Wednesday, June 24, 2015

Aga miks siis korraks blogi parooliga kaitstud oli?


"JÄLLE kinni?" küsis keegi. Ei, sugugi mitte. Ja sugugi mitte selle pärast, et ma tahaks end põnevaks teha või mitte blogida. Ma leian, et kui ma olen otsustanud avalikult blogida, siis parooliga blogimisel pole mõtet. On kaks varianti - kas blogida või mitte. 

Parooli panin ma blogile korraks peale, et mõelda, kas vastata ühele haigele inimesele samasuguste ähvardustega, kuid jõudsin järeldusele, et debiilikuga pole mõtet vaielda. See ei ole väärt närvide kulu ja pealegi ühel ilusal päeval saab ta oma palga niikuinii. Ilma minu sekkumiseta. Siis naeran mina. Kes viimasena naerab, naerab paremini!  




10 comments:

  1. Kui sinu enda vingumist lugeda, siis oled oma palga juba Diibi töötajate ja tarnijate kottimise eest kätte saanud. Või siis oled kindlalt teel sinna poole, kohtu jt institutsioonide abiga. What goes around, comes around.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Küll on hea, et sina "kottimist" nii hästi tead

      Delete
  2. Ükskõik mis vahendiga peab levis/kirjapildis olema, nõme ja lapsik....

    ReplyDelete
  3. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Me vist loeme erinevat blogi, mina olen lugenud postituste viisi positiivseid asju viimasel ajal...

      Delete
    2. Nõus teiega. Ei saa ka mina aru, mis pidevast halast siin räägitakse. Väga palju on toredaid ja positiivseid postitusi. Ja minu jaoks on ka need "vingumispostitused" hästi kirjutatud. Mulle meeldib jätkuvalt.

      Delete
    3. Huvitav on see, et minu enda arvates olin ma varem palju "vinguvam" - hakkame kasvõi Mutrikesest pihta:)

      Delete
  4. Mina ei näe hala ega vingumist. Blogi kirjeldab igapäevaelu üsna värvikalt, positiivselt ja mõnusa musta huumori võtmes. Just täpselt minu masti lugemine. Karma on küll mõrd aga õiglane mõrd, vaja vaid veidi oodata :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on hea meel, et keegi ikkagi mu musta huumorit mõistab:)

      Delete