Istusime eile diivanil ja vaatasime telekat. Keskendunult. Olgugi et sealt mitte midagi mõistlikku ei tulnud. Ühel hetkel haaras Marek mu'st kinni ja tahtis kaissu võtta. Ma ei olnud sellise asjaga harjunud. Kiljatasin. Ehmusin. Ja lõin talle küünarnukiga vastu hambaid. Kogemata. Mis teie siis arvasite? Hea, et hambad suhu jäid.
Mareki teine katse mind kaissu haarata lõppes umbes samamoodi. Ainult et nüüd lõin ma teda küünarnukiga silmaauku nii et teine veel tükk aega diivaninurgas ägises.
Kolmandat katset enam ei tulnud. Me vaatasime telekat edasi. Üks ühes diivaninurgas ja teine teises. Nii tundus ohutum.
"Ära siis ründa mind niimoodi ootamatult," ütlesin mina.
"Ma tahtsin armas olla," vastas Marek.
"Pole mõtet," ütlesin mina, "me lihtsalt ei oska."
Juba hetk hiljem näitasime me mingi asja peale teineteisele keskmist sõrme. Üheaegselt.
Vot romantikuid!
Kuidagi väga tuttavalt kõlab see kõik :)
ReplyDeleteKui me eile Brunoga jalutasime, siis pani ta mulle käe ümber ja mina esimese hooga kiljatasin ja siis virutasin selle käe aga kiiruga endast eemale ja siis süüdistasin teda enda ehmatamises :D
Silmaauku sai eile ka vaesekene samamoodi küünarnukiga, seda küll tantsutunnis. Ei ole ma kõige graatsilisem :)
Ma ka graatsilisusega just ei hiilga:D
ReplyDeleteNii armas! :)
ReplyDeleteJa omamoodi romantiline ka ju ;)
A.