Ma tahan magada. Kui ma kella viieks olen ära kasutanud kõik vandesõnad, mida ma tean, ja isegi Marek on korraks endast väljas ära käinud, otsustab Ida halastada ja jääb lõpuks ometi magama.
Tund aega hiljem teeb ta silmad uuesti lahti. Ei pea vist ütlema, millise vastumeelsusega ma end voodist püsti ajan. Ma otsustan siiski teises toas teda veel kaissu haarates magama saada. Alguses tundub see täiesti lootusetu. Silmad, mis peaksid olema kinni, vaatavad mulle voodist vastu nagu tõllarattad. Pea, mis peaks olema, padjal, on püsti nagu kilpkonnal. Keha, mis peaks olema paigal, liigub vaikselt voodis edasi. Ida haarab mul sõrmest ja sositab vaikselt "tähh!"
Kuigi ma tahan nii väga magada ja ei ole varase ärkamise tõttu just parimas tujus, ajab see mind naerma. Ida muudkui korrutab "tähh,tähh". Nii vaikselt ja õrnal häälel. Kuidas ma saaksin sellise lapse peale pahaseks saada? See ei ole lihtsalt võimalik.
Imekombel jääb "tähh" aina vaiksemaks. Ida laseb mul veel poolteist tundi magada. Me ärkame pool kaheksa. Paradiis!
Pilt ei lähe muidugi kuidagi looga kokku, aga ma lihtsalt pidin näitama, kuidas isa ja tütar juhuslikult mätšivad kostüümid selga said.
No comments:
Post a Comment