Ma ei ole oma blogi unustanud...

...lihtsalt veidike unarusse jätnud. Norra oma veidruste ja imetabavuste ja kohtumiste ja bürokraatiaga ja lihtsalt argieluga võtab suurema osa mu ajast. Need vähesed tunnid, mis ma erinevaid transpordivahendeid kasutades mööda Norrat ringi ei sõida, kasutan ma magamiseks.

Viimane reis enne puhkust viis mind kõigepealt lennukiga Trondheimi, sealt rongiga Stjørdali (sellest kohast kirjutan lähiajal kohe eraldi!), autoga edasi-tagasi mööda  (minu jaoks) kitsaid mägiteid (60-70km/h sõites) Tynseti, järgmisel varahommikul Oslosse ja sealt lõpuks tagasi Tallinna. Reisi lõpuks oli mu peas vaid üks mõte: "Kahe päeva pärast algab P-U-H-K-U-S". Puhkus, mida ma alustasin ärgates pool viis hommikul, et jõuda läbi Kopenhaageni Göteborgi ja hilisõhtuks läbi Stockholmi tagasi Tallinna (otselennud olid välja müüdud ja otseloomulikult sobis kliendile kohtumiseks vaid esmaspäev, mis oli minu puhkuse esimeseks päevaks). Ausõna, Stockholm-Tallinn lennukile istudes tundsin ma, et ma ei taha enam...

(Kuni järgmise korrani. Nagu ikka:D)

Enne seda olin ma jõudnud sõita läbi Helsingi Stockholmi, sealt rongiga Karlskogasse ja tagasi Stockholmi, sealt edasi Göteborgi, tagasi Helsingisse ja Tallinna. Ilma liialdamata ma ei saanud vahepeal enam aru, mis riigis ma olen, rääkimata linnast.

Sest veel enne seda olin ma tuuseldanud Oslos. Ja veel enne seda...

(Lisaks sellele on üsna tõenäone, et lähiajal ootab mind ees ka paaripäevane puhkus Norras:D Olude sunnil. Ühed minu Norra vanemad peavad koos 80. juubelit ja mul on kuri soov neid üllatada.)

Ja need vähesed hetked, mis ma kodus olen viimasel ajal olnud, olen  ma ära kasutanud end nö kasulikuks tehes. Päriselt, ma olen terve oma puhkuse veetnud istutades, rohides, niites, värvides, küpsetades, põrandaid (!) pestes, koristades, Hugoga 3-4 korda päevas metsas jalutades, kassidele puugitõrjet tehes...ja mis seal salata...veini lürpides, liitrite kaupa.

See, et ma selle kõige käigus ka üsna korralikult päikest olen saanud, on vaid ekstraboonus, kirss tordil.


Kirjutamine on tahaplaanile jäänud. Teenimatult:(  Aga selle eest olen ma üle pika aja  isegi oma mehega saanud koos aega veeta:)

Mis saaks olla veel armsam...

...kui tulla pärast väsitavat tööpäeva koju ja avastada, et mees on sulle lilli korjanud...

...ning teises vaasis ootab esimene aiast korjatud tulp?

Ja tööpäevad võivad tõepoolest väsitavad  olla, sest võib juhtuda, et ootamatult tuleb turnida tuule ja tormi käes mööda tellinguid kandes vähemalt kolm numbrit suuremaid turvajalanõusid ja kiivrit, mis kogu aeg peast ära tahab lennata. Naiselik turvavest on moeaksessuaar omaette. Fashionista missugune!

Aga juba esmaspäevast algab mul P-U-H-K-U-S... mida ma alustan koosolekul Göteborg´is:D

Ametlik algus ehk kui autos on rohkem kui üks Prangel ehk mõnikord ütlevad pildid rohkem kui sõnad

Miks sõita otse kui saab ka ringiga, mööda külavaheteid...

...mis viivad Palamusele. See jääb ju Tartust Tallinna sõites puhta tee peale! 

Ja kui külakostiks palutakse kaasa osta "pudel ja kala", kes on öelnud, et see peab olema vein ja lõhe, mitte viin ja suitsuräimed?

Kui Norra bürokraatiast ei saa läbi ühel moel, saab teisel...

Nii nagu mõnikord tähtsate ja oluliste asjadega ikka juhtub, paigutatakse need ära kuhugi väga kindlasse kohta, kust neid vajalikul hetkel....mitte kunagi üles ei leita! 

Loomulikult on üks neist olulistest kindlasse kohta paigutatud asjadest minu norra isikukood. Ja loomulikult läks mul seda vaja kohe nüüd. Ja loomulikult ei suutnud ma seda üles leida. Ja loomulikult oli ainuke loogiline vastus erinevatest ametitest, et selle saab kätte vaid Norra maksuametisse kohale minnes. 

Ma ei kahelnud selles, sest ma olen paar korda selle leitud-kaotatud protseduuri läbi teinud, aga ausõna...mul ei ole mingit plaani ega tahtmist hetkel Norra minna. Veel. Jälle. Ja pealegi on mul varsti puhkus. Koduses Ussipesas. Ma ei taha kaks tundi maksuametis järjekorras seista. Ma ei taha!

Püüdsin läheneda loominguliselt. Helistasin maksuametisse. Äkki on võimalik see õnnetu nr, mulle kuidagi telefoni või minu pärast kasvõi pudelipostiga kohale saata. Peaasi, et see ei võtaks rohkem kui 6 päeva aega? 

Algus oli paljutõotav. "Jah, me saame selle teile postiga saata, see ei tohiks rohkem aega võtta kui paar päeva," vastas tädi telefonis. Jeeiii!

"Nimi?"

"P-R-A-N-G-E-L," veerisin ma täht tähe haaval. 

"Ei, sellist inimest ei ole," sain vastuseks.

Okei, ilmselt siis on seal nimi, mida kandsin enne Härra Janekiga kohtumist ja veerisin ette selle. See sobis.

"Sünniaeg?"

Ladusin letti. Jah, sobis.

"Aadress?"

Hakkasin veerima Ussipesa aadressi. "Ussipesa, M-E-T-S-A, Saue vald, Eesti?" Ei, see ei läinud mitte.

Hmm, mis see siis olla võiks, mõtlesin ma ja pakkusin Saue valla asemel Harjumaa. "H-A-R-J-U-M-A-A," veerisin ma püüdlikult. 

Ka see ei sobinud. Midagi muud ma pakkuda ei osanud, sest ma tean, et viimati maksuametiga suheldes andsin ma neile just Ussipesa aadressi.

"Aadress, mis sa ütled on vale," kordas tädi, kui olin veel erineval moel püüdnud Ussipesa pakkuda.

"See ei ole U-S-S-I-P-E-S-A?" küsisin ma ikka veerides. 

"On ikka, aga sa unustasid midagi ära," vastas tädi, "ja pakkusid midagi hoopis muud."

Ma ei saanud midagi aru. Olin veerinud Ussipesa, Saue vald, Harjumaa, county, fylke, Estonia, Estland, E-E-S-T-I, mis see siis ometi olla võis? 

"Sa jätad ühe sõna pakkumata ja ütled midagi muud sinna juurde," kordas tädi jälle ja lisas: "ma ei saa sulle su isikukoodi anda, sest ma ei ole kindel, et telefoni otsas on õige inimene, kes isegi oma aadressi ei tea."

MIS MÕTTES? Ma ju ütlesin Ussipesa ja see oli ometi õige? 

"Jah, aga Ussipesa taga on veel üks sõna, seda sa ei tea!"

"Talu!" hüüatasin ma.  "Küla!" ja igaks juhuks veerisin ka: "T-A-L-U", "K-Ü-L-A!"

"Jaaaahh, aga ma ei saa enam kindel olla, et see õige inimene on. Sa ei teadnud oma aadressi!"

"Kuidas ma ei tea, kui ütlesin Ussipesa ja Metsa, kuid jätsin lisamata "talu" ja "küla"," ärritusin ma norra-eesti segakeeles. "Ussipesa ja Metsa on kohanimi ja "talu" ning "küla" on eesti keeles "sted", "bygda", "landsbygda", "tettsted"!" tõstsin ma häält ja unustasin ära, kuidas norra keeles "talu" ja "küla" on.

"Ma ei saa sulle numbrit saata, sest aadress, mis sa ütled on vale!"

"SAATKE SEE SIIS SEL AADRESSIL, MIS TEIL ON!"

"Me ei saa kindlad olla..." alustas tädi jälle. Ma ei jaksanud teda rohkem kuulata. Andsin alla.

Igaks juhuks mõtlesin ma siiski proovida ka välismaalaste maksuametist abi saada, kuigi olin sada protsenti kindel, et feilin veelgi rohkem. Ma isegi ei lootnud. Pärast seda kui olin 15 minutit ootejärjekorras olnud, kuulanud ära valikuvõimalused, mis numbreid vajutada, nii norra kui inglise keeles, vastas keegi telefonile, kes mu otseloomulikult edasi suunas. Ootasin jälle ja kuulasin uuesti: "Du får nå seks valg..." ("Sul on kuus valikuvõimalust...") Olin juba alla andmas kui lõpuks ometi vastati. Alustasin arglikult: "ma olen ära unustanud oma isikukoodi, kas oleks mingi võimalus..."

Mind katkestati. "Nimi?"

Vastasin. Sobis.

"Sünniaeg?"

Vastasin. Sobis. 

Ja nüüd siis aadress, mõtlesin omaette. 

Selle asemel sain hoopis vastuseks: "Sinu isikukood on 1303XXXXXXX!"

Mis? Mis? Ma olin šokeeritud. Nii lihtsalt? Norras? Telefoni teel? Wow. W-O-W. Ma olin Norra            B-Ü-R-O-K-R-A-A-T-I-A-S-T nii lihtsalt läbi saanud.