Päeva mõte

Pooleli jäänud lugu

Hiljuti tädi korterit koristades leidsin ma tumba seest lõngakerade vahelt ühe märkmiku. Kindlasti retseptid, mõtlesin ma, sest tädil oli komme retsepte üles kirjutada ja selliseid "Leida õunakook", "Milvi rosolje", "Väga hea marinaad" retsepte täis vihikuid oli tal nii mõnigi.
Märkmiku vahelt pudenes põrandale paar pilti. Veider koht piltide hoidmiseks, mõtlesin ma. Tädil olid kõik asjad alati omal kohal.  Miks ta siis need pildid retseptide vahele oli torganud?
Avasin märkmiku. See ei olnud retseptiraamat. Tädi oli hakanud oma mälestusi kirja panema. Nii nagu me olime tal palunud. Ma ei mäletanudki, et ta sellega algust oleks teinud. See oli huvitav leid.
Tädi ja vanaema olid meile oma Siberi elust üht-teist ikka rääkinud, kuid mitte kunagi ei olnud me kuulnud kurtmas. Nad rääkisid oma loost alati pigem kui seiklusest. Võib-olla küll nukra alatooniga seiklusest, kuid mitte kunagi ei jäänud nende jutust läbi kumama ei hirmu, põlgust ega muid negatiivseid tundeid.
Ka selles kahjuks väga lühikeseks jäänud mälestusteraamatus ei olnud ei hädaldamist ega kurtmist, kuid esimest korda lugesin ma tädi jutust välja tunded, mida ta kogu elu oli endaga kaasas kandnud ja teiste eest  varjanud. Esimest korda sain ma aru, et ükskõik kuidas tädi oma lugu meile rääkinud oli, olid hirm, häbi ja alandus, isegi viha selle loo varjatud kaaslased alati.
Mul on kahju, et tädi rohkem kirjutada ei jõudnud. Ma oleksin tahtnud rohkem teada.  Kuid mul on hea meel ka selle kuue lehekülje üle. Selle killukese ajaloo üle.

Tilluke Delisa. Ja oldschool-külalised.

Et siis nagu ikka. Ma olen endale enne sünnipäeva sisendanud, et mulle kohe kindlasti ei meeldi sünnipäevad, ma ei taha sünnipäevasid ja need on üldse kõige nõmedamad päevad ever. Aga kui päeva jooksul juhtub nii palju ilusat, siis ei jää mul ju midagi muud üle, kui leebuda ja õhata, et küll oli tore päev... Kahju, et uuesti alles järgmisel aastal. Same procedure as every year!

Maailm keerles eile ümber minu ja nii ma ootasin, et kuna ka Tilluke Delisa suvatseb  helistada ja õnne soovida. Õhtul ta siis lõpuks helistas. Ja ütles: "Ma päev otsa hoidsin telefoni enda lähedal, et kuna sa ometi mulle helistad ja ütled, et ma olen napakas."
"Napakas oled sa tõesti," vastasin mina. "Miks mina peaksin sulle oma sünnipäeval helistama? Ikka teistpidi peab ju olema."
"Eiiiii, sa ei saa aru. Mul oli sulle lillekuller organiseeritud ja ma kogu aeg ootasin, et kuna ta lõpuks sulle kontorisse jõuab ja sind üllatab ja siis sa helistad mulle ja ütled, et ma olen lollakas," vuristas Tilluke Delisa ja lisas nukralt: "Aga nüüd see lillekuller jõudis mulle koju tagasi ja ütles, et tal ei olnud tõesti aega.."

Nüüd ma sain aru ja mõistsin Tillukese Delisa nukrust, ma kujutasin ette, kuidas ta ootas ja ootas. Sest tal oli õigus. Ma oleks talle helistanud, et talle öelda, et ta on napakas.
"Ära nukrutse," lohutasin ma teda. "Mõte on ju see, mis loeb. Ja ainult sina saad nii totakalt armsate  asjade peale tulla."
"Jaaa, aga ma mõnikord nii tahaks, et need mõtted ka teoks saaks!"
"No kui see sind lohutab, siis ma täna suutsin ka tordi ära kaotada. Läksin sellele kohvikusse järele, aga seal ei olnud keegi mu tordist midagi kuulnud. Nii ma siis seisin keset vanalinna. Tordita. Ja üritasin  välja mõelda, kes vales kohas on. Kook või mina."
Tilluke Delisa itsitas teisel pool toru. "Ainult sinul ja minul lähevad kõik asjad alati untsu."
Jah. Nii ta kipub olema, et kui asjaga oleme seotud nii mina kui Tilluke Delisa kipuvad asjad teistmoodi välja kukkuma. Eriliselt. With a twist. 

"Aga noh, et lillekulleri mõte ikkagi feilis, siis ma selle asemel loen sulle hoopis ühe luuletuse. Sa tead küll seda luuletust," ütles Tilluke Delisa kui me lõpuks suutsime järele jätta itsitamise selle üle, kuidas me asju pekki keerata oskame. Ja luges ette luuletuse, mida ma vägagi hästi tean. Ma isegi julgen minna nii kaugele ja öelda, et see on mu lemmikluuletus. Vaid unustuse hõlma oli vajunud. Tilluke Delisa tõi selle sealt jälle välja:

Tahtsin õuest õie tuua

Sulle kingiks anda,

aga lumeõit ei saagi

sooja tuppa kanda.

Lumeõis on lumelaanes

nagu talveime,

kingin Sulle selle õie - 

ainult laande mine.

Ma sain talle ikkagi öelda, et ta on napakas. Nii nagu ta oli päev otsa oodanud. Napakalt armas tilluke õde.

Minut pärast seda kui olin telefoni käest pannud, astus tuppa mu Kõige Napakam Sõbranna. Tort näpus ja naeratus näol. Ta mäletas, et mulle meeldivad vanakooli külalised. Kes lihtsalt külla tulevad.  Riskivad sellega, et mind ei ole kodus, aga ikkagi tulevad. Nii nagu vanasti. Halvimal juhul saavad nad kaasavõetud tordi trepile jätta ja ukse vahele torgata kirja, kus seisab: "Käisin külas. Sind ei olnud kodus. Kell on 18.37. Mari" 

Aga seekord olin ma kodus.

Birthdays are good for you. Statistics show that the people who have the most live the longest.

Igal aastal ENNE sünnipäeva tunnen ma selle päeva ees õudu ja tahaks kuhugi ära põgeneda. Mitte et ma kardaks vanemaks saada, see rong on ju niikuinii juba läinud (kui uskuda kosmeetikuid ja muid inimesi, kes mind viimase aasta jooksul muldvanaks on pidanud. Sealhulgas ka armas tilluke onupoeg, kes avastas, et tema töö juures on enamus noored, aga mõned keskealised on ka. Mingid 30-aastased.) Ma lihtsalt tunnen, et ma tunnen end selles tähelepanu virrvarris kohmetult, ei oska olla.

Aga siis hakkab trall pihta. Kõige pealt toob Janek letti lilled ja kingituse, mis ta eelmisel õhtul salaja on tuppa nihverdanud ja kuhugi ära peitnud. (Note to myself: järgmisel aastal vaatan ma enne sünnipäeva poes teemantkõrvarõngaid. Või Range Rovereid. Tundub, et Janek jälgib tähelepanelikult, mida ma poes vaatan.)

Edasi hakkavad õnnesoovid tulema. Armsad. Ja vaimukad. Erilised. Ja traditsioonilised. Tekitavad hea tunde. Tore on. Mulle meeldib.
Ja nii nagu igal aastal PÄRAST sünnipäeva (sel aastal juba sünnipäeva ajal) olen ma rahul. Rahul, et tegelikult on ka olemas üks päev, mil maailm keerlebki ümber minu;)  

Ma olen 13. märtsi "Centerfold".  Ainult riides ja niiiiiiii vana. Kuid ikkagi piisavalt edev.

Tony de PalgiJohanna Maria Prangel

• Päeval, mil sa sündisid õnnelikult Nõukogude Liitu, oli see välismaal nr 1 hit! Palju Õnne! :D

  

  
  

  J. Geils Band - Centerfold

  www.youtube.com
  

  Official video of J. Geils Band performing Centerfold from the album Freeze Frame. Buy It Here: http://smarturl.it/9fha5a The music video for "Centerfold" wa...

Mulle meeldiks...

...kui mu tilluke õde elaks Tallinnas. Sest kes see teine ikka tuleks selle peale, et oma laisale ja aplale suurele õele töö juurde süüa tuua. Niisama heast peast. Eile üllatas ta mind Klausist kaasa ostetud ravioolidega ("ma käisin söömas ja ma olin kindel, et sul on ka kõht tühi, nii et ostsin sulle kaasa") ja täna mõnusalt rasvaste pirukatega. Lihtsalt sõitis läbi ja tõi pirukaid. Armas eks ju?
Mina, vana egoist, ei tuleks selliste asjade pealegi. Aga tema tuleb. Ja sellepärast ta ongi meie pere hea laps. Küll oleks hea kui ta lähedamal elaks, siis oleks mul uus "tädi Helju" olemas, kes hoolitseks selle eest, et ma ikka söönuks saaks.