahunud kuid!
Nagu ma mainisin olid korteriomanikud ühehäälselt restorani poolt, kuid pool tundi hiljem avastas keegi tarkpea, et kas võiks seada sellise tingimuse, et korteriomanikud võiksid hääletada kui nad restorani vastu peaksid  olema. Kuidas? Miks? Kas nad siis esimese hooga ei saanud aru, et nad just hääletasid restorani poolt? Ei ole ju nii, et iga poole tunni tagant hääletatakse uuesti.

Koosolek oli pikk, intensiivne, mingil hetkel isegi täitsa kuum, nii et ma arvasin, et meie "suurim sõber" ning Marek lähevad karvupidi kokku, kuid see vastuseis lõppes kiiresti, sest meie "suurimal sõbral" ei olnud lihtsalt toetust ega ka seljatagust faktidega.
Positiivsest õhkkonnast ja otsustest hoolimata teeb mind kurvaks fakt, et juba juunikuus kui me Marianiga käisime oma restoraniideed tutvustamas, et nõusolek saada, pakkusime me ise välja, et meil pole midagi selle vastu, et ühistu vaatab mingi aja möödudes üle, kas Diip täidab kõiki seatud tingimusi ja ettekirjutusi ning käitub nii nagu oleme lubanud. Viis kuud hiljem jõudis ühistu samale otsusele. Miks see kõik nii kaua aega pidi võtma? Veider.

Igatahes. Oli mis oli. Täna valmivad Diipi köögis esimesed toidud. Ahh, kuidas ma loodan, et Marek toob head-paremat proovida  ka oma aplale kaasale!

Ja teate, mis veel. Ma lubasin endale eile klaasi veini. Ka see oli veider tunne. Väga veider.

Eile said tellitud ka Diip aknakleebised. Muide, kas kellelgi pole käppa sees Marimekkos, et saaks mingit jube head soodukat? Me otsime kardinakangast, ükski pole nagu päris see, Marimekko käib aga üle jôu.

Miks on nii...

...et iga kord kui ma ütlen, et Norras elades käisin seal koolis, teevad inimesed suured silmad ja küsivad: "Koolis? Tegelt?"
Ja kui siis jutu käigus selgub, et kõige pealt käisin aastakese vahetusõpilasena keskkoolis, siis õppisin aasta høgskole`s kunstiajalugu ning lõpuks ka Oslo ülikoolis kolm kuud põhjamaade kirjandust, lähevad nende silmad veel suuremaks, aga rohkem ei ütle nad midagi.

Kas põhjus on selles:

- et kõik, kes natuke Eestist eemal on olnud, peaksid ilmtingimata olema töötanud maasikakorjaja, kalkunikitkuja, ehitaja või pesutriikijana?
või

- näen ma nii rumal välja, et on imekspandav, et ma üldse koolis olen käinud?

Ma mäletan ka, et kunagi ammu, kui ma kandsin veel vaid miniseelikuid ja übekõrgeid kontsi ning mu huuled olid alati punaseks värvitud, vaadati mind samamoodi. Ülikooli sisseastumiskatsetel näiteks. Ja pärast arutati, et huvitav, kes küll võiks olla see Eveliis, kes kõige parema tulemuse sai. Loomulikult ei tulnud keegi selle pealegi, et mind välja pakkuda. Alles hiljem, kui nimed ja näod kokku viidi, vaadati mind jälle suurte silmadega. Tartus ülikoolis käies oleks ma ilmselt pidanud kandma hoopis suurt salli ja maani lohisevat märssi, et sisse sulanduda:D
Lisaks sellele mäletan ma veel üht vestlust, kui hakkasin töö juures rääkima ühest ülikooli loengust. Selle peale vaatas meesterahvas, kellega ma vestlesin, mulle sügavalt silma ja küsis: "Sa oled koolis käinud?"

Jah, kujutage ette, ma olen koolis käinud:) Aga miks see nii on, et see kõiki (okei, väike minulik liialdus) imestama paneb? Samal ajal kui internetist on leida inimesi, kes räägivad, et neid huvitab kunst ja kirjandus ning kui küsida, et kes on siis lemmikud, vastavad nad: "Ei noh, selles mõttes, et mulle endale meeldib joonistada ja kirjutada."

Ma ju ütlesin

Mul on kodus tark ema, kes arvab, et laps ei saa piisavalt süüa ja tark mees, kes arvab, et laps on kogu aeg näljane. Vahepeal hakkasin ma ise ka kahtlema, et mine tõesti tea, aga...

Täna käisime me arstil. 1-kuune Britt Ida kaalub 4500g (matemaatika on mul nõrk ja  ega ma arvutada viitsigi, aga sündides kaalus ta 3628g, nii et isegi liitmata-lahutamata on selge, et kaalus kosub ta nagu mühiseb) ja on 57cm pikk (7cm pikem kui kuu tagasi).

Pole siis ime, et teda käe otsas tassida nii raske tundub ja et pooled kandmata riided juba väikesed on:)

Ühtlasi on pisikesest Idast saanud veel avamata Diipi esimene püsiklient.

Talle tundub siin meeldivat. Mulle meeldib ka. Kui veel uksed ka lahti saaks. Täna saame jälle targemaks. Muidu jäämegi vaid selliseid kõnesid saama: 

 " Eveliis, kus te olete, ma ei suuda seda kohta üles leida, siin on mingid uued majad, kus akendel on kiled.Kas olete teisel pool teed? Me tulime sööma ......" 

Aasta Ema... Jälle;)

Teen hommikul unise peaga FB lahti ja vaatan esilehel üht pilti. Nii tuttav beebi! Vaatan, et näe, Marek ka pildil. Ja siis saan aru, et pildil on ju oma laps!

Poes tundsin oma lapse nutu kaugelt ära, aga pilti vaadates pidin mõtlema, et kust ma seda titte küll tean:)

Sünnipäevane pühapäev

Britt Ida Loviisa sai täna ühekuuseks. Selleks puhuks riietasime lapse roosamannavahtu, et juhul kui tast peaks tulevikus punkar vôi maadleja tulema, et ta siis saaks meile ette heita, mida me talle selga toppisime siis kui ta enda eest seista ei saanud. Marek pühkis silmist öise magamatuse ja ma ise sain korraks selga piimalôhnatud ja -plekitud riided. Herta-Loore tuli külla vanemate ja tordiga ning Efka vôttis kaasa fotokaamera. 

Oli selline sigimist-sagimist ja pildistamist täis sünnipäevane pühapäev.

Diipi kaemas

Käisime täna Diipi kaemas. Kôik on juba nii ilus. Isver, kus ma ei jaksa ära oodata, kuna me uksed lahti saame teha. 

Viimastel päevadel on olnud segamini nii positiivseid kui ka häirivamaid uudiseid. Lôpuks saime me teada ka pôhjuse, miks korteriühistu meie peale nii verine oli. Arendaja esindaja, kes oli alguses meie vestluste vahendajaks, ei edastanud pooltki informatsiooni ja kui edastas, siis poolikult vôi lausa valesti. 

Aga koht ise on tôesti juba imekaunis. Isegi kui ma ise pean seda ütlema. 

Tusatuju

Britt Ida oli eile ôhtul jonnitujus. Ma ei saanud teda kuidagi magama, Marek tuli päeva päästma, mille peale ma ärritusin. Ses môttes, et kas ma siis ise ei saagi lapsega hakkama, et teda tuleb kogu aeg mu käest päästa, et Aasta Ema tiitlist ma ilmselt unistada ei vôi, isegi Jamie Oliveri "Super Mum" tass tuleks mult ära vôtta. Ma olin tusatujus ja pahur, mulle tundus, et Marek heitis mulle ette, et ma ei oska lapsega hakkama saada. 

Nutvat Britt Idat tuli lohutama ka emme. Lôpuks jäigi nii, et kui Britt Ida veidi rahunes, jäi ta emme juurde, et me Marekiga saaksime veidi magada. Iga kord kui kuulsin altkorruselt lapse nutuhäält, môtlesin ma, et mis ema ma olen? Teised saavad üksi hakkama, aga mul on vaja nii palju abikäsi. Emaks sobimatu ûhesônaga, jôudsin ma järeldusele. 

Ma raiusin Marekile, et pole väsinud ja keeldusin magama minemast, samal ajal jôudsid mu môtted jälle avariini ning ma tundsin jälle süümekaid. Et kuidas ma ometi niimoodi sain lapse elu ohtu seada, et kas meil seda kôike veel vaja oli. Ja ma nutsin. Jälle. 

Lôpuks ei jäänud Marekil muud üle kui mind nagu last teki alla toppida. Silmad kinni ja magama, käsutas ta. Marss! Ja ta lohutas mind unele, selga silitades, just nagu väikest last. Kaisukaru pani ka kaissu. 

Ma jäin magama. Britt Ida samuti. Kôik oli  jälle korras. Ma loodan, et ma suudan varsti selle jubeda ônnetuse unustada. Kôik läks ju lôppkokkuvôttes hästi.

Haiglast sain ma ka teada, et teise auto juht haiglasse jäämist ei vajanud, aga ma ei saa kusagilt tema kontakti, et otse küsida, kuidas ta end tunneb. Tahaks kindel olla. Rahulikum oleks olla.

Ruudolfi jonn

Kui nüüd kogu seda kolmapäevast lugu veidike musta huumori külje pealt püüda vaadata, siis ma tean, miks ma avarii tegin. Puhtalt Ruudolfi jonnist. Sest kas ma mitte ei ole ise öelnud, et seni kuni meie majas on Ruudolf ei saa meil olema kaminat?

Kas mitte ei ole see meie armas ja truu Ruudolf, kes nii tulihingeliselt kaminaid vihkab, et ta mitte üks, vaid mitu korda on kaminaraha ise "ära söönud"?  Aga just kolmapäeval ta ju nägi (ma muidugi ei saa aru, kuidas ta läbi maja nägi, aga kahtlustan kergeid selgeltnägija võimeid), et majja on tekkinud kamin, mis sellest, et veel veidike välist kõpitsemist vajav, et paremini majaga ühte sulanduda, aga kohal see kamin oli ja mis kõige hullem, selle eest oli ka makstud. Ruudolf oli seekord hiljaks jäänud.
Ja nii ta siis otsustaski puhtast mehelikust jonnist, mis saab siis kui tema asemel kamin valitakse.

Ruudolf on üldse üks jonnakas meesterahvas olnud, pole siis ime, et seekordne temast "üle astumine" tal harja nii punaseks ajas. Mis mõttes, et temal juba pikemat aega vajab üks ja teine varuosa vahetamist, aga ei, tema asemel valitakse kamin. Kas ta oma jonnakust nüüd nii julmalt pidi välja näitama, on muidugi iseasi küsimus. Kergest ehmatusest oleks ehk piisanud? Nii et me oleks need varuosad ära vahetanud. Ikka enne jõule. Nagu Ruudolfil kombeks on meile kingitus teha.

Aga kui nüüd veidike tõsisemalt, siis hakkasin mõtlema, et kas ma tõepoolest olen nii halb inimene, et Grinch mult kogu aeg jõulud tahab varastada? Ja kohe nii halb, et seekord ei hakanud Grinch mind enam rahaliselt laostama, vaid kippus kohe elude kallale? Ma ei suuda uskuda, et ma (me?) kellelegi nii palju halba olen teinud, et kogu selle hetkel toimuva ära oleme teeninud?

Raskused teevad tugevaks, aga kui tugevaks ma siis saama pean. Ja ma saan aru, et avarii oli märk millegi kohta, aga mille. Ma ei suuda veel seda välja mõelda. Ja miks pidi seal olema ka 3-nädalane Britt Ida?

Memmekas

Üks, paljudest asjadest, mida me lubasime enne Britt Ida sündi, oli see, et ta kindlasti hakkab oma voodis magama. Tõsi, ta ikka magab ka seal, aga pole ka mingit probleemi kui ta tahab meiega magada. 

Gaasivaludega kostus meie magamistoast järgmine dialoog: 

- Me ju lubasime, et meie voodis ta ei maga?

- Vahel ju ikka võib (ütles Marek). Ja noh, ma mõtlesin, et meie vahel. 

Juba järgmisel hetkel magas Britt Ida meie vahel. 

Eile, pärast avariid, võtsin ma ta lapsetoas enda kaissu, kostus järgmine dialoog:

- Pane ta ikka oma voodisse magama, saad ise ka korralikult magada! (Ütles vanaema, Britt Ida oma)

- Ei-ei, mul pole häda midagi, me magame nii.

Nii me magasimegi, mina kõveras voodi äärekesel, Britt Ida õndsalt keset voodit.

Eile tahtis vanaema temaga allkorrusel koos magada, et meie saaksime puhata, aga lõppkokkuvõttes magas laps neli tundi Mareki teki all ( ja mingil põhjusel magas Marek krõnksus tema kõrval teki peal), ülejäänud öö magas ta minu kõrval. Skype on hakanud koos meiega magama.

Ei tea, kas sellest lapsest võiks üks hellik saada;)

Teine sünnipäev

Kas see on rumal,
Kes usub, et on olemas jumal
Et meid ümbritsevad inglid
Ja päkapikud toovad kingid?

Aga kui meid ümbritsevadki inglid
Ja päkapikud toovad kingid
Ja kuskilt jälgib meid jumal
Siis ta ei ole ju rumal

(Veste Palgi)


Kuigi Britt Ida pole veel ühe kuu vanusekski saanud, on täna küll päev, mil me mõlemad võime tähistada oma teist sünnipäeva ja tänada oma kaitseinglit. On ime, et me avariist, mille eile üle elasime,  eluga pääsesime. Mitte et me terveks jäime, vaid sõna otseses mõttes ellu jäime, sest veidike suuremal kiirusel (ja kui vaadata selliste avariide statistikat) lõppevad need üsna suure tõenäosusega tihti väga kurvalt. 

Ma olen siiamaani veel šokis ja ei suuda uskuda  kui õnneliku õnnetusega tegu oli, et kõige rängemalt sai kannatada vaid meie truu Opel Ruudolf (kellel ilmselt lasub mingi needus) ja me oleme nüüd Britt Idaga jalamehed. Ma olen alati mõelnud, et kuidas inimesed ütlevad, et see oli ju vaid tehnika, sest mul on alati tunne, et see on ju nii suur rahaline kahju, nüüd saan ma aru, kui õige see ütlus on. Ei ole vaid sõnakõlks, et " jumal tänatud, et meiega kõik korras on!"  See on tõesti kõige tähtsam, muu pole üldse oluline.

Pean veel südamerahustuseks kusagilt kuidagi uurima, kas kõik on ikka korras ka teise auto juhiga, kuid üle kõige olen  ma õnnelik, et Britt Ida, kes samuti oma turvahälliga pisikese lennu tegi, terve on. On isegi kole mõelda, mis oleks võinud juhtuda...

Ma sain teada, milline on jōud, mis paneb emasid liigutama kui ohus on su oma laps. Just eile naersin ma sõbrannale, et vahepeal unustan ma ära, et Britt Ida päriselt olemas on, et vaatan magavat last ja môtlen kui ilus nuku, et ta ei ole ju päris. Ja siis ta teeb silmad lahti ja kägiseb ning ma môtlen, et oota, mis, polegi uni?  Enam ma ei unusta, et Britt Ida päriselt olemas on.

Õnnetusest endast mäletan ma vaid, kuidas sekundi murdosa jooksul teine auto mulle täie hooga külje pealt sisse sõitis, kuidas ma tee ääres olevad postid ja teeviidad maha sõitsin ja järgmisel hetkel nägin, et auto kapoti alt tuleb suitsu ning juhipoolne uks on kinni kiilunud. Ma jõudsin mõelda tuhat mõtet ja justkui pooluimas paludes, et turvavöö ja teised uksed lahti tuleks, ronisin neljakäpukil kõrvalistuja ukseni, sealt välja, peas vaid üks mõte, Britt Ida autost välja saada ja et temaga kõik korras oleks. Seda, et ma ise turvapadjaga vastu vahtimist sain, ei saanud ma aru enne kui juba kiirabi kohal oli ja meid üle vaatas. 

Lisaks veel olen ma tänulik pealtnägijaile, kes meie pärast muret tundsin ja eriti tänulik olen ma ühele härrasmehele, kes meil oma autos lasi kiirabi saabumist oodata ning mind kogu selle aja rahustas. Ilmselt ta küll mu blogisse ei satu, aga tänada tahan ma teda sellegipoolest. Ja teise auto juhti, kes oleks võinud sõimama ja sajatama hakata, kuid olukorrast hoolimata, suutis olla mõistev ja rahulik. 

Ohh, öelge siis veel, et see on rumal, kes usub, et meid ümbritsevad (kaitse)inglid.

Päev pärast magamata ööd...

...kipub ikka olema kõige kiirem. Nii et ei olnud midagi, et oleksime kõik kolmekesi saanud iluund magada.
Hoidisme lihtsalt pöidlad pihus, et Britt Idal oleks parem päev ja ta laseks meil oma toimetusi toimetada. Õnneks oligi laps mõistlik ja nii me läbi eilse päeva tuiskasimegi,  turvahäll igal pool kaasas.

Sel ajal kui mina kohtusin Jörgeniga, et valida välja sobivad pildid, pidas Marek koosolekut projekteerijaga, kes viimased vajalikud dokumendid korda ajab. Samal ajal paigaldati kööki viimaseid seadmeid, kohale jõudis klaas eeskoja paigaldamiseks, kassasüsteem leidis letil oma koha, viimaseks kohtumiseks jäi kohtumine ürituste korraldajaga, kel ruume vaja. Kõik need kohtumised ja tegevused toimusid põhimõtteliselt ühel ajal.

Vahepeal jõudsime veel läbi joosta Mareki õe sünnipäevalt.

Koju jõudes keerasin mina igaks juhuks Britt Idaga koos magama, sülitasin küll kolm korda üle õla,  ei või ju teada, kuna gaasid meid jälle piinama tulevad. 40 minutit iluund päästis päeva. Marek seevastu oli koju jõudes nagu elav laip. Püüdis küll veel ka paberitööd teha, et ka raamatupidamine ja muud sellised olulised asjad saaks jonksu aetud, kuid temagi jõud lõppes kella üheksa ajal.

Oli üks hullumeelne päev! Produktiivne, aga hullumeelne. Täis häid ja halbu uudiseid. Halbade uudiste seas ka see, et meid ootab ilmselt siiski ees uus viivitus. Miinimum kaks nädalat. Ma enam ei tea, mida paluda või loota või teha, et see oleks viimased kaks nädalat ja ei muutuks pikemaks viivituseks. Sest ilma naljata varsti me neid viivitusi enam üle ei ela.
Mul oleks hea meel, kui mõni jurist minuga meili teel (eveliis@diipresto.eu) ühendust võtaks, tahaksin paaris asjas nõu pidada. Et mitte midagi valesti teha, aga et ka viivitustest tingitud miinus enam suuremaks ei läheks. Et me ellu jääks:)

Maapealne põrgu

Just nagu eilne päev ei olnud veel piisavalt halb, otsustas ka preili Britt Ida meile esimest korda näidata, mida selline inglinägu tegelikult ka korda saata suudab. Nii otsustas ta lohutamatult ja pea lakkamatult nutta pea viis tundi järjest. Õnnis vaikus saabus vaid siis kui teda toas ringi jalutades süles kussutada, enda vastas rinnal hoida, süüa anda või massaaži teha, kõige pikem vaikusepaus, mil me Marekiga nagu kaks elavat laipa voodisse kukkusime, kestis lausa pool tundi. Ja siis hakkas kõik otsast peale.
Vahelduva eduga käisime me Marekiga närvis ära, mina suutsin nutta, me suutsime üksteist süüdistada. üksteisele nähvata ja üksteise peale häält tõsta. Samal ajal olime mures Britt Ida pärast. On need ikka gaasivalud või on tal midagi muud tõsisemat häda. Kõik viitas siiski gaasivaludele. Jätkasime kussutamist, masseerimist, kõigutamist ja kiigutamist. Ei midagi. Britt Ida vaatas meile otsa silmadega, mis olid suured kui öökullil ja ei olnud nägugi, et tahaks magama jääda. Magama tahtsime jääda meie, kuid polnud lootustki.

Ja just siis kui me olime valmis riidesse panema, et haiglasse sõita, käis puuks! ja meile endalegi uskumatul kombel saabus vaikus. Britt Ida jäi magama! Meie ka. Magasime kolmekesi voodis krõnksus nagu kirbukaupmehe koerad ja me Marekiga ei julgenud hingatagi. Kas tõepoolest saabus vaikus? Kas kõik sai läbi? Selleks korraks.
Britt Ida pani tõeliselt proovile nii minu kui Mareki närvid, meie omavahelised suhted ja noh ma ei tea, abielu.  Ainuke positiivne kogu selle absoluutselt mittepositiivse loo juures oli see, et ma sain magada oma voodis (muidu magame me Britt Idaga teises toas, et mitte Marekit öösiti üleval hoida). See oli hea tunne!

Nüüd hommikul ei suuda me kumbki uskuda, et selline inglinägu suutis valla lüüa  maapealse põrgu. Ma kohe kardan uut sellist nutuhoogu. Oeh, oligi teine liiga kaua liiga hea laps olnud. Ma juba hakkasin mõtlema, et imelaps või midagi:)

 Isver, saaks ta juba rutem suureks. Aga ta pole veel 1-kuunegi...

Koera saba

Me oleme saanud palju küsimusi, et kuna siis Diip avatakse ja miks see juba avatud pole, sest juttu oli ju avamisest juba 25.10. Iga kord kui ma vastan "ma ei tea", vaadatakse mind veidike kummalise pilguga, just nagu umbusklikult, et " a te ikka üldse avate või teete niisama end põnevaks vä".

Ausalt, ei tee põnevaks, ma lihtsalt ei ole tahtnud varem päris otse rääkida, milles viivitus täpsemalt seisneb. Nüüd aga tunnen, et ma ei jaksa seda olukorda enam endas kanda. Juba viimased maeiteaisegienammitu nädalat oleme me kogu aeg elanud "kerge" pinge all. Mis saab edasi? Kas tõesti tuleb meil palgata advokaat ja olla valmis kohtuteeks. Päris täpselt ei tea me siiani.

Kuna Diip asub elumaja alumisel korrusel pidime me enne kui üldse saime edasi minna, saama loa restorani avamiseks majaelanikelt. Suve algusest saati ootasime me korteriühistu koosolekut, kõik muu tegevus seisis, sest pole ju mõtet investeerida, kui pole kindel, et majaelanikud nõus on, lisaks tahtsime me kõike algusest peale korrektselt ajada. Suve lõpul koosolek lõpuks toimus ja me saime teada, et võime kasutusotstarbe muuta toitlustuspinnaks kui täidame järgmised ettekirjutused: restoran on avatud kl 11ni, suvel keerame terrassil muusika vaiksemaks kella kümnest, meie terrassil ei suitsetata ning toidulõhnad ei levi köögist korteritesse. Saime allkirjastatud protokolli ja kõik tundus ilus. 

Kui soovisime nõusolekut ventilatsiooni paigalduseks, hakkas pihta trall, mis on kestnud kuid. Meile selgitati, et luba selleks ei saa me enne, kui oleme tõestanud, et toidulõhnad korteritesse ei levi. Talupojaloogika ütles, et seda on kõige lihtsam tõestada kui saame ventilatsiooni paigaldatud, aga see ei sobinud. Esitada oli vaja projekt, et kõik vastab nõuetele ja on nii nagu ühistu ette kirjutas. Selline dokument sai esitatud. Aga kas sellest piisas? Ei piisanud. Nüüd oli vaja fakte. Reaalseid mõõtmisi ei saa aga teha enne kui ventilatsioon paigaldatud, ventilatsiooni ei saa aga paigaldada enne kui ühistu annab selleks nõusoleku, nõusolekut ei anta aga enne kui on tehtud mõõtmised... Saate aru, jah? Surnud ring ühesõnaga.
Alles eelmisel nädalal, juristide ja teiste targemate inimestega konsulteerides selgus, et esialgses projektis on ventilatsioon sees ja tegelikult ei ole korteriühistul juriidilist õigust keelata seda paigaldada. Tundus, et probleem on lahendatud, eksju?

Ma jätan vahele selle osa, kui iga kord kui meie püüdsime rääkida ventilatsioonist, nõuti meilt uusi ja uusi dokumente, projekte jms, mis oleks meil vaja esitada linnaosa valitsusele ega puutunud üldse asjasse. Me saime isegi teada, et maja prügimaja on liiga väike ning kui soovime seda kasutada, peaksime selle suuremaks ehitama. Pakkusime välja omapoolse lahenduse, kuid sellele ei saanud me isegi vastust.
Iga kord kui me soovisime kohtuda, et asja arutada, saime me vastuseks, et enne vastake neile ja neile ja neile küsimustele, mis muidugi tipnes sellega, et meile öeldi, et "vastasel juhul oleme me põhimõtteliselt restorani vastu" (ja me kahtlustame, et osa inimesi lihtsalt oli/on siiani "omakasu" peale väljas, kust muidu ka ühtäkki nii vaenulik vastasseis, kui suvel olid elanikud valdavalt restorani poolt, vaid osa jäid erapooletuks). Ühistult  oleks meil vaja ka nende 68 inimese nime, kes restorani poolt olid, kuid mis te arvate, kas seda on üldse mõtet küsida? Kas ma peaks ukselt uksele käima hakkama nagu Jehoova tunnistaja, Piibli asemel käevangus Britt Ida?

Nüüd siis lõpuks jõudsime me me tänu targematele inimestele otsuseni, et meie tegevust ei saa takistada, sest meil on olemas luba restoran avada, me oleme täitnud ühistu poolt täidetud tingimused (st me muidugi ei ole tõestanud, et meie terrassil ei suitsetata, sest meil lihtsalt pole terrassi), me oleme linnale esitanud kõik vajalikud projektid ja dokumendid muudatuste kohta ning saanud vastuse, et meie tegevus vastab kõigile seadustele ja normatiividele.
Rõhutan veelkord, et meil on olemas allkirjastatud protokoll, kus meile "anti nõusolek muuta pind toitlustuspinnaks", ometigi saime me ühistu esimehelt kirja, et meile pole nõusolekut kunagi antud (?) Esialgu see lihtsalt pani imestama ja vihastas, kuid eile saime me uue meili, kus meile anti teada, et eelmise koosoleku otsus ei olnud pädev ning nädala pärast peetakse  uus koosolek, kus meile antakse teada uued ettekirjutused ja nõudmised, mis peavad olema täidetud enne kui saame restorani avamisele üldse mõelda. Et ise oleme rumalad olnud, et oleme ilma nõusolekuta teinud kulutusi.

Kuidas palun? Suvel anti luba ühtedel tingimustel, siis järsku avastati, et need pole piisavad, ehk siis nüüd tühistatakse eelmine ühistu koosoleku otsus ja tehakse uus otsus? Kas nii lihtsalt asjad käivadki? 

Loomulikult ei käi. Aga see ei tee meie olukorda lihtsamaks. Otsust saab tühistada kohtus. Seda enam, et meile edastatud koosoleku protokoll oli piisav alus, et asuda loetletud tingimusi täitma, kui täna väidetakse, et et tegu polnud pädeva otsusega siis väljastati meile eksitav informatsioon, mille tagajärjel oleme kandnud suuri kulusid. Keegi peab need kulud katma.

Õhtul hakkame me igaks juhuks kokku panema kulusid, mida oleme teinud ühistu suvisele protokollile järgnevalt, pluss kulud igale restorani avamisega viivitatud päevale. Sest me me ju jälle ei tea, mis meid ees ootab. Igaks juhuks tuleb valmis olla.

Ma ei oleks uskunud, et asjad võivad sellise pöörde võtta. Ja ma isegi ei saa aru, miks. Me pole midagi teinud valesti ega omavoliliselt. Me soovime lihtsalt avada üht vahvat restorani. Tingimustel, mis ühistu meile seadis. Miks need korraga enam kehtima ei peaks, sellest ma aru ei saa. See teeb jube kurvaks. 

Olukorra tragikoomilisusest hoolimata püüame me hoida meele rõõmsa ja mitte kaotada usku,  leida jõudu selles vaidluses mitte alla anda, mitte pead kaotada ning avada uksed ilma uute viivitusteta. 
Marek proovis nädalavahetusel ka suitsetamist maha jätta, kuid hommikul palusin ma tal ise poodi minna ja endale suitsu osta, sest kui olukorra närvilisusesele lisada suitsetamise loobumise närvilisus, siis...Noh veidike liialdades ei tahaks ju et see kõik veel lahutusega ka lõpeks:D 

Hakkaks või ise suitsetama. Kui see vaid aitaks.

Esimesed kunstnikud leitud

*

Ikka on nii, et kõige lähemalt otsida ei oska. Nii ei tulnud tädi Mari (see suurem, lapsega) meeldegi. Õnneks tuli talle endale meelde, et ta oskab jube vahvaid maske teha, lisaks sellele lubas ta pehmeks rääkida ka oma venna, kes ka ägedaid asju meisterdab. Tema disainiga kõrvarõngad on ühed mu lemmikud;)

Leitud on ka esimene noor ja andekas kunstnik "väljastpoolt". Juba teisipäeval saame kokku Jörgeniga, et arutada, kuidas tema maale Diipi seintel eksponeerida. Mulle hakkasid ta tööd kohe meeldima. Kuidas teile? Rohkem Jörgeni töid: https://www.facebook.com/J.KohalArt

See, et esimene kunstnik leitud, ei tähenda sugugi, et meiega rohkem ühendust võtta ei või. Võib ikka, sest plaan on seintel olevat näitust aeg-ajalt ka vahetada. Meiliaadress ikka sama - eveliis@diipresto.eu

* Jörgen Kohal Varesed / 30x80 / lõuend, akrüül / 2013

Kuidas ma Britt Ida peast auku otsisin

See, et beebide peas auk on, tuli mulle sama suure üllatusena nagu sada viiskümmend tuhat muud beebidega seotud asja, millest ma kunagi varem kuulnud ei olnud. Või siiski, see augu-värk tuli mulle ikka kõige suurema üllatusena.
Nii ma siis elasin kolm nädalat kerges hirmus, et kusagil keset Britt Ida pealage on auk ja ega ma seda peakest nii väga katsuda ei julgenud. Vannitades püüdsin  vaikselt silmanurgast piiluda, et kus see auk siis on, ei leidnud, aga ega ma väga hoolikalt ei julgenud vaadata ka. Imetades piilusin ma vaikselt, et kas on auku kusagilt näha, aga ikka ei hakanud midagi silma. Ikka ja jälle püüdsin ma seda auku leida, ise samal ajal kartes, et ma kuidagi lapse ajule liiga teen, sest ainuke, mis mulle meelde jäi oli, et selle auguga tuleb väga ettevaatlik olla.
Auku ma ei leidnud, aga üliettevaatlikult püüdsin ma Britt Ida peakesega sellegi poolest toimetada, et mitte kogemata augule pihta saada ja seda vigastada. Mina ju ei teadnud, kui suur see auk on. Kas selline tilluke, mida tuleb luubiga otsida, või piisavalt suur, et seda palja silmaga märgata, lihtsalt minu silmanägemine on nagu ta on. Mõistusega ju on mul pahad lood, vähemalt hetkel (nt suutsin ma tädi Merle juures nii auto-kui korterivõtmed välisukse ette jätta, sekund hiljem ei mäleta ma, mida ma just Marekilt küsisin jne jne), nii et kes seda silmanägemistki teab.

Lõpuks võtsin ma julguse kokku ja palusin tädi Merlel mulle auku näidata. Selgus, et lõge ei olegi päris reaalne auk pealaes, vaid lihtsam selline pehmem koht:D Kuigi nüüd ma mõtlen, et oli mul vaja seda puudutada, nüüd ma tean, kui pehme ja õõvastav see oli. Ja mis õige hullem, ma ei suuda ikka meelde jätta, kus see asub ja ei näe ka seda, selline salakaval nähtamatu auk on, nii et ma kardan ikka.

Oeh, kui palju on beebide juures asju, mida minu eest siiani varjatud on. 

Britt-Ida

Britt Idat magama kussutades sirvisin ma vaba käega vanu albume, kust ma leidsin ka ühe aastate taguse pildi Britt- Idast. Ei, ma ei peksa segast. Ma leidsin pildi sellest Britt-Idast, kelle järgi meie Britt Ida on nime saanud.
Mul on nii kahju, et neil ei õnnestu enam kohtuda, aga mul on hea meel, et ma olen "oma Norra" jaoks üht teist kirja pannud, mida meie Britt Idale kunagi ette lugeda. Et ta teaks kui ägedad Britt Idad on!

Camilla ema Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlboro Light’i“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada. 

Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust.  Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. Mul on hea meel, et lisaks minule on see au olnud ka mu emal, õel ja onul, kes täpselt nagu mina, ei unusta Britt-Idat mitte kunagi.

Päev enne lille julaftenit, 23.detsembrit, tuli Britt-Ida mulle Lillehammerisse oma päevinäinud halli värvi Toyotaga järele ja pidurite kriuksudes asusime me Haugeni poole teele.

„Näed, vaata,“ ütles Britt-Ida kui olime Øyerisse jõudnud ja suunas mu tähelepanu vasakut kätt jäävatele lumistele mäenõlvadele, „see tõrvikuga jooksev mees oli Lillehammeri olümpiamängude sümboliks.“  Tõepoolest, ühele mäenõlvale oli mahavõetud metsas joonistunud tõrvikuga jooksva mehe kujutis. Uskumatu, et keegi millegi sellise peale tulnud oli.

„Kult*,“ noogutasin ma kaasa.

„On küll, aga tead sa*, sellega oli ka üks igati suur peavalu,“ jätkas Britt-Ida ja muheles omaette.

Tegin suured silmad.

„Jah, sa vaata, kuhu poole see mees jookseb?“

Mu silmad läksid veel suuremaks. Ma ei saanud aru. Britt-Ida sai sellest aru ja selgitas edasi.

„No vaata, Lillehammer jääb ju teisele poole, meile selja taha, eks?“ Noogutasin.

„Aga tõrvikuga mees jookseb teisele poole, Lillehammerist eemale.“

Kompasin ikka pimeduses. Mis vahet seal on, kummale poole mees jookseb? Korraks jõudsin arvata, et lihtsalt mu norra keele oskus veab mind alt.

 „No, vaata, olümpiamängud toimusid ju Lillehammeris, aga tõrvikuga mees ei jookse mitte Lillehammeri suunas, vaid sealt ära ja Lillehammeri inimestele käis see au pihta, tead sa, et kutt niimoodi valele poole jooksma pandi.“

Pööritasin silmi. Britt-Ida noogutas.

„Ma ei saa aru, mis vahet seal on?“ julgesin ma lõpuks siiski oma arvamuse välja öelda.

„Ega olegi, aga neile käis lihtsalt au pihta, tead sa, sest nii jäi mulje, et Lillehammer polegi ehk olümpiamängude keskus ja Hafjell, kus slaalomivõistlused toimusid ja kuhu poole mees jookseb, on olulisem keskus,“ selgitas Britt-ida mulle lillehammerlaste solvumise tagamaid.

Ma ei osanud selle peale midagi öelda.

„Ah, tead sa,“ alustas Britt-Ida, lõi siis käega ja jättis oma lause lõpetamata. Ma ei julgenud küsida ka, mida ta öelda tahtis.

Lobisedes ja pidurite krigina saatel olime me jõudnud lumisele ja kitsale teele, mis paistis viivat  mäe tippu, mis tundus olevat sama kõrge kui Suur-Munamägi, ainult järsem.

„Kuhu me nüüd sõidame?“ küsisin ma veidike hirmunult, kui sain aru, et Britt-Ida hakkab oma päevinäinud autoga Munamäe tippu sõitma.

„Haugenisse ikka,“ muhelese Britt-Ida.

„Sinna?“ küsisin ma veel rohkem hirmunult, „autoga?“

Britt-Ida vaid naeratas, noogutas julgustavalt ja juba järgmisel hetkel vuras päevinäinud hall Toyota mäest üles. Kui minu jaoks oli see kõige ekstreemsem kogemus terves mu senises elus, siis ei Britt-Ida ega tema Toyota ei lasknud kõrgest ja lumisest mäenõlvast ning  kitsast teest end heidutada. Mõne minuti pärast olime me jõudnud „Munamäe tippu“, kust avanes kõige maalilisem vaade, mida mu silmad kunagi näinud olid.

Kõige kõrgemas tipus seisis suitseva korstnaga kahekordne siniste aknaruutude ja sinise esiuksega beež maja. Ümberringi oli vaid mets, lumi, tee, mida mööda me olime üles sõitnud tundus veelgi kitsam ja järsem, kaugelt paistis valele poole jooksev tõrvikuga mees. Väljas hakkas hämarduma, selges taevas särasid eredad tähed ja meid ümbritses täielik vaikus. Mitte ühtegi häält, mitte ühtegi inimest, lihtsalt meie ja meid ümbritsev metsik loodus. Ma olin jõudnud tõelisesse talvisesse norra muinasjuttu.

Ma ei tea, miks ma olin endale ette kujutanud, et Haugeni majapidamine on päevinäinud ja räsitud nagu vana hall Toyota, aga kuidas ma eksisin. Mind ootas ees tõeline nukumaja. See kõik oli nii ilus, et mul oli tunne, et ma näen und. Britt-Ida ja Camilla juhatasid mind keldrikorrusel asuvasse roosilise tapeedi ja valge vanaaegse mööbliga magamistuppa. Ma oleks tahtnud sellesse tuppa igavesti jääda. Kui ma lapsepõlves olin nukumajast unistanud, siis nüüd oli mu unistus täide läinud – ma ööbisin elusuuruses nukumajas. Haugeni maja valged seinad, vanaaegne mööbel, pitslinikud ja – kardinad, suur valge kamin, kus praksusid puud, klaver, messingist nipsasjad, igal pool põlevad küünlad ja aknast paistev pilkane pimedus on mu meeltesse nii sügavale sööbinud, et ma võiksin ka praegu 16 aastat hiljem kirjeldada igat pisematki detaili selles maja, tundes siiani ninas köögist levivat koogilõhna ja erilist vana maja hõngu. Ma ei olnud oma elus kunagi midagi nii kaunist näinud. Õhtu veetsime me  kolmekesi suure köögilaua taga lauamänge mängides.

****

Enamus nädalavahetusi veetsin ma Lillehammeris Britti ja Arne, Knuti ja Kari juures, ka Haugenis Britt-Ida ja Camilla juures ei jätnud ma käimata. Nad olid oma siniste ukse-ja aknaraamidega beeži nukumaja maha müünud ja kolinud kõrval asuvasse abihoonesse. Otseloomulikult kujutasin ma vaimusilmas ette, et abihoone on midagi kuuri sarnast, kus Camilla ja Britt-Ida nüüd kitsikuses elavad, täpselt nagu ma olin esimesel korral päevinäinud Toyota järgi arvanud, et ka Haugen on päevinäinud ja kulunud. Ma oleksin pidanud perekond Berg Hansenit juba nii hästi tundma, et mitte eelarvamustesse küüsi langeda. Abihoone, kuhu  Britt-Ida ja Camilla end sisse olid seadnud, oli tilluke punakaspruun kahekordne majake, mille veidike luitunud palgid reetsid maja väärika vanuse ning aknast lehvivad pitskardinad vihjasid, kuidas ma oma eelarvamuses eksinud olin. Britt-Ida ja Camilla uus kodu nende siniste aknaraamidega maja tillem ja veelgi hubasem koopia, seda seestpoolt nähes teadsin ma, et kunagi tahan ma endale täpselt samasugust pitskardinate ja baldahhiinvoodiga kodu.

       Me istusime terve õhtu majakese trepil ja limpsisime punast kvaliteetveini, Britt-Ida oli tervise tõttu           suitsetamise maha jätnud ja esmalt oli harjumatu laual veiniklaasi kõrval mitte näha punast Marlboro pakki, kuid muus osas oli ta täpselt endine. Käreda ja karmi häälega, veidike kähiseva naeruga, mis mõjus nii koduselt ja naljakas Øyeri dialekt, mis Britt-Idale veelgi rohkem iseloomu ja eripära lisas.  

****

„Jah, aga seniks kuni me kunagi nii kaugele jõuame, piisab mulle siinsetest mägedest ka,“ tõi onu meid maapeale tagasi. „Need on piisavalt kõrged.“ Et talle tõestada,  mida põhja poole edasi, isegi kui seda oli vaid 20 kilomeetrit Øyerini, muutuvad mäed veelgi võimsamaks, tegime me enne Stockholmi poole suundumist kõrvalepõike Haugenisse. Britt-Ida ootas meid uksel.

„Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile keset südasuve edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mis sellest, et viis kuud hiljem, kuid mu unistus oli täide läinud – ka ema ja õde said Haugeni jõuludest osa.

„And merry christmas to you too, „Liisu,“ naeris ta ning pistis mulle sulle suure koti.

„Hva er det for nå?”* küsisin ma ja jäin vastuse saamiseks Camillale otsa vaatama.

”Kust mina tean,” vastas Camilla itsitades. Mul ei jäänud muud üle kui pakk lahti rebida. Seal sees olid kõige ehtsamad kransekake vormid. Keset suvist soojust seisin ma jõulukink süles Haugeni sinise uksega maja trepil olles kingist niivõrd liigutatud, et ei saanud sõnagi suust. Samal ajal kui mina ikka veel end kokku kogusin, kattis Britt-Ida haugenlikult lookas jõululaua. Isegi seitset erinevat sorti koogid olid olemas.

”Britt-Ida, mul ei ole sõnu,” laususin ma hüvasti jättes, pisarad põskedel voolamas.

”Minul on, minul on,” hüüdis õde ning lisas “jäi liiker mäi I Norge”.* Ta oli terve õhtu püüdlikult seda naljakat lauset pähe õppinud.  ”Ja takk for oss,” lisasid ema ja onu ühest suust teise naljaka lause.* Britt-Ida ja Camilla jäid meile ukse pealt järele lehvitama kui me, kransekake-vormid süles ja autopagasnik ääreni minu kola täis, nende hoovilt autoga minema vurasime. ”Minor Earth, Major Sky...” kõlas taustaks maailmakuulsa Norra bändi A-Ha uus plaat.

Diip laupäeval

Samal ajal kui Marek ja Hiie asjalikud olid ning raamatupidamist üle vaatasid, põõnas Ida piimase näoga oma uue roosa teki all (Ikka Heilylt, või siis Heily emalt Hiielt seekord, aga noh sama, heas mõttes hullu, pere käest ikka) ja mina sättisin lastenurka. Vaikselt hakkab ka see ilmet võtma:)

Kusjuures täna on mul jälle jaks tagasi. Eile õhtuks tundsin ma sellist väsimust, et jõudsin Britt Ida ära toita ja rohkem enam ei jaksand. Nii ma istusingi voodis, laps süles, nagu hunnik õnnetust. Õnneks päästis Marek olukorra ja võttis Britt Ida enda juurde ning lasi mul tervelt neli pikka tundi magada. Ärkasin selle peale, et Marek mind üles ajas, sest kell oli kaks ja Britt Ida tahtis süüa. Te ei kujuta ette, kuidas eile see uni ära kulus. Ja järjest rohkem olen ma veendunud, et üksi mina lapsega hakkama ei saaks. Hea on kui abikäed on varnast võtta. Tädi Merle ja Marek on sel nädalal nii suureks abiks olnud. Vana(vana)ema ja tädi Marian võiks ka lähemal elada.

Otsitakse noori andekaid kunstnikke!

*

Kui mul oleks võimalik, siis ma kataks kõik Diipi vabad seinapinnad ühe oma lemmikkunstniku maalidega (ja kui juba unistada, siis telliks sinna Arne Jacobseni Egg toolid, paigaldaks Bang & Olufseni muusikakeskuse jne jne), aga kui pole sellist võimalust, siis pole. Võib-olla kunagi tulevikus.

Seniks aga vajab Diipi seinapind ikkagi veidike silmailu. Õnneks on Eestis päris palju noori andekaid kunstnike. Nüüd olekski mul  äärmiselt hea meel, kui me leiaks kellegi, kes sooviks oma töid meie resto seintel tutvustada. 

Ühendust võib võtta minuga aadressil: eveliis@diipresto.eu

*Üheks mu vaieldamatuks lemmikuks on  norra kunstnik Jakob Weidemann. Tema loodusest inspireeritud töid võiks ma lihtsalt vaadata tundide kaupa. Lillehammeris elades veetsingi ma seetõttu tihti tunde Maihaugeni muuseumis. Rääkimata sellest, et mul oli au elada Weidemanni kunstiteostega ühe katuse all;) 

Menüü vol6

Mäletate seda pruuni kujundusega menüüd? Mida me pidime natuke kohendama? Me siis kohendasime seda natuke. Pruunist lehemotiiviga menüüst sai hoopis selline. Praeguseks. Õhtuni, kui kujundus lukku peab saama, on veel aega:)

Vähemalt sama palju kordi on muutunud ka Diip ise. Kasvõi juba vaid nimi. Algsest sisekujunduse ideest pole mitte midagi alles ja ka kõik vahepealsed mõtted on muutunud. Kõik praegused mõtted ja ideed sünnivad kohapeal, asjade paigutamise käigus. 

Ja muudatustest rääkides, siis ka menüü on vähemalt neli uuenduskuuri läbi teinud. Kui kõik hästi läheb, siis lõplik tõde köögipoolelt selgub juba uuel nädalal. Siis peaks köögist ka lõhna tulema juba.

Hoiame ikka pöidlad pihus!

Miks vaene laps oma voodis magada ei saa

Viimased paar päeva on Britt Ida jäänud parema meelega magama süles, veel parema meelega jääks ta muidugi magama otse rootsi laua taga, aga no lihtsalt süli sobib ka. Tõstad voodisse ja kisa lahti. Nii oleme me läinud kergema vastupanu teed ja tal süles magama lasknud jääda. Eile istus tädi Merle näiteks Britt Idaga kolm tundi liikumatult diivanil, laps vist arvaski, et jube mõnus rääkiv diivan, et ei viitsi üldse ärgata.
Kodus kordus sama stsenaarium. Tõsi, kui ta sügavamasse unne vajub, siis on ta ikka võimalik oma asemele tõsta ja sinna ta ka rahulikult lõpuks magama jääb, paneb veel nunnult käed põse alla ja muigab omaette kavalalt.
Aga kuhu sa ta ikka tõstad, kui Orkut on lapse voodi vallutanud ja keeldub sealt lahkumast. Või on Britt Ida kassiga mingi kokkuleppe teinud. Et kuule, ole hea kass, maga ise minu voodis, siis mina saan süles magada.
See on ju ka võimalik. Sest ilmselgelt lisaks sellele, et ta on ju maailma kõige ilusam laps, on ta ka imelaps. Imelaps, kes oskab kasside keelt:)

Püüdke meid peatada!

No kui poisid pingutavad ninast vere välja, et ikka järgmise nädala lõpus Diip avada, siis meie Britt Idaga ei taha ka käed rüpes kodus istuda.

Nii me siis käisimegi täna viimaseid joogi-klaase valimas. Imelised!

Lisaks sellele tutvustas Toomas mulle nii ägedat vanavara netipoodi, kus on kuhjade viisi Lorupi, Tarbeklaasi ja Arsi asju. Ma ostaks selle poe tühjaks. Kui mul veidikegi rohkem raha oleks. Kes tahab mulle selliseid iludusi kinkida? Marek, jõulud on tulemas;) Ma lubaks neid Diipis ka kasutada. 

Päev Diipis piltides

Paari päevaga on nii palju toimunud. Diip on juba täitsa oma nägu. Isegi põrandad ja seinad said suurema tolmukihi alt välja pestud. Puudu on veel paar ägedat lampi. Ma kohe ootan huviga, mis Toomas välja kaevab. Ja peeglit. Lastenurk ootab täiendust. Aga esimesed kohvid said eile serveeritud. Hea oli. Ilus ka. 

Tegus päev

Kuna ma nüüd peaaegu julgen Britt Idat nii riidesse panna, et ei karda teda katki teha või maha pillata, sain iseseisvalt hakkama autotooli kinnitamisega ja olen suutnud enam-vähem kinni hoida söögiaegadest, nii et tekiks mingi rutiin, siis juba kaks päeva oleme me Britt Idaga aktiivsemalt Diipi tegemistest osa võtnud.

Täna käisime me näiteks Montonis riideid proovimas. Nagu aru saate langes valik ka tüdrukute riietuses Montonile. Põhjus väga lihtne: Tallinn Dollsi triibuline kleit oli küll imekaunis, aga eraldiseisvana, koos poiste riietusega toimis pruun kleit siiski palju paremini. Seljas kusjuures oli tõeliselt kaunis.

Britt Idale meeldis ka;)

Ahjaa, aga krt ma ei saa aru, kuidas naised jaksavad seda turvatooli kaasas vedada, jättes kõrvaltvaatajale veel milje, et see on nii kerge. Ei ole kerge, igavene raske jurakas on. Mul on küll käsi jummalast väsinud ja tunde mööda kaubanduskeskusi see jurakas näpu otsas rallitada mina küll ei jaksaks. Respekt, naised, kes te sellega hakkama saate. Ja päris üksi koos Britt Idaga ma kah poes ei viitsiks olla. Täna oli hea, et kaasas oli tädi Merle, kes lapsega jalutama läks, et mina saaks riietega tegeleda. Vastasel juhul oleks ma riskinud  kisendava lapsega. Söögiaeg hakkas lähenema. Vargsi ma juba piilusin proovikabiinide poole, et kus saaks veidike salaja söötmisega tegeleda. Avalik imetamine pole just minu teetassike nagu me teame;) 

Igatahes riietus sai teenindajatel kena! Palju parem kui pildilt paistab.