Mareki Hilfigeri sokid ja minu Valentino kleit

IGA KORD kui meil on Marekiga kuhugi minek,  kordub üks ja seesama. Mina olen riides ja siis ma ootan ja vaatan, kuidas fashionista end riidesse sättima hakkab. 

Minul on alati umbes välja mõeldud, mida ma selga panen. Nii ei lähegi mul rohkem aega kui lihtsalt võib-olla ehete või muude aksessuaaride valimine. Siis siseneb garderoobi Hr. Abikaasa ja küsib: "Mis ma selga panen?"

Ma pööritan silmi. Ma ei tea. Mul on ükskõik. Pane lihtsalt midagi. Pärast mõningast kaalumist leiab ta sobivad püksid. "Aga milline pluus?" Ma pööritan silmi. Ma ei tea. Mul on ükskõik. Pane lihtsalt midagi.

Marek solvub. "Miks sa ei aita?" küsib ta. Ma lihtsalt ei viitsi, sest ma olen kaheksa aastat seda sama mängu mänginud. 

Lõpuks leiame me kuidagi moodi sobiva pluusi. "Mis ma siia peale panen?" tuleb järgmine küsimus. Ma ei tea. Mul on ükskõik. Pane lihtsalt midagi. Noh ütleme, et peale tahetakse panna ruuduline pintsak. "Oi, aga siis see pluus ei sobi," vaatab fashionista end peeglist ja me oleme tagasi pluusi valiku juures. Sõltuvalt olukorrast jõuame me mõne aja pärast otsuseni, kas vahetada pluus või panna teine pintsak. "Kas ma panen värvilised sokid?" Küsimused ei ole kaugeltki mitte veel lõppenud. Millist värvi? Kas roosad? Kollased? Sinised? Kõik sõltub ju sellest, millised kingad välja valitakse. 

Kui lõpuks on Hr.Abikaasa suutnud kostüümi kokku sobitada, suundub ta vannituppa end kammima ja peegli ette viimistlema, st vaatama, kas kõik ikka sobib kokku ja on nii nagu peab. "Nooh, kuidas ma välja näen?" küsib ta lõpuks edevalt. 

"Väga hea," vastan ma tüdinult. Nii nagu iga kord. 

Mõnikord harva küsin ma, et noh äkki ehk mõnikord võiks ka mulle midagi öelda, et  ma näen/ei näe hea välja. "Ah, sa näed alati hea välja," vastab Marek sellisel juhul nagu muuseas ja tegeleb oma kostüümiga edasi. Kasvõi siis kui me ballile läksime ja mu kleidilukk katki oli. Vanaema üritas kleiti mulle selga õmmelda, et mul oleks üldse midagi selga panna, aga Marek solvus, sest keegi ei  vaadanud, kumb lips talle paremini sobib.
Teine kord on mul küsimus kingade kohta. Et kummad paremini sobivad. Mitte et Marek väga süvenekski vastab ta midagi lihtsalt vastamise pärast. Ta ei saa süveneda minu asjadesse. Ta peab otsustama, mida endale selga panna. Nii ma siis üldjuhul enam ei küsigi ja eeldan, et ma näen ka fashionista kõrval enamvähem talutav välja.

Nii oli ka see laupäev kui me peole läksime. Mina olin juba ammu valmis. Ja siis algas Mareki show. Mis püksid? Mis pluus? Mis värvi sokid? Mina istusin ja mõtlesin, et huvitav, kas kunagi tuleb ka kord kui Hr.Abikaasa mind märkab või et me valime mulle riideid selga.
"Jajaa, sa näed ka hea välja," heitis ta jälle nagu muuseas üle huulte ja valis sobivat värvi sokke edasi.
"Peaasi, et Hilfigeri märk sokkidel on," itsitas kõrvalt emme, "kahju aint, et keegi ei näe. Aga sa võid vahepeal pükse kergitada, siis paistab ikka see ka välja."
"Eks ole," laususin mina, "minul on ka Valentino kleit seljas."
"No aga te minge peole ja mainige kohe need väga olulised faktid ära," pakkus emme välja lahenduse. Mõeldud-tehtud!

"Väga ilus kleit," ütlesid peol teised naised. Vähemalt keegi märkab Hr. Abikaasa kõrval ka mind.
"Valentino," vastasin mina ja et Marek end ootamatust tähelepanust ilmajäämisest halvasti ei tunneks, lisasin ma, et Marekil on Hilfigeri sokid. Õnneks me sõbrad tunnevad meid, nad saavad aru, miks sellised vajalikud ääremärkused. Et need on lihtsalt naljad, mitte maailma kõige olulisemad detailid ka päriselt.

Täna on meil vaja kell kaks ühel üritusel olla. Ma palusin Marekil kella üheteistkümneks koju tulla. Et me ei peaks jälle viimasel hetkel pluuse, pintsakuid, kingi ja sokke sobitama. Sest mitte kunagi selle kaheksa aasta jooksul ei ole ta kordagi ette mõelnud, mida selga panna. Kõik juhtub alati viimasel minutil. Ja hoidku jumal kui siis selgub, et sobiv pluus on pesemata või triikimata või väike ja õiged sokid on kah pesus.