Kuidas tädid Ida ära rikuvad

Kõigepealt oli meil tädi Merle, kes Idale muudkui igasugu hilpe kokku ostsis, üks peenem kui teine. No ikka nii, et ilmselt kui Ida kunagi rääkima hakkab, ütleb ta mulle, et pane ise oma H&M või Lindex kleidid selga. Siis tuli tädi Marian, kes arvas, et Idal on veel vähe kleite. Ja nüüd siis  ka tädi Pepe. Esiteks tekkis Ida kappi veel riideid juurde, nii et ilmselt pean ma tal päevas kaks korda riideid vahetama, sest muidu jäävad asjad enne lihtsalt väikeseks. Ja teiseks pean ma vist meile koju nüüd suletekid ostma. Ida olevat tädi Pepe juures suletekki näperdades koheselt magama jäänud. Eile kodus haaras Ida ka teki endale näppude vahele ja hakkas seda näperdama. Näperdas natuke, vaatas mulle siis pettunult otsa ja ajas teki endalt pealt ära, jonnides. Ilmselgelt mu odav Jyskist ostetud tekk ei sobinud!
Nii need tädid mu elu raskeks teevad. Aga samas ega ma väga ei kurda ka. On ikka hea küll kui tädid, kes last vahepeal hoiavad, on varnast võtta. Ma üldse ei ütle, et Ida vahva ei oleks, on ikka. Eriti nüüd kui ta roomama on õppinud ja arvab, et seda peab iga sekund tegema, isegi süües või magades, kuid sama vahva oli natuke aega ilma lapseta olla. Kõndida poest poodi ilma tuhandekilost turvahälli näpu otsas kandes või nii, et panid saapad ja jope selga ning astusid lihtsalt uksest välja, ilma tuhande kotita ja higistamata, sest kaheksajala kilekotti toppimine on ikka omaette trenn.

Ühtlasi mõtlesin ma ka, et kui tädi Pepe niikuinii juba näpu andis, et ma siis kohe võtan käe. Nii sain ma koju diivanipatjadele uued hullud katted. Minu õnneks oskavad tädid ka õmmelda. Muidu ma olekski jäänud kangas käekotis ringi jalutama.

PS: mis te arvate, kaua ma neid kahte kangast valisin?